Kaupo Meiel: Kus on Punamütsikese vanaisa?

Kaupo Meiel Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Punamütsikesest kõnelev lugu on arvatavasti maailma tuntuim muinasjutt, millest on räägitud ja kirjutatud tuhandeid erinevaid versioone. Mõnes jutus näiteks ei pääsegi Punamütsike ja vanaema hundi käest eluga, mis on ju äärmiselt kurb, kuid enamasti lõpeb kõik siiski muinasjutuliselt hästi kas siis tänu Punamütsikese enda ettevõtlikkusele või tundmatuks jääda soovivale Jahimehele.

Jättes kõrvale suuremad ja väiksemad muutused loo käigus, püsib üks selle põhiliin enamasti alati sarnasena. Nimelt kohtume Punamütsikese loos kolme põlvkonna naistega, kes üksteisest väga hoolivad.

Ema muretseb, kas vanaemal on ikka midagi maitsvat hamba alla panna ja midagi tervislikku, millega kurku loputada. Emal on kodus muidugi käed-jalad tööd täis, sest isa me jutus ei kohta, ju ta on Soome tööle sõitnud, ning nii saadabki ta vanaemale manti viima oma väikse punase mütsiga tütre.

Meie ees rullub sellisel moel lahti jutt söakatest naistest, kes elavad küll üksteisest kaugel, aga pole sidet kaotanud. Tüdruk ei hakka sugugi nurisema, et peab raske toidu- ja joogikorviga läbi metsa vanaemale külla minema, vaid võtab ohte trotsides tee jalge alla.

Vanaema, pangem tähele, pole selles loos ju samuti abitu. Vastupidi, tal on oma majapidamine ja ta saab endaga hästi hakkama. Selles, et ta hundi usalduslikult tuppa lasi, pole samuti midagi väga eripärast, kui mõtleme näiteks tänapäevastele kaubahangeldajatele, kes väga varmalt vanemate inimeste teadmatust ära kasutavad ja neile mõne hirmkalli ning lõppkokkuvõttes kasutu tolmuimeja, veefiltreerija või õhupuhastaja pähe määrivad. Selliseid eetikata hunte ootab varem või hiljem Punamütsikest kimbutanud hundi kurb saatus.

Kuigi „Punamütsike” on muinasjutt ja kõik selles toimuv ei saagi päriselt juhtuda, oleks samal ajal armas küll, kui taoline põlvkondadevaheline side ja teineteise hoidmine ei oleks midagi enneolematut ja muinasjutulist. Oleks kena, kui emal oleks aega mõelda oma emale ja hoolitseda tütre eest, ja tütrel aega ja huvi minna vanaemale külla ja vanaemal … tegelikult on vanaema juba nii palju teinud, et ta võib rahulikult külalisi vastu võtta ning marjakooki süüa ja meejooki juua.

Aga üks küsimus on siiani vastamata ja muinasjutu tavalisemate ja erakordsemate sündmuste varju jäänud. Kus on vanaisa?

Ema on oma kodus, vanaema oma kodus, Punamütsike on teel ühest majast teise ja isa on Soomes ehitaja. Vanaisa puudumisele sellest kenast loost ja ideaalsest sõbralikust maailmast, kus hundist jagu saadakse ja seejärel pidu peetakse, ei tundu olevat ühtegi põhjendust ega seletust.

Aga mina mõtlesin, kohe tükk aega mõtlesin, ja välja mõtlesin. Vanaisa on see, kes seda muinasjuttu jutustab. Pilt kohe selgem, arusaadavam ja mõnusam, eks.