Minia tegi mu haigeks

Foto: Andres G. Adamson

„Mul on nii halb olla. Suren vist ära,“ helistas Vilvi ühel hommikul kauasele sõbrannale. Too kutsus jalamaid naisele kiirabi. Selgus – vererõhk laes!

Tohter uuris, millega kaheksakümnene naine nii vara tegeles, et sedasi … „Minu tervisega on nii, et mu minia tegi mu haigeks ja teeb seda ikka veel.“

Vilvi üritas varahommikul aeda minna. Avas tasakesi toaukse, et mitte häirida üle koridori maja teises tiivas elavat poja peret. Aga ei õnnestunud tal salakesi kuhugi hiilida – minia Maie tuli otse vastu. Vilvi jäi ootavalt nagu ikka vaatama, aga ei midagi, seegi kord möödus Maie temast, nagu oleks ämmamamma õhk. Nii kestab elu majas juba aastakümneid ja iga niisuguse kohtumise järel tunneb Vilvi, kuidas kuklas hakkab suruma ja silmamunades kipitab.

Pehme loomuga pojad

Vilvi on oma praeguse elu üle niipalju mõtteid mõlgutanud, et tema arvates tulevat juuksedki sellepärast kergemini peast: kamm teisi iga kord täis. Sõbrannal on ammu pilt selge, mis Vilvit vaevab.

Vilvi on püüdnud miniale mõista anda, et see, mida too teeb, pole ilus. Et lapsed, mõlemad pojatütred, lähevad samuti juba koridoris memmest tervitamata-kõnetamata mööda. „Ega ma teile võõras inimene ei ole ja pealegi – võõrast, kes elab üle koridori, peaks viisakusest vähemalt teretamagi.“

Minia kuulas etteheite ära ja sõnas kalgilt: „Sina oled niivõrd ärahellitatud inimene, et sinuga ei saa keegi kuidagimoodi oldud.“ Vilvi tabas kohe ära, kellele tegelikult lause mõeldud oli, samuti põhjendamatult kõrgendatud hääletoon: poja toa uks üle koridori oli praokil ja mõlemad tütred olid kodus.

Vilvi püüdis pojaga rääkida, nagu paljudel eelnenud kordadel, kui väike kokkupõrge tekkis. Too aga vaikis. Ilmselt kodurahu huvides. Sai aru küll, et minia kui noorem võiks targem olla, aga ei lausunud musta ega valget. „Täpselt nagu isa, mitte midagi ei võta ette, kui vaja. Pehme loomuga. Ja minia võib tema emaga teha, mida tahab.”

Ükskord poeg siiski ütles ja seda kuulis isegi Maie: „Kui saad, ära tee väljagi. On nagu on, ega kedagi enam ümber ei tee.“ Üsna diplomaatiline lähenemine.

Ei saanud Vilvi armu talvelgi, kui minia pidevalt koridori tuulutas ja külm tema tubadesse tungis. „Rääkisin nagu seintele, mitte midagi ei muutunud. Siiski – ostsin endale ülipaksud toasussid, et mitte külmetada. Isegi sõbrannal, kes ühel sellisel tuulutamise ajal külas juhtus olema, hakkas nii külm, et pidin kohe sooja teed tegema,“ räägib ta.

Vilvi tunnistab, et ta on ka ise sõnakas, kui vaja. Aga ei taha kuidagi sellega leppida, et ta peab pärast iga „tummade lähedastega“ kohtumist vererõhuga maadlema.

Kui esiotsa olid vaid miniaga kokkusaamised koridoris või aias külmad ja sõnatud, siis nüüd on teismelised pojatütredki ema eeskujul käituma hakanud, leides selle vist laheda olevat.

Kord oli neil külas üks noormees. Too siiski teretas viisakalt, kuid Vilvi kuulis aeglaselt sulguva ukse vahelt koridori ära: „Kas seesama oligi teie imelik vanamutt vää?“ Järgnes tüdrukute vali naer. Ja kui too noormees veel kord tuli, möödus juba temagi Vilvist nagu õhust. Vilvi nuttis siis jälle: kogu pere on tema vastu keeratud!

Vanamemm püüab rehkendada, mitukümmend aastat selline diskrimineerimine kestab. „Abikaasa suri, pärast seda see algas … Oi-oi, varsti kolmkümmend aastat täis,“ imestab ta oma pika kannatuse üle.

