Hingedepäev on Helgale oluline kergendus

Foto: Andres G. Adamson

Helga teeb seda igal aastal. Tuleb jõe äärde, laseb kitsa musta lindiga köidetud krüsanteemikimbu vette, istub kaasavõetud padjale ja vaatab, kuidas voog hellitab lillekimpu seda vahetevahel paigal keerutades ja siis taas edasi viies. Järjest lähemale kohale, kus aastaid tagasi uppus juba meheikka jõudnud poeg.

„Miks sa küll seda tegid? Miks?“ Sedagi küsib ta endalt iga kord, justkui ootaks vastuseks midagi muud, kui tal juba teada on. Silmanurka tuleb pisar ja naine tunnistab endale, et teadis ette sedagi, et nutab. Aga see on rituaal, mida ta ootab ja vajab.

Hingedepäeva tunnike jõe ääres on Helgale (nimi muudetud) oluline kergendus. On alati olnud, sest talle tundub: just siin, hinge lahkumise paigas, saab ema oma pojaga rääkida, nii mõttes kui valjusti. Vähemalt korrakski saab südamel lasuv murekoorem justkui pooleks jagatud. Tal hakkab kergem.

Elu hirmsaim hommik

On hetki, mis jäävad alatiseks meelde oma helide, lõhnade ja värvidega. Helga kuuleb jõekaldal istudes taas uksekella, näeb mundris politseinikku ja kuuleb väga vaikset lauset: „Mul on kahju öelda, tunnen kaasa, teie poeg…“ Politseinik lõhnas hästi, ilmselt Prantsuse parfüüm, ja tal olid suured pruunid silmad.

Helga teadis, et pojal pole head sõbrad. Kogu aeg oli ta selle seltskonna tõttu midagi kartnud. Ja nüüd oli see siis käes. Hirmsam, kui ta karta oli osanud. Ta mäletab, et tuikus, kui kohutavat sõnumit kuulis, haaras uksepiidast. Kellegi tugev käsi toetas – see oli politseinik.

Poeg pidas sõpradega pidu jõeäärses suvilas, kus saunatati, möllati tüdrukutega ja ergutati end narkootikumiga. Poja niisuguste kommete pärast talletuski ema südamesse hirm, et selline asi ei saa hästi lõppeda.

Tol saatuslikul juba ööpalgelisel õhtul veeti kihla. Tema poeg pidi teistest naiivsem olema, kui nõustus ettepanekuga ujuda üle jõe. Auhinnaks muidugi kallis kraam ja tasuta… Spordipoiss, nagu ta oli, uskus poeg kihlvedu sõlmides siiralt, et jõeületus on talle käkitegu. Selles oli ema veendunud. Aga läks teisiti.

 Manustatud kraam ei andnud vajalikku jõudu, pigem vastupidi. Helga kujutab igal hingedepäeval endale ette, kuidas poeg mustavates lainetes võitleb ja siis pikkamisi väsib, kuidas ta käed enam ei tõuse ja pea lõpuks vee alla vajub.

Helga ei oska seletada, miks ta seda pilti näeb. Sest tegelikult pole ta ju midagi näinud. Kusagil sisimas peitub usk, et just nii see kõik oligi. Polnud vaja lainetega võideldagi, ujuja lihtsalt väsis ja väsis, kuni…

Emasüda püüab jõekaldal istudes mõista, mis poja hinges toimus, kui ta sellises ohtlikus seltskonnas käima hakkas. Aga lõpuni Helga vist ei suudagi mõista, sest ikka jõuavad mõtted küsimuseni: kuidas saab üks noor mees nii nõrk olla, et tüdruksõbra reetmine teda ennast hävitama paneb?

Helga kahtleb iga kord, kui endas urgitseb, kas poeg pole geenide poolest mitte temasse. Isasse igatahes küll mitte, seda meest ei tee pehmeks ükski naine.

Näe, isa võiks ju ka koos Helgaga tulla, kas või kordki. Istuda siin kaldapealsel ja uskuda, et poeg kuuleb mõlemat. Harva tuleb ta surnuaedagi. Ütleb, et kui poja hing kusagil ligi on, küll ta mõistab siis temagi hinge lugeda. Ütleb, et naiste kombel tema vigurdama ei hakka ja lillekesi ujutama ka mitte. Mis Helga meelest aga eriti karm – pärast poja surma kolis mees teise tuppa magama, ise öeldes: „Ta oligi ainus, mis meid siiani sidus.“

 Helga kartis mõnda aega, et mehel on vanuigi mingi uus silmarõõm tekkinud, aga märke selle kohta ta ei leidnud. Mees on lihtsalt nii mõistuseinimene, et vahel ei mahu pähe. Sedagi kurdab ta kaldal istudes oma teispoolsuses pojale, tuues tema jaoks kuuldavale mehe viimase etteheite: „Mis eriline himu sul küll on tagasi vaadata, möödunus tuhnida? Seal, kuhu sina pidevalt piilud, pole teemärke, seega pole sealt mingit abi loota.“

Aga Helga ütleb: „Minul on siin kaldal istumisest ja pojaga rääkimisest pärast palju kergem, on iga kord olnud. Aastad pole seda tunnet kaotanud.“ Helgas miilab soov – las poeg seal teispoolsuses analüüsib, kummal õigus. Emasüda tunneb, et poeg hoiab tema poole.

