Kes mu mees siis tegelikult oli? Ja kes olen mina?

Foto: Andres G. Adamson

Naise möödaläinud elu on praegu nagu tindiplekk, milles on vaja selgust saada. „Miks küll jõuavad kõige olulisemad asjad inimeseni piinava aeglusega?“ küsib Olga endalt nüüd, pärast kolmkümmend aastat kestnud abielu.

Inimesed võivad oma elu alustada ühtmoodi hästi. Aga kui elu otsustab nendega omasoodu talitada, lõpetavad paljud hoopis teistmoodi, kui loodetud. See on Olga (nimi muudetud) äsjaomandatud tarkus.

Üksi ja koduta

Äärelinna vaikses nurgakeses paiknevat eramut tabas ühel hommikul lein – pereisa ei ärganud enam. Lamas vaikselt, pea pisut seina poole pööratud. Olga arvas, et mees magab veel, tõusis vaikselt ja läks allkorrusele kohvi keetma. Kuna mees kohvilõhnale ei reageerinud nagu tavaks, läks Olga tagasi magamistuppa. Vaatas ja kangestus.

Tõsi, ta oli selleks hetkeks valmistunud viis pikka aastat. Mees põdes vähki ja arstid ütlesid: see on agressiivne vorm ja liigub kiiresti edasi. Olge valmis! Ehmatus oli ikka. Et nad elasid kahekesi, kutsus Olga kohe naabrid appi. Üksi oli kõhe. Tuli teha toiminguid, mis sel puhul ikka. Askeldati vaikides. Surmahaigus oli teada naabrinaiselegi, kes söandas ohata: „Sai vaevast lahti! Mine tea, kui raskeks oleks tal veel minna võinud.“

Olgal lähedasi sugulasi ei olnud. Jumal polnud neile last kinkinud, nii et peiedel viibisid abikaasa õed-vennad oma peredega. Olga sai nende kõigiga hästi läbi.

Nädal pärast matuseid oli tal endiselt kõhe – imelik oli olla toas, veel imelikum heita voodisse, kus elukaaslane viimased hingetõmbed teinud. Seda kõhedust ei antud aga enam teiseks nädalaks.

Mehe vennapoeg astus läbi ja esialgu tundus, et niisama juttu puhuma ja lohutama. Siis aga mainis noor mees ääri-veeri, et olevat testament. Olga kuulas rahulikult, kuni kuulis „selle järgi peaksid sa siit maale ära minema, sul ju seal kodutalus oma väike tuba“. Siis kuulis Olga, et „majas tuleb kiiresti remonti tegema hakata, muidu kukuvad seinad kokku“. Ära minnes küsis külaline: „Sa ikka said aru, et su mees pärandas selle maja mulle?“

Olga heitis voodile pikali. Pisarad, mis justkui paisu taga olnud, purskusid nüüd välja. Ta tagus nuttes väikse rusikaga patja, mis mehe pea all olnud, ja muudkui küsis: „Mida sa ometi tegid? Miks sa mind koduta jätsid? Mu jumal, mille eest küll? Saadad mind nüüd joonelt hooldekodusse …“ Olga nuuksed olid lahtisest aknast isegi õue kuulda.

Järgmisel hommikul sättis ta end maakoju minekuks. Seal elas tema vennapoeg. Olga rääkis oma loo ära ja hakkas lõpuks nutma. Vennapoeg ei lausunud esialgu sõnagi, poetas siis mokaotsast, et nende tütar kolinud Olga tuppa. Juba ammu. Nad ei arvanud, et Olga tahab maale tulla. Pealegi ootab pere uut liiget: beebi sünnib kolme kuu pärast.

Olga tõusis, pesi kohvitassi puhtaks, äigas lapiga lauagi üle. Kui ta kingi jalga pani, märkas – vennapoja naine peseb lauda, mille ääres ta istus, uuesti üle. „Siin majas mulle vist tõesti kohta pole,“ mõtles ta. „Õigust tuba nõuda ka mitte. Mitte kuskil pole mul enam kohta, sest maksab ju paber, kus kirjas, mis-kus on kellegi oma. Sellist paberit aga pole.“

Olga ei mäleta, et oleks kunagi mingit paberit tahtnudki. Lootis vist sisimas naiivselt, et tema teistele elatud aastad ja pidev hool kindlustavad vanaduse.

