Kuidas rääkida seinaga?

Foto: Andres G. Adamson

Eaka abielupaari kodus puhuvad külmad tuuled ja seda just hingesoojusest pakataval advendiajal: naine ei mõista mehe kapseldumist omaenese mugavustsooni ja mees ei suuda aru saada, mis naisel viga on.

„Kõik on ju hästi! Kaks pensionäri, soe tuba, toit laual, advendiküünal ka… Mida sa must tahad?“ uuris abikaasa, kui pahandada sai, et istub hommikust õhtuni ajalehe taga. Või vaatab telerist saateid, mis ainult teda huvitavad. Naine peab vahetevahel oma seebiseriaali naabrite pool vaatama ja tiirleb pidevalt ümber mehe, et tollel kõht täis ja meel hea oleks.

Saatuslikul hommikul kargas pähe küsimus: „Aga mina?“

Mugavustsoon kolis sisse

Suvel ei märganud Adele mingit ükskõiksust, sest polnud aegagi märgata. Mütati abikaasa Arturiga aiamaalapil, mis eramajaga krundil. Aga et mõlemal aastaid üksjagu ja jõuvarud juba napid, aitasid lapsed neil maamajakese maha müüa ja linna ühetoalisse korterisse kolida. Ohkama see neid pani, aga arusaamine võitis nukruse.

Tänavused on esimesed jõulud uues tillukeses korterkodus. „Nagu karbis,“ oli Arturi esimene hinnang. Kütteperioodil tuli ta lagedale positiivse arvamisega: „Väga soe! Meie maamajas pole iial nii soe olnud kui siin.“

Adele ei tea isegi, miks, aga nüüd, kui mõlemal rohkem aega, ootas ta mehelt tähelepanu. Varem polnud tal niisugune asi meeldegi tulnud, nii palju oli rühmamist. Ühelgi hommikul polnud enam õue asja, tiiru ümber maja polnud vaja teha ja tormirebitud puuoksi kokku korjata ka mitte.

Oli sombune varahommik ja esimene advent. „Vaata, kas pole ilus küünlavalgus,“ tegi Adele juttu. „Pean vist neid küünlaid veel ostma.“ – „Mhmh,“ tegi mees ja keeras ajalehel lehte. Kohvimasin lõpetas. Adele valas pruuni lõhnava joogi tassidesse. Mees ei teinud väljagi, ei tõmmanud isegi ninaga, et oh kui hea lõhn. Niimoodi olid juba paljud hommikud mööda läinud. Maamajas olles tuli Artur sel ajal kuurist, puud süles, ja sättis need enne lauda istumist ahju. Kiitis alati head kohvilõhna.

„Jäädki sinna lehe taha või?“ kihvatas Adeles. Mees poleks nagu kuulnudki. Adelele tuli hull idee. Aga hetkel, kui see tuli, polnud mõte naise meelest sugugi hull, pigem vaimukas. „Kaua ma siin mehe ees koogutan!“ läks ta sisimas ärevaks.

Silme ees seisis korraga Bidstrupi karikatuur, kus naine torkab lehte lugevale mehele kohvitassi ette läbi ajalehe. Pilt oli nii ere, et Adele võttis kohvitassi ja tsuskaski selle samamoodi läbi ajalehe Arturi suunas… Üks asi on karikatuuri vaadata, teine asi selle järgi teha. Tass ei läinud teps mitte läbi ajalehe, alustaldrik samuti mitte. Tass koos sisuga libises hoopiski lauale ja kuum jook vonkles mehe palja karvase käsivarre alla.

 „Kurat!“ kostis ülaltpoolt käsivart. Adele oli ehmunult pruuni juga vaatama jäänud. „Täitsa lolliks läksid või?“ kuulis ta teiselt poolt ajalehte. Naise vastust ootamata tõusis Artur püsti ja läks laua tagant minema. Adele ehmus alles nüüd ja ruttas järele sõnadega: “Anna andeks, see polnud nii mõeldud!“ Jutustas siis rutuga, et see karikatuur… nad on seda isegi koos vaadanud ja naernud ja nüüd lootis ta, et mees ehk reageerib asjale huumoriga…

Kohv on valmis, laud kaetud, tulgu mees ikka sööma. Küllap vist küünarnuki alla voolanud jook pisut kuum veel oli, aga… Artur vaikis. See oli halb märk. Adele tundis oma meest. Kui miski hinge ebameeldivalt puudutas, haaras Arturit vaikimise periood. Ta tõmbus endasse. Siis võis ta kolm päeva järjest sõnagi lausumata naisest mööda käia. Adelel oli sellistel puhkudel kogu aeg väga halb, ta tahtis muudkui leppida, aga mees vaikis jonnakalt ja pöördus ära. Sellist olukorda polnud neil ammu enam olnud. Nüüd siis jälle.

Adele oli seekord rohkem solvunud, kui ise oleks tahtnud. „Vanaks ja hellikuks olen muutunud,“ mõtles ta. Pealegi ei leidnud ta, ime küll, et tema viis tähelepanu äratada nii vale oleks olnud. Kaua võib? Nädalapäevad juba niimoodi… Andekspalumise asemel käratas Adele nördimusega: „Nüüdsest söö hommikuti oma ajaleht ära!“ ja lõi ukse paukudes kinni. Koridoris tõmbas ta hinge ja koputas naabrinaise uksele.

