Kui Agnes ja naabrinaine sanitaaritsevad

Foto: PP

Kogu selle aja, kui Agnes tööl käis, pidas ta sanitari ametit. Sealt pärineb tema lemmikväljend „sanitaaritsema”, mis peaks laias laastus tähendama korra majja löömist. Pensionäripõlve pidades tunneb ta oma päevinäinud äärelinnamajas igavust, sest elab üksi. Pole ei kassi ega koera, hommikune suhtlus algab raadio ja kohvitassiga.

Tõsi, naabrinaine on päris tore juhtunud ja kui temaga torts juttu aetud, on päev rohkem asja eest mööda läinud. Aga kui koos sanitaaritseda saab, tundub, et võngub kaasa isegi sabakont.

Üks ärritus teise otsas

Eile hommikul vudis Agnes marketisse – külmikus polnud paljut peale külma õhu järel. Et ta pole pudelisse sülitajate killast, rabas riiulist ka hinnaga 4.99 konjaki, Belõi Aisti. Ikka hea, kui selliseid soodustusi tehakse, tundis ta rõõmu. Pealegi on Aistil mahe maitse.

Kodus vaatas Agnes igaks juhuks kassatšeki üle, enne kui ära viskama hakkas. „Mida paganat,” kõlas ta suust. „Nad on võtnud konjaki eest 8.99!”

Agnes poleks Agnes, kui ta õiendama ei läheks. Kassapidaja kuulas vanainimese petmise süüdistuse ära, vaatas tšekki ja ärritatud naist ning noogutas siis vabandust paludes. „Teate, täna see soodustus konjakile enam ei kehti. Kahjuks on jäänud riiulile vedelema soodushinna silt. Teiega on juhtunud nii, et ostsite täishinnaga.”

Agnes, kes sellest veel rohkem närvi läks, hakkas õiendama: „Ah et ise olen loll! Jätate meelega need soodushinnad ripakile, et inimesed muudkui kallimalt ostaksid. Milline vanainimene ikka jõuab kogu aeg siinsamas tšekke üle vaadata, rahvas pressib igast kandist peale. Minu meelest on selline asi minusuguste usaldavate ostjate arvelt tahtlik käibe suurendamine. Igatahes ma poleks nii kallilt konjakit ostnud.”

Agnes loobus pakutavast kohtumisest marketi juhatajaga ja marssis bussipeatusse. Pudeli tagastamine ei oleks niikuinii kohe kõne alla tulnud, sest ta oli selle ärevusega koju unustanud. Nüüd ta mõtleski, mida teha: soodusmüügiaeg on läbi, aga tal on konjakit vaja, kas või selle jama tõttu kadunud tuju taasleidmiseks.

Bussi sisenes Agnes eesuksest, sest märkas: roolis on mees. „Jumal tänatud, et pole naisterahvas.” Too ei avagi esiust ja väljuda saab vaid keskmisest uksest. Seejuures tänas naine alati viisakalt, kui väljuti keskmisest uksest.

Kord läks Agnes spetsiaalselt vaatama, et äkki teeb avatud esiuksest uhkav külm õhk naisjuhile liiga. Heldeke, kus sellega – roolisolijat kaitses altpoolt üle meetri kõrge barjäär. „Ju ta siis tahab, et keegi tema ees ukse lähedal ei sibliks, saab niimoodi peeglist teisi uksi paremini silmas pidada,” mõtles Agnes.

Hiljem võttis ta asjaloo naabrinaisegagi kõneaineks ja too leidis: see võib ohutuse huvides olla küll – mõni sõitja läheb ju nii lähedale, et võtab või rooli üle. „Nojah, aga mõni bussijuht vestleb ise sõidu ajal lausa paari sõbra-tuttavaga korraga, nii et ...,” leidis Agnes ikka sanitaaritsemise võimaluse.

Seekord olid bussis teised lood – liiga vali muusika. Agnes vidis otsemaid ütlema: „Kas ei saaks vaiksemalt lasta!” Juht ei saanud kohe arugi, millest jutt. „Noh, seda muusikat ikka!”

Kohemaid oli bussis poole vaiksem. Et paljud silmapaarid uudistasid Agnese aktiivsust, rääkis ta valjusti, justkui uudistajatele selgituseks. „Ei tea, kas nüüd bussijuht pahandas ka või? Ma oleksin pidanud talle lähenema piibli sõnadega: kellelgi pole õigust ligimese rahu rikkuda …”

Tuli Agnese peatus ja ta ei näinudki, milliste näoilmetega teda saadeti. Aga mis sellest! Päev oli niikuinii vastikult alanud.

