Mil tuleb aeg, mis hindab halli pead?

Foto: Andres G. Adamson

Anatoli ja Aadu, kaks liisuvenda, said Säästumarketis kokku. Kummalgi polnud koju kiiret: ühe abikaasa viibis reisil, teise oma oli lapselapsi kaemas. Nii nad, kaks üle kaheksakümne hallpead, lähedal asuva pargi pingile istusidki, et törts juttu puhuda – ilmatu aeg pole ju näinud! – ja kohtumise puhuks spetsiaalselt kaasa ostetud Walteri õlut libistada.

Vestlus jäi pikemalt pidama lähiajas: jälle tulevad valimised, tahaks suuremat pensionitõusu. Kas valimistel pannakse pukki empaatiavõimeline inimene, kes vanainimeste muret mõistab ja süsteemis muutusi teha tahab?

Kaks tähtsat asja

Rahulolu allikaid on uuritud-puuritud nii- ja naapidi ning leitud: tulem tuleks jagada kolme ossa, sest noortel, keskealistel ja vanainimestel on eluga rahulolusse erinev suhe.

Noorele piisab koolis edukas olemisest ja kindlast teadmisest, mis ametit ta tulevikus peab. Keskealised tähtsustavad peret, normaalset sissetulekut ja tervist. Vanade inimeste meeleolu sõltub aga enim kahest asjast: pensionirahast ja tervisest.

Aadu ja Anatoli vestluse teema oli justkui uurijate tellitud – pension ja tervis. Olgu öeldud, et Anatolil puudusid Aadu arvamust mööda „pooled peremured“, sest too elas naisega kahekesi. Lapsi neil polnud ja proua muudkui reisis. „Juba see blondiin läks jälle,“ kommenteeris Anatoli oma tuttavatele, kui naine selgi suvel maailma avastama siirdus.

„Tervis peab ikka vastu?“ uudistas Aadu. „Pagana imelik, peab. Proua minuga ühevanune, aga mina reisida enam ei taha. Kui viimati Hispaaniast tulime – see oli mitu head aastat tagasi –, põdesin tükk aega. Sellest saadik mitte üks reis enam!“ kostis Anatoli vastuseks ja korkis Walteri lahti.

„Rahapuudust siis pole?“ uudistas Aadu edasi. „Nii ja naa,“ lonksatas Anatoli esimese suutäie alla. „Ikka arvestame ka. Peamine on see, et üritame ühest pensionist maksta kommunaalkulud ja osta toidu. Nii jääb proua reisiraha järele. Aga ega ta enam kaua reisi, eelmisel korral kurtis pärast kodus, et jalad valutavad …“

Aadu uuris edasi: „Sul endal tervis enam-vähem?“ Anatoli noogutas. Vihjas siis unehäiretele ja põieprobleemidele, et käib apteegist abistavaid toidulisandeid ostmas.

„Need ju kuradi kallid, tapavad rahakoti ära,“ märkis Aadu. Walter oli ta keelepaelu tuntavalt õlitanud.

„Kui kuu-kahe pärast ostma lähed, on jälle hinnad kerkinud. Aga valikut pole, kui elada tahad. Mina ja naine võtame neid mõlemad. Arst soovitab, sest vanainimese organism ei saavat toidust enam kõike vajalikku kätte. Säh sulle! Minu proua hakkas kokkuhoiumõtteid mõlgutama ja nuputama, kuidas poesöögi ostmisega vähem kulutada. Ostis odavat saia, passis allahindluskampaaniaid ja – paistis endaga rahule jäävat.

Mind aga vihastas see värk: ühed teenivad meie riigis hindade üleskruvimisega roppu raha, meiesugustele teatatakse, et näe, milline rõõm, tuleval aastal pension ligemale 20 eurot kuus suurem. Ühe toidulisandi hind, aga arstirohtusid tuleb ka osta. Nendeta vanainimene ei saa.“ Aadu oli ärritunud.

Walter ja õiglus

Anatoli kuulas vaikides. Leidis siis Aadu jutu õige olevat. „Sa leiad, et räägin tõtt?“ imestas Aadu.

„Aga sul endal ja proual muudkui trullallaa! Raha paistab olevat. Pole lapsigi, seega ka lapselapsi mitte. Aga näe, mul on lapselapsed, kelle sünnipäevad meeles pidada. Ja mis ma räägin! Lapsed ka ei tule omaga välja. Hiljuti küsis poeg, et äkki on natuke … Tal öelnud pesumasin üles, tuleb uus osta. Elavad peost suhu. Mina ei saaks iial oma prouaga reisile minna ja proua üksi ka ei saaks – raha ei jätku! Aga vaata neid Soome mammisid Pärnus – muudkui õitsevad. Need on pool maailma läbi rännanud. Istuvad siin päikese käes ja naeravad laginal. Pension on neil kõva ja paljud meie eakamad lähevadki Soome tööle selleks, et kord head pensioni saada. Juba üks tööaasta andvat tuntava lisa. Soome riik hindab oma vanureid, aga millal austatakse meie halli pead? Anatoli, pane tähele, varsti loeme-kuuleme, et riigikogu tõstab oma liikmete palka, ja see tõus pole mitte 20 eurot,“ arutles Aadu.