Vaikimine toimib kui relv

Adele oli kohe varsti pärast kolimist märganud, et naabrinaisega hakkavad nad lävima. Elas üksi, oli lahke jutuga ja tundus niisugune tark. Tuligi välja – õpetajast pensionäriproua. Adele ohkas, öeldes lihtsalt, et läks mehega pahuksisse. Pihtis siis kogu oma mure ja lõpetas sõnadega: „Enne kolme päeva poleks mul mõtet koju minnagi, ta ei räägiks minuga. Mul on kogemus olemas. Elu jooksul üksjagu nähtud.“

Õpetajanna naeris, kui Adele Bidstrupi karikatuurist rääkis. Pakutud kohv maitses suurepäraselt, röstsaiake sinna juurde samuti. Advendituled hubisesid ja Adelel tuli nüüd pisar silma: “Mõtleks, niisugusel ajal tülli pöörata!“ Aga mis tehtud, see tehtud.

Naabrinaine lohutas: „Me, naised, oleme vahel väga emotsionaalsed. See tuleb sellest, et kodurahu huvides kogume ja kogume enda sisse, kuid ühel hetkel prahvatame. Siis, kui sees enam ruumi pole. Välja peab vaeva ju saama, muidu ei tule öösel unigi. Lahenduse otsing võtab aga aega.“ – „Mis lahendust siin, mees on kolm päeva tumm nagu sein. Pean ära ootama.“

Naabrinaise meelest oli tüli väike ja naljakas. Arutles aga Adele lohutuseks, et igasugu ebakõlad peres, olgu need suured või väiksed, rõhuvad, muserdavad, käivad närvisüsteemi pihta. Neid on parajalt vastik taluda. Tema teada on peresid, kus psühhoterror valitseb lausa sihiliku vaikimise abil.

Nii saab üks pereliige endast välja viia kõik ülejäänud, andes mõista: ärge mõelgegi mind pahandada, muidu tabab teid minu vaikimine.

„Sinu puhul kaldun arvama, et mees ei leia korteris muud tegevust – oled ta ära hellitanud! Vaata asjale nii: miks just sina pead igal hommikul kohvi vaaritama? Las teeb seda tema, mehed ja masinad on ikka kokku käinud,“ leidis naabrinaine. Selle kohta, et Adele tuleb vahel tema juurde oma seebiseriaali vaatama, kuna mehel on oma saade, oli naabrinaisel järgmist küsida: „Äkki olete teineteise kõrval nii iseseisvaks kasvanud, et kaaslane ei väärigi enam tähelepanu? Õpi endale teisiti tähelepanu saama kui omavahelise sõnavahetusega.“

„No vaata,“ nuuskas Adele nina. „Ma olen ju tahtnud, et tal mugav oleks. Aga ma tahaksin sedagi tunda-näha, et tema samuti sooviks, et minul tema juures rõõmus päev oleks. Käisime tööl, kasvatasime-koolitasime lapsed, kõik oli üksmeeles. Aga kui kahekesi jäime, hakkas painama tunne, nagu oleks minust saanud teenija.See, et mul ka süda sees, on justkui unustatud. Täna viskas üle.“

Adele nuuskas veel kord ja jätkas: “Näiteks ei tea ma iial, mis teda sellal, kui raadio mängib, korraga huvitama hakkab. Mina jutustan midagi, tema katkestab raksti: ole tasa, ma tahan seda kuulata, see on huvitav. Ilmateatega sama lugu: ole kuss, ilmateade! Nii kas või kümme korda päevas. Ükski minu seriaal teda ei huvita, isegi mitte ajalooline „Sajandi armastus“.

Aga oma teadussaadete juurde kutsub mind kogu aeg: tule vaata, kui huvitav… Nimme ei lähe! Tema peab minu huvisid nii tühiseks, et ütleb otse: see sinu saade „Su nägu kõlab tuttavalt“ ei huvita mind üldse.“ Adele tunnistas, et pole julgenud lastele hingatagi, et nende papsist selline muts on saanud.

Naabrinaine tõstis näpu ja vangutas pead: „Jaa-jaa, aga sa oled ise selle asja niikaugele lasknud!“ Mõlemad ohkasid korraga.

Naabrinaine meenutas: „Minul, kui abikaasa veel elas, oli niisugustel puhkudel komme mõni väga viisakas meeskolleeg külla kutsuda. See lahustas tülimulli suurepäraselt ära. Õnneks oli selline hea kolleeg olemas, džentelmeni musternäidis. Märkasin, kuidas mees võttis õppust, püüdis teda jäljendada. Isegi lilli hakkas sagedamini tooma. Eks ma muidugi rõhutasin fakti, et kõik naiskolleegid koolis lausa jumaldavad toda meest. Muide, see härra on täitsa alles ja kippus mulle hiljuti külla. Kasutame selle ära: võiksime teda sinu pool koos kostitada. Ja kuule, su mehele meeldib ju kalal käia… Too härra on samuti õngehull. Teeme selle kohtumise nädala pärast.“

Adele tundemaailm sai korraga ruumilisemaks, justkui oleks 3D-prillid ette pannud. Võõras mees tuleb külla! Seda polegi tema elus veel juhtunud! Enne lahkumist kuulis ta õpetajannat naerma hakkamas ja ütlemas: „Tead, kirjutan endale üles huvitavaid anekdoote. Sinuga seoses annan ühe kaasa. Hea anekdoot võib tuju tõsta.“

Artur istus kodus tugitoolis. Adele tulles pööras ta silmad aknasse. Naine vaikis ega üritanud rohkem vabandada. Arvutas vaid mõttes: täna on alles esimene päev… Otsustas siis anekdoodi läbi lugeda ja läks kööki.

„Palun öelge, mida need valgesse riietatud neiud teevad?“ küsib turist Jeruusalemmas giidilt.

„Vaadake, meil on selline traditsioon, et pulmapäeval tulevad pruudid Nutumüüri juurde,“ vastab giid.

„Aga miks?“

„Et harjuda seinaga rääkima.“