Koduaia taga seisatades takseeris Agnes ilupõõsast, mille viletsas väljanägemises ta mõttes möödakäijaid süüdistas. Suvel kaksati sellelt õitega oksi. Ta püüdis passida, kes seda teeb, aga ikka ei näkanud. Miskipärast jäi peale arvamus: küllap on see soni ja imeliku olekuga kõrend, kes mööda loivab, iga aia taga seisatab ja muudkui vahib.

Kui topiks selle mustuse …

Ilupõõsa väljanägemisel polnud sel kevadel eriti viga. Korraga märkas Agnes, et jälle on tema aia taha mururibale konisid visatud. „Üks, kaks, kolm, neli,” loetles ta saaki peopesas. „Eile oli kolm,” ütles ta omaette valjusti. Järgnev pilk maha tõstis vererõhku veelgi: „Kuradid! Kui topiks neile selle mustuse …” Agnes oli avastanud suured koerajulgad.

„… kurku,” kuulis ta naabrinaise naeru kõrvalaiast. Too oli tema lause lõpetanud. „Ma tean küll, mis sa leidsid,” alustas naaber. „Mina leidsin ka. Ikka kulda, ikka kulda!” Et need leiud on sagedased, kannavad naised kilekotikest taskus.

Agnes võttis oma välja ja otsis maast puupulgakese abiks. „See oleks koeraomaniku töö,“ hõikas ta naabrinaisele. Igal hommikul on midagi korjata, olgu siis konid, nätsupaberid, vettinud pabertaskurätid, krõpsupaki paberid.

Aga koerakaka korjamine viskab Agnesel kõige rohkem vindi üle. Ta on lugematuid kordi jälginud, kuidas üks noorhärra oma koeraga hommikusele visiidile tuleb ja kui koer on end igat moodi kergendanud, ei otsi too härra taskust kilekotti. Jätab selle töö rahumeeli Agnesele.

Olles sanitarina mustmiljon korda haigeid ja vanadusest võimetuid inimesi puhtaks harinud, ei mahu ta hinge pilt, kus noor terve inimene ei saa kummardatud ja oma lemmiku reostust ära koristatud.

Agnes läheb oma kujutluses isegi niikaugele, et mõtleb end koerajalutaja rolli ja nunnutab lemmikut: “No kutsake, vaata, siin on ilus korras muruplatsike, siia on kena kükitada, siin ei määri ei sina ega mina oma jalgu.” Astub siis õndsas rahus edasi, sest äsjatehtud mustusele on koristaja olemas. See on tema, Agnes!

Et aiatagused leiud ja isegi aeda visatud suitsukonid on mõlema naise sage jututeema, ei saa selleta seegi kord. Naabrinaise ekstreemsemad leiud on olnud heki vahele torgatud mähe ja inimese roojahunnik.

Korraga hõikab Agnes: „Ohhoo! Lõpuks ometi keegi ka maksab töö eest!” Agnes on leidnud eurose mündi, mis üht serva pidi muru sees.

Seda uudist tahab ka naabrinaine näha. Raha leidmist peab Agnes endeks: kui marketis tõmmati teda nelja euroga, siis nüüd andis vanajumal talle vähemalt ühe tagasi. Seda peab tähistama! Lepiti kokku, et lõuna paiku tuleb naabrinaine tema poole. Pits hommikul ostetud kallist konjakit kulub mõlemale ära!

Kui naiste meeleolu parajasse kõrgusse on tõusnud, ja selleks on kulunud üle ühe pitsi, tuleb Agnes lagedale ideega.

„Tead, olen mitu korda, kui aknast pahategijaid passin, mõelnud – mis ma ise passin, paneks videokaamera üles. No vaata, jälgivad need kaamerad ju metsas loomigi ja kodus toas saad seda vaadata. Päris uhke oleks niimoodi mõne kurjami jälile saada. Aga see pidi kallis lõbu olema.”

„Kallis jah,” kostis naabrinaine. „Tead, mis mina arvan! Kui selline kaamera oleks, hakkad lausa tahtma, et sinu aia taha neid kükitajaid tuleks … Elamus missugune! Teisi saab ka vaatama kutsuda, lausa koosviibimise püsti panna.” Mõlemad naeravad nüüd südamest.

Sel päeval on naiste sanitaaritsemine tavalisest rõõmsama lõpuga.