Sedamööda, kuidas Walter kahanes, kasvas meeste iha õigluse järele riigis. „Sul on lapsed ja lapselapsed,“ püüdis Anatoli lohutada. „Aga kui mina enam ise hakkama ei saa, olen kohe hooldekodu poiss.“

Aadu napsas: „Ja kui sul endal raha ei jätku, maksab linn puuduva summa, sest pensionist üksi hooldekodus välja ei tule. Sinusugust aitab linnavalitsus. Vaata, Anatoli, ära pane pahaks, aga siin on ebaõiglus … Mul on kaks last ja neil lasub kohustus oma vanemate eest hoolitseda. Aga neil napib raha omagi elamise peale.

Mina valutan südant vanaduse ees, sest äkki lapsed ei suudagi mind aidata. Lastel valutab omakorda süda sellepärast, et aitaks, aga raha pole. Sinul, kes sa pole ühtki üles kasvatanud, on vaid üks mure: pannakse hooldekodusse. Ometi on just sinul kindlustunne, aga minul, kel kaks last, seda ei ole. Ka raha on mul vähem kui sul. Tead, kui oleksin noorem, läheksin ka Soome. Kindlustunne annab inimesele hingerahu, ebakindlus hoiab kogu aeg ora tagumikus.“

„Sul võib kohati õigus olla,“ alustas Anatoli. Meestel oli Walter poole peal.

Riik ei hooli

 Aadu lõikas vahele: „Mis kohati! Kõik on õige. Meie riik ei hooli inimestest. Oli poleemika ajalehes, et suur pere sai 19 eurot lapse peale kuus toetust. Mis raha see on? Ja mis raha on 20 eurot, mida pensionärid juurde saama hakkavad? Nii väike, et häbi vastu võtta. Oled kogu elu rüganud, lapsed kasvatanud ja pead suutma veel oma piskust lastelegi torgata. Kui oled vähegi inimene, ei jäta sa ju omasid hätta!“

 Aadu tõmbas hinge ja seejärel lonksu Walterit. Anatoli vahtis varbaid.

„Sa ju kuulad ka raadiot ja loed lehti. Lastele lubatud üleriigiline huviringiraha jääb ära,“ jätkas Aadu Walterit Anatolile ulatades. „Minister ütleb, et pole raha. Aga minu lapselapsed käivad trennis ja tantsimas, nende isa-ema tahavad kasvatada huvidega inimesi. Sellepärast aitamegi. Meie üks pension läheb sinna. Aga sinu pere üks pension läheb koos prouaga maailmareisile. Vaat milline vahe! Oleks minu teha, kehtestaksin hommepäev lastetusmaksu ja suunaksin kogu tulu lastega peredele.“

Vaikseks jäänud Anatoli lisas tüki aja pärast heatahtlikult: „Pole võimalik, et ei saaks midagi kas või kohapeal ette võtta, et inimesed näeksid: neid vajatakse Eestis. Olgu tegu siis vanade või noortega. Võiks luua näiteks veerandtööajaga kohti. Väike lisasissetulek küll, aga tõstaks esialgu enesetunnet ja oleks natuke ikka abiks. Võiks teha süsteemi, et vanad ja noored, kes tahavad ja suudavad lisa teenida, oleksid alati oodatud näiteks linna koristama, mis ju lõputu töö …“

Aadu põikas vahele: “Kuule, see pole paha mõte. On igasuguseid lihtsamaid töid, mida firmad endale kahmanud ja sinna oma tuttavaid või sugulasi sokutanud. Vaja oleks uus süsteem toimima panna. Süsteem, mis hättasattunut väikese tööotsaga kohe aidata saab.“

Anatoli sai toetavast hoiakust virgutust: “On vanu inimesi, kel pole rahapuudust, aga kes tahavad abi puude lõhkumisel, maja kõpitsemisel, vana mööbli äravedamisel. Nad maksaksid heameelega. Aga süsteem peaks toimima nii, nagu sa ütled – mitte kellegi suvalise selli käpa all, vaid linna sotsiaalosakonna valve all.“

„Ah et mina tuleksin sinu ja su proua juurde puid lõhkuma, maja värvima ja mööblit vedama ja sina siis maksaksid mulle?“ torkas Aadu, endal siiski naljanägu peas. „Sina oled ju minuga võrreldes see rikas vanainimene.“

„Miks mitte,“ ütles Anatoli, „oleksin sulle ju kasulik.“ Lisas siis tõsiselt: „Ära arva, et tahan sind solvata. Elu lihtsalt on selline. Ja ära arva, et olen üliõnnelik, et mul pole lapsi. Võib-olla sina oled õnnelikum, ehkki sul on raskem.“ Pargipingi mõistatuseks see jäigi, kumb on õnnelikum.

Lahkudes suruti sõbralikult kätt – suu sai puhtaks räägitud, debatt peetud. Kõvenev sügistuul puude ladvus näis pärast meeste lahkumist justkui kordavat: mil tuleb kord aeg, mis hindab halli pead?