Üks ühes, teine teises toas

Iga armastus väsib lõpuks, kui talle toitu ei jätku. Helga tunneb iga päevaga, et õnnetäht, mida ta oma majas näinud, on nüüd tuhm.

Kas tuleb see sellest, et nad mõlemad mehega on oma elu väga keeruliseks ajanud?

Suures armupalangus jättis kumbki maha oma esimese elukaaslase. Abikaasal oli tütar ja Helgal oli tütar, õnneks sellal juba täiskasvanud. Aga isegi täiskasvanud lapsed vajavad mõlemat pärisvanemat ja nii said nad enne oma poja sündi, kui Helga suure kõhuga ringi käis, pidevalt märkusi, et „ühed lapsed hüljatud, nüüd siis hakatakse uut peret kasvatama – küll on ikka avarad südamed“.

Tõsi, kui tütardele poolvend sündis, kadusid sapised märkused – väike poisihakatis oli niivõrd armas. Tütred käisid külas ja kantseldasid vennakest, kuni nad ise abiellusid ja oma lapsed said. Rahu tundus majas olevat.

Poja ootamatu surm tõi abikaasas esile joone, mida Helga polnud varem märganud. Mees muutus kuidagi jäigaks. Sel puhul öeldakse, et oleks nagu margapuu alla neelanud. Helga tahtis, et mees teda hellitaks, kas või sõnadega. Aga ei midagi, kolis tagatipuks veel teise tuppa, et olevat rahulikum magada, sest Helga pidavat unes nutta tihkuma.

Naine kannatas kõik ära, talitas hommikust õhtuni ja ümmardas meest. Kiiret polnud kummalgi, mõlemad juba värsked pensionärid. Eks poegki olnud nii-öelda vanade vanemate laps.

Ühel päeval poest naastes leidis Helga mehe koos tolle tütrega esimesest abielust kodust eest. Tütar teatas hiljem, et ta kutsuti. Ütles põhjuse ka – Helga mees tahab surnud poja linnakorteri oma tütrele kinkida.

Korter oli mehe nimel. Mees teatas asjast Helga tütrelegi, et plaan selline ja selline. Helga kuulis asjast oma tütre käest esimest korda ja vihastas südamepõhjani: „Mida sa õige mõtled! Mis siis, et korter on sinu nimel. Peame olema õiglased. Müüme korteri maha ja pool rahast saab sinu, pool minu tütar. Kuidas sa üldse selle peale tulid, et ainult ühele?“

Sellest sai alguse tüli, mis hõõgub abikaasade vahel nagu tuli tuha all. Mees hoiab oma tütre poole põhjendusega, et tema muretses pojale korteri, see on siiani tema nimel ja nii võib ta selle kohe oma tütre nimele kirjutada. Helga vaidleb vastu: „Aga selle ostmiseks andsin mina pool rahast!”

Ränikivi lööb vaid ränikivist tuld. Helga teab, et pole ränikivi. Mees aga küll. Naine ei tea, mis saab. Poja kaotuse kõrval peab ta seedima mehe ebaõiglast varandusejaotust. Ta on väga pettunud. Võib-olla nutab ta tõesti unes.

Mehe tütrega eraldi vestlemine asja ei parandanud. Too oli diplomaat ja kostis: „Ta on mu isa ja kui ta nii tahab, pole ma vastu.“ Helga tütar, kui vastuse sõnastust kuulis, muigas: „Veri on ikka paksem kui vesi. Ema, kas sa siis seda ei teadnud?“

Helga oli nii omades mõtetes, et ehmus häälest, mida kuulis. Rahunes siis, sest see oli ta enda hääl – jälle kõneles ta, selle asemel et vaikselt mõelda. Helga vaatas jõge ja taevast, ohkas ja uskus, et nüüd on taas poeg tema murega kursis.

Jõgi andis märku, et tuul on tõusnud. Helga tõusis samuti, vaatas veel kord jõele, heitis uuesti pilgu laotusesse ja ütles teadlikult valjusti: “Tee nii, et mu mees oleks õiglane!“ Lahkudes tundis ta oma hinges rahu. Ta oli teinud, mida hing soovis ja mida ta oskas. Ehkki mõistus andis märku, et teda on tabanud saatus, mille üle ta valitseda ei oska.