Bussirattad vurasid ühtlaselt siledal tagasiteel. Oleks Olgagi mõtted nii siledad olnud. Mälupildid, mis ette lõid, olid täis okkaid. Need tegid lausa ükshaaval haiget. Mees oli lastest alati pidanud, aga ise ta ei saanud lapsi … Olga teadis seda ja mees teadis, et naine teab – koos käidi arstide juures. Äkki oli päranduse põhjuseks salamisi endas kantud vaen naise vastu, kes võinuks lapsi saada, aga näe, tema mitte!

Meestega olevat vahel nii: hakkavad naist põlgama, kuna naine saab olla naine, mees aga ei saa olla päris mees … Ja veri on paksem kui vesi. „Minu poeg ikka ka,“ oli mees alati vennapojale öelnud.

Olga rõõmustas, et vennapoja olemasolu korvas pisutki selle, mis mehel vajaka jäi. Aga teha niisugune testament, et Olga peab majast välja minema, oma maakoju väiksesse tuppa, millele tal pole samuti seaduslikku õigust. Kolmkümmend aastat ühist elu ja see on siis tänu! Koos ju seda maja ehitati, koos muretseti kõik, mis vaja. Olga kulutas kogu oma teenistuse, et elamine mõnus oleks. Ei tulnud mõttessegi, et peaks tagavaraks raha koguma. Tõsi, mehe vend ja hiljem vennapoeg aitasid igati kaasa. Ehk oli asi juba siis otsustatud? Olga nende jutte ei kuulanud ega viinavõtu juures kõrval ei passinud. Võib-olla oli testament juba olemas. Ainult et talle ei peetud vajalikuks öelda. Ikkagi vere poolest võõras.

Olgale meenus mehe jutt, et omadega peab kokku hoidma, võõras on ikka võõras. Talle ei tulnud pähegi, et see võib temagi kohta käia. „Kas siis kolmkümmend aastat kooselu jätab tõesti nii võõraks, et pärast kaaslase surma mine nagu munk kõrbesse surema?“ küsis Olga endalt, pisar silmanurgas. „Mis surema, vist on hooldekodu tee enne jalge all …“

Mõtles ja arutles nii ja naa, ikka ei mahtunud pähe, mida mees on teinud. Mõttes heitis endale ette, et oleks pidanud seda testamendi asja pärima – mees oli ju pikalt haige ja tulemus teada. Aga nii piinlik oli, hakka surmasuus vaakujaga varandust taga ajama. Mees ei tõusnud enam voodistki. Söök tuli tuua magamistuppa, linu pidi vahetama iga päev – kogukal mehel kippusid tulema lamatised.

Iga kord, kui keha üle käidud ja puhtad linad voodis, ohkas ta: „Nii hea puhtuse lõhn!“ Öösiti, kui haigel köhahoog tuli, kargas Olga püsti ja ruttas patja kohendama ning juua andma. Ta ei läinud isegi teise voodisse magama – mees ütles alati, et kõrvuti on seltsim.

Kes ta siis oli?

Bussirattad vurasid endiselt ja Olgale meenus, kuidas ta muudkui ruttas ja talitas kodus, et ehituselt tulevat väsinud meest ootaks soe söök. Ehkki Olgagi käis tööl. Aga ema oli talle õpetanud – õige naine püüab meest teenida! See tagab rahuliku elu, korras kodu ja mehe truuduse.

