Uus aasta algas Ülole jätkuva üksindusega

Foto: Andres G. Adamson

Inimese elu on selgesti lainelise iseloomuga nagu kogu inimajalugu: kord on laineharjal ühed, siis teised jõud. Ja iga jõud annab armastuselegi ise rolli. Kes peaks seda paremini teadma kui Ülo (60). Kuni veel kodukandis, tema puhul niinimetatud ääremaal tööd jagus, oli ta õnnelik pereisa.

Nüüd kallistasid naine ja tütred teda enne kolmekuningapäeva kõvasti-kõvasti, lubades: „Tuleme jälle jaanipäeval!“ Naispere käib juba kolmandat aastat Norras tööl. Koju tullakse kaks korda aastas.

Jäeti jälle maha

Need sõnad ei kadunud Ülo huulilt nädalapäevad pärast pere ärasõitu. Mees ostis kurvastusest kohe neljase õlleploki ja käis südamevalu külaperedes puistamas. Palju neid talusid külas polegi, kus veel mõni temavanune mees majas. „Jäeti jälle maha!“ ütles ta iga kord taluuksest sisse astudes. Noogutati mõistvalt ja kutsuti laua äärde. Aga mõnes peres vaadati ka kõõrdi. See tähendas – joo vähem, ehk kõlbaks naistel sindki kaasa võtta!

Ülol (nimi muudetud) oli selget päeva harva. Eriti viimasel ajal. Kui ta kaine olla proovis, värisesid käed nii, et oleks võinud hammasrattaid joonistada. Hea oli siiski see, et joomasena taluti teda külas omataolistest rohkem just tasase loomu poolest.

Oldi harjunud sellegagi, et iga kord, kui Ülo naised ära sõitsid – ja seda juhtus kaks korda aastas –, tegi mees külale tiiru peale. Siis ei püüdnudki ta kaine olla. Suurt midagi ei söönud, ainult jõi. Ja kui lauas juttu aeti, Ülo justkui ärkas, kordas pärani aetud silmadega teiste lauselõppe üle, noogutas kõiketeadva moega, nagu näeb „Selgeltnägijate tuleproovis“.

Pärimise peale, mis tööd naised Norras teevad, vastas ta ühtmoodi: „Ju nad mingit tööd ikka teevad!“ Selle peale naerdi tagaselja. Leebem arvaja leidis, et mees jätab oma varjamisega õhku salapära, justkui oleks tegu teab mis tähtsa tegevusega, aga mitte lihtlabase koristamisega. Ülole oma hoiak meeldis.

„Ükskord toob see ka mulle midagi sisse,“ juhtus mees kogemata ühes peres avameelitsema. „Mis mõttes?“ uuriti kohe. „Teate ju küll,“ pobises Ülo ja tõmbas kõhna kere toolil kerra, nagu teeb laps kõhuvaluga. „Tulevad tagasi suure pensioniga. Nad pole mind päriselt ära salanud, käivad ikka vaatamas.“

„Mis sa siis kurdad, et sind jäeti maha?“ salvati.

“Einoh, see ju ka õige – kaks korda aastas tulevad ja kui lähevad, ongi, nagu jätaksid mu jälle siia maha,“ räägib Ülo vastu. Tõmbub toolil rohkem kerra ja tema sõnades kostab nutune toon: „Mind jäeti maha!“ Seejärel pühib Ülo silmi. Nagu näitemäng, mis aiva kordub.

Küla tunneb Ülole kaasa ega tunne ka. Ülo peseb end harva, lõhnab ