Raamatukogu suurt rikkust ei too

Paljud lugemishimulised inimesed on endalt küsinud, mida teha raamatutega siis, kui tuleb kolida tunduvalt väiksemale pinnale ja ei saa neid kõiki kaasa võtta. Või on nägemine nii kehvaks jäänud, et suurt lugejat teist enam pole. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Nõukogude ajal soetatud raamatu­kogu, mille alla olete omal ajal matnud sadu ja tuhandeid rublasid, maksab sageli praegu sama palju kui paar uut raamatut.

Igal palgapäeval käisite te raamatukaupluses. Kui vaja, siis seisite koguni tunde järjekorras, et osta Eesti Nõukogude Entsüklopeedia järjekordne osa või raamat „Maailm ja mõnda” sarjast.

Elutoa riiulid ja kapid said peagi raamatuid täis ja need vallutasid isegi magamistoa.

Palju sinna alla on raha läinud, ei tea keegi, kuid kindlasti sadu ja võib-olla isegi tuhandeid rublasid.

Mida teha raamatutega aga siis, kui peate kolima tunduvalt väiksemale pinnale ja ei saa neid kõiki kaasa võtta. Või on nägemine nii kehvaks jäänud, et suurt lugejat teist enam pole.

Antikvariaat OÜ juhataja Jana Loot soovitab inimestel, kes tahavad oma raamatukogust loobuda, võtta ühendust mõne antikvariaadiga või kasutatud raamatuid müüva poega, sest telefoni teel ei saa kellegi raamatukogule hinnangut anda ja see tuleb kohapeal ära hinnata.

Ajalehtedes ja internetis on palju kasutatud raamatute ostukuulutusi, kuid neisse soovitab Loot suhtuda teatud ettevaatusega, sest pärast raamatute kätte saamist võib ostja maksmata kaduda ja mobiiltelefonil, millele helistasite, kõnesid enam vastu ei võeta. „Kindlam on kaupa teha inimestega, kes on pikemalt selles valdkonnas tegutsenud,” sõnas ta. „Veel parem, kui ostjal on oma pood, mis ei saa üleöö kuhugi kaduda.”

Antikvariaat Loodi selgitusel makulatuuri ei osta ja kodunt viivad nad ära seetõttu üksnes need raamatud, mida neil on lootust maha müüa.

Nõukogudeaegsest kirjandusest rääkides lähevad tema selgitusel hästi kaubaks kõikvõimalikud käsiraamatud.

Suuremat raha võib loota ka raamatutelt, mis on trükivalgust näinud enne 1945. aastat.

Ajast aega on hinnas olnud nahkehistöö. Kui rahahäda pole väga suur, siis soovitab Loot eakatel inimestel kaaluda selliste raamatute kinkimist lähedastele, sest raamat võib olla ka hea investeering.

Loot selgitas, et kui praegu mõni raamat kokkuostjaid ei huvita, siis ei tähenda see, et aastate pärast huvi ei kasva.

Lisaks raamatutele pakuvad eakamad inimesed antikvariaatidele ka vanu fotosid ja postkaarte.

OÜ Biblio müüja Rita Braks ütles, et kuna nemad ostavad raamatuid kokku kõikjalt Eestist, siis saavad ka väga palju pakkumisi. Enamasti soovivad oma raamatukogust vabaneda vanemad inimesed, kes peavad kolima väiksemasse korterisse või hooldekodusse ja ei saa raamatuid kaasa võtta. Paljud põhjendavad raamatutest loobumist ka sellega, et nägemine ei võimalda enam lugeda ja nad ei taha, et raamatud üksnes tolmu koguksid.

20 aastat Viljandis antikvariaati pidav Eve Link müüb päevas kolm või neli raamatut, mis näitab tema selgitusel, et kasutatud raamatute äri pole väga suur.

Nõukogudeaegsest kirjandusest pole tema sõnul puudust, sest tiraažid olid toona suured ja 30–40 aasta vanused raamatud on hästi säilinud.

Samas on siiski erandeid. Kui teil on riiulis 1981. aastal ilmunud „Eesti rahvarõivad” kolm osa, siis võite tasku pista sada eurot.

Link selgitas, et kui antikvariaate huvitabki kodusest raamatukogust mõni üksik raamat, siis see ei tähenda, et ülejäänud kirjandus oleks väärtuseta. Kui inimene peab oma raamatukogust loobuma, siis soovitas ta ühendust võtta mõne vanadekodu, haigla, lastekodu või sõjaväeosaga ja neile raamatuid pakkuda.

Järvamaa Keskraamatukogu peavarahoidja Eha Palm ütles, et nõukogudeaegset kirjandust pakutakse sageli, kuid nad peavad sellest ära ütlema, sest kogus on need raamatud juba olemas. „Nõukogude ajal saime ka ise rohkem raamatuid osta ja seetõttu selle aja kirjandusest enamasti puudust ei ole,” sõnas ta.

Palm tunnistas, et enamasti küsivad lugejad raamatuid, mis on trükivalgust näinud hiljuti.