Olga saigi kõik need kolm asja. Ta armastas oma meest, kõlagu see nii labaselt kui tahes. Ometi tundis ta väsimust, kõige puhtam armastuski väsib lõpuks, kui selle eest vääriliselt ei tasuta. Olga surus sedasorti väsimuse alla, sest see hakkas hinge peale. Aga kas mees teda üldse armastas, küsis ta endalt esimest korda. Palavikuliselt hakkasid silme ette tulema pildid, kuidas mees teda valvsalt jälgis. See valvas pilk polnud naisele kunagi meeldinud.

Olga käis rahvatantsus, esinemisi jagus. Ühe sellise ajal märkas ta oma meest klubiuksel seismas ja kissis silmi teda jälgimas – parajasti oli tantsupartner ta üles oma kätele tõstnud. Teel koju ei rääkinud mees sõnagi, ehkki Olga valmistus selgitama, et too tõste oli tantsus ette nähtud. Mees aga vaikis ja Olga siis ka. Rahvatantsu läks naine seepärast, et just mehele rõõmu teha. Tal polnud raske taibata, et tema mees tahaks oma naisega uhkustada.

Alati oli mehe hääles imetlus, kui töökaaslaste naiste edukaid tegemisi lahkas. Siis tundus Olgale, et mees pole temaga rahul. Alati järgnes üks ja sama: mees võttis kapist viskipudeli ja tsiteeris Churchilli: „Olen alkoholilt saanud rohkem kui alkohol minult.“ Neil kordadel Olga meest ei tülitanud.

Aga mees ei tülitanud teda samuti, ei pakkunud kunagi pitsikest: ah, tule, võtame koos. Nii nagu naabriperemees tegi. Olga leppis sellega. Seda hoolsamalt pesi ta järgmisel päeval pesu, põrandaid, lõi aknaklaasid läikima. Ta lootis, et mees, kes ei saanud olla päris mees nagu teised, märkab – Olga hoolib temast kui inimesest.

Aga kas mees märkas tema üleelamisi? Kas tema ei oleks siis last tahtnud? Muidugi oleks, aga ta ei hakanud seda kellegi teisega üritama. Oli truu oma mehele ja leppis saatusega. Bussirataste vurina saatel tundis Olga, et mees siiski ei mõistnud tema tundeid. Oleks mõistnud, oleks kas või korragi selle kohta küsinud.

Olga püüdis sellele mitte mõelda. Meenutas hoopis, kuidas kattis õhtuti laua, pani küünla põlema ja nautis mehe näoilmet, mida saatis lause: „Nagu restoranis!“ Need olid erilised õhtud, erilised hetked. Need tupsutasid Olga hinge, nii et ta tundis end seitsmendas taevas olevat. Oma arust ta seal oligi.

Ühe tema sünnipäeva eel hoiatas mees: kuule, ma ei hakka sulle lilli ostma, sul aias neid niigi küll. Siis tegi süda nõksti. Ja kui ta järgnevad sünnipäevadki lilledeta läbi ajama pidi, kaasnes alati väike nõks südames. Aga olgu, mees tahtis just nii. Oma pensioni üritas ta kodu tarvis kulutada. Alati oli ju midagi vaja – kohvimasin läks läbi, siis tolmuimeja … „Vaata ikka, kui tubli,“ kiitis mees. Olga ohkas siis õnnelikult.

„Kas mu mees oli ärakasutaja? Ja mina ise üdini lihtsameelne?“ küsis Olga endalt. Kolmkümmend aastat nautis mees ümmardamist, lõpuks näitas testamendis koha kätte … Milline eesmärgistatud visadus! Naabrinaine, kellega Olga oma muret jagas, tunnistas, et tema teab veel üht sellist juhust nagu Olgal praegu. Ainult et sellel naisel oli laps, kes naise enda juurde võttis.

„Mõni mõtleb ainult endale,“ arutles naabrinaine. „Kõik, mis ette võtab, teenib ainult teda, tema tõekspidamisi. Elukaaslase tunded ei loe. Oskab oma tõelist palet peita ajutiste hellushoogude taha, säilitades nii endale mugava elu. Tegelikult on ta aga hoolimatu enesearmastaja. Paraku on armastus alati pime ja pimedat on lihtne ära kasutada.“