Tal on veel üks poeg, kes elab Tartus. „See on mu noorem poeg. Elab kenasti, on korter ja suvila. Aga iseloom tal sama pehme kui mu vanemal pojal. Tuleb ja manitseb mind kannatlikkusele, ilma et oma ema aidata püüaks. Ei taha vanema poja perega sekeldusi. Läheksin siit ära tema juurde, aga korter on seal Tartus tilluke. Pealegi – miks ma peaksin oma kodust ära kolima?“ arutleb Vilvi ja võtab igaks juhuks vererõhutableti.

Maja ehitati koos abikaasaga. Kuna vanem poeg leidis töö kodulinnas, lepiti kokku, et majast saab ehitada kaksikmaja. Plaan tundus vägagi sobiv – vanapere jääb elama ühele, noor pere teisele poole koridori. Vilvi ei mõistnud uneski näha, et abikaasa surm talle veel niisuguse kannatuse toob.

„See on lõppematu, kordub iga päev. Ma ju liigun toast välja ka, saan ikka poja ja ta pereliikmetega kokku. Vaikivad kohtumised, külmad möödaminekud. Mul on iga kord tunne, et minia soovib mu surma,“ hakkab vanamemm nutma.

Surnuna juba kasulikum

Vilvit vaevab nüüd minia ja ta tütarde käitumine päevast päeva, minia suhtumine on kurbust toonud aastakümneid. Puhas psüühiline terror. Vilvi kutsub tihti külla sõbranna, on kutsunud tuttava meessõbragi. Enesele teadmata sai ta sellega minia harja punaseks ajada.

„Täiesti hull vanamutt,“ kuulis ta teisel päeval valju häält koridoris. „Viimaks võtab kätte ja läheb uuesti mehelegi!“ Minia teadis, et kõva jutt koridoris kostab tubadesse ära.

Vilvil oli hea tunne: ometi sai temagi minia hingerahu kõigutada. Kättemaks on mõnigi kord nagu magus sai, viib keele alla.

Järgmisel päeval, kui sõbranna tuli, kihistasid nad kahekesi naerda ja sõbranna leidis, et niisugusena polevat ta Vilvit ammu enam näinud. Olevat olnud äärmiselt tore õhtu!

Aga juba järgmisel päeval langes Vilvi tagasi depressiooni. Poja pere oli kogunenud aeda grillima. Oli imeline õhtu, soe ja sume. Grill-liha lõhnad panid Vilvi toas neelatama, aga teda õue ei kutsutud. Vaevu suutis ta end minemast hoida, aga pisarate üle võimu ei saanud, need muudkui voolasid ja voolasid.

Ahastus muutus sõnadeks: „Issand, mis pere see mu pojal küll on? Ja mis poeg see mul on? Mille eest?“

Pisut rahunenud, hakkas Vilvi meenutama aega, kui seesama praegu tema kõrval elav noor pere armsa alandlikkusega pilgus võttis vastu teate, et tema, Vilvi, pärandab surma korral ka oma majaosa neile. Noorem poeg ei soovinud midagi. Testamentki sai tehtud.

„Sestsaadik olen neile surnuna kasulikum kui elavana, vähemalt miniale. Muidu ta nii halvasti ei käituks. Pole ma muud nõudnud kui viisakat käitumist, arvestamist, et olen lihtsalt veel elus ja olemas. Mõlemal ju eraldi elamine! Köögis kokku ei puutu! Mis siis veel? Tulin isegi niipalju vastu, et andsin oma majaosa tagatiseks, kui nad hakkasid linnas korterit muretsema. Kelle jaoks, ei tea siiani. Aga nüüd on mulle tuttavad salamisi öelnud, et oi-oi, kui mingil põhjusel korteri eest laenuraha enam pangale maksta pole, võetakse mu majaosa ära ja kuhu siis? Olen vahel väga mures ...“ avab Vilvi tagamaid, mis vaikselt ja pidevalt tal vererõhku tõstavad.

Raske, väga raske on iga päev tunda, et oled omastele nagu õhk, et elavana polegi sa enam midagi väärt.

Sõbranna võttis lõpuks Vilvi muret nii südamesse, et hakkas käima juristide juures, saamaks selgust, mis Vilviga juhtuda võib.

Vilvile ütles ta edasi helgema poole: „Pidagu pöialt, et noored korterilaenu maksta suudavad. Seni nad suudavad.“ Mustema stsenaariumi jättis ta Vilvi niigi kõrge vererõhu tõttu rääkimata. Pole ju mõtet enneaegu halba kraaksuda.