Raamatu suurim vaenlane on teip

Enamasti pole inimestel raamatu korrastamiseks teadmisi ja vahendeid ning seetõttu tuleb töö siiski asjatundjatele jätta. OÜ Mandragora restaureerib ka kultuuriväärtusi. Pildil Tartu Peetri kirikust leitud pereraamatud. Foto: Sille Annuk / Postimees

Kui teil valutab hammas, siis te ei hakka seda ise puurima ega sinna plommi paigaldama, vaid lähete hamba­arsti juurde. Ka katkist raamatut ei tasu ise parandada, vaid tuleb spetsialistilt abi paluda.

OÜ Mandragora juhatuse liige Ene Sarap nägi alles hiljuti ühes Tartu antikvariaadis iga raamaturestauraatori õudusunenägu. Üks inimene oli sinna müüki toonud vanad eestikeelsed aabitsad. Kuna ühe aabitsa selg oli aga katki ja inimene ei tahtnud katkist raamatut antikvariaati tuua, siis oli ta sinise ehitusteibiga raamatut parandanud. Kui taas tuua võrdlus hambaraviga, siis see oleks sama, kui haiget tegev hammas haamriga välja lüüa.

Sarapi selgitusel tuleb kõigepealt rääkida raamatute õigest hoidmisest, sest siis on hiljem parandamisega palju vähem tööd.

Raamatute pika eluea puhul on tähtis, et nii suvel kui ka talvel on toas ühtlane temperatuur ja niiskustase. „Kõige hullem on, kui temperatuur kiiresti tõuseb või langeb,” lisas ta.

Kui võimalik, siis ei tasu raamatuid ka otsese päikesevalguse kätte jätta, elutoas on selle vastu sageli raske võidelda, sest raamatute pikema eluea pärast ei taha keegi ka pimedas elada.

Väga oluline on see, et raamaturiiul ei oleks radiaatorile või ahjule liiga ligidal.

Paberi üks suuremaid vaenlasi on tolm ja seetõttu tuleb raamatutelt tolmu võtta, kuigi kõrgel asuvate riiulite puhul võib see tunduda mõttetu (keegi ju ei näe sinna) ja tülikas. Mitte mingil juhul ei tohi seda teha aga märja lapiga.

Kui te raamatuid ei loe, siis teatud aja tagant võiksite neid lihtsalt lapata, sest raamatu vahele võivad ennast elama sättida koid või mõned teised putukad ja siis on väga oluline kahjutööle võimalikult kiiresti jaole saada.

Raamatu eluiga oleneb sellestki, kuidas see riiulile on asetatud. Enamasti hoitakse raamatuid püstises asendis, kuid Sarap soovitab raskemad raamatud riiulisse panna pikali, et kaitsta raamatu selga.

Isegi siis, kui te oma raamatuid nagu silmatera hoiate, teeb aeg siin oma töö ja need vajavad ühel hetkel kohendamist.

Siingi on raamatud inimestega väga sarnased. Võite terve elu süüa tervislikku toitu ja teha sporti, kuid kõrgemas eas on arstiabi ikka vaja.

Sarapi selgitusel on restauraator raamatule sama, mis inimesele arst – tema töö aitab küll eluiga pikendada, kuid ei muuda patsient surematuks, olgu arst nii andekas kui tahes.