Pole vist inimest, kes septembrikuus vähemalt korra kooli peale ei mõtleks – kes saadab sinna lapsed, kes lapselapsed, kes lapselapselapsed. Või siis mõtleme iseenda möödunud kooliaastatele ja OMA õpetaja on meil kõigil, mälestused oma koolist ka.
Katrin Hommik: Koolimälestused kui varalaegas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui koolid läbi, õpime elust enesest, sõpradelt ja lähedastelt. Mida pedagoogid meile ellu kaasa andsid, sõltub suuresti vedamisest. Meil võis olla vedanud targa ja empaatilise õpetajaga, kelle tundi läksime jooksuga ja kellega jagasime elusaladusi. Me võisime kohtuda õpetajaga, kellel oli ükskõik ja kelle tunnis oli ka meil kõigest ükskõik – laps on ju antenn. Halvimal juhul võisid meie teed ristuda õpetajaga, kes kiusas ja alandas. Positiivset on koolimälestustes enamasti kordi rohkem. Õnneks.
Minu suguvõsas on õpetajaamet geenides. Alguse sai see minu vanaemast, kes oli emakeele ja kirjanduse õpetaja ning koolidirektor. Mul on kahju, et ma pole teda näinud koolis ja õpilaste hulgas, kus ta oli olnud üsna range.
Mida ta mulle õpetas? Vanaema andis ellu kaasa midagi täiesti hindamatut: armastuse oma keele, kultuuri ja kirjanduse vastu. Vanaema juures, väikeses Mõisaküla linnas, veetsin oma tädi- ja onulastega pikki suvesid. Tema raamaturiiulid kõrgusid maast laeni. Ja neil oli kõike! Ma ei mäleta, et vanaema oleks meile otseselt öelnud, et vaata seda või loe toda, aga ta suunas, tutvustas, soovitas ja oskas huvi tekitada.
Me veetsime pikki raugeid tunde marjapõõsa vilus koos huvitava raamatuga, lugesime salaja öösel ja ei jõudnud õigel ajal lõunalauda. Saime hindamatu väärtusega hariduse. Vahetevahel rääkis vanaema meile mõnest kirjanikust, avas mõne loo tausta. Ja meie, teismelised, ahmisime kuuldut.
Ühel suvel otsustasime vanaema aias „Säärase mulgi” lavastada. Proovide tuhinas unustasime näidendiraamatu õue ja vihma hakkas sadama. Ma pole vanaema enne ega hiljem näinud nii vihasena kui tookord, rikutud raamatu pärast. Kuigi sellest on möödunud üle 30 aasta, on see nii selgesti meeles.
Vanaema õpilastelt olen kuulnud ja fotodelt näinud, et koolis oli ta alati väga ilus: korralik soeng ja kenad riided. Ta ise ütles selle kohta, et õpetaja väljanägemine on üks osa lapse kasvatamisest. Ma arvan, et tal oli õigus.
Sügav huvi kirjanduse vastu on saatnud mind terve elu. Ka koolis nautisin ja armastasin kirjandustunde. Kuressaare Gümnaasiumis, mis tol ajal kandis küll nime Kuressaare 2. Keskkool, oli minu õpetaja Ester Kuusik paljudele tõeline legend. Ta teadis kohe kõike. Oli tohutu lugemusega, emotsionaalne, laia silmaringiga ning peene vürtsika irooniaga. Tema eestvõttel olen veetnud unustamatuid hetki kirjanike seltsis, tänu talle pääsesin esimest korda näitelavale. Kummardus, õpetaja Ester! Mingu Sul ikka hästi!
Ise õpetajana olen sageli mõelnud, kuidas kodu saaks last tema pikal kooliteel kõige paremini aidata. Vastus on ikka üks – koolist võimalikult positiivselt kõneldes, õppimist ja õpetamist hea sõnaga toetades. Meie endi mälestused ja kogemused on aga varalaegas, millest laps saab ammutada kõike: võrdlusvõimalust, jõudu raskustele vastu astuda, lohutust ja usku, et igast olukorrast leidub väljapääs. Selle tõestuseks oleme ju meie ise, täiskasvanud, elus, olemas, toeks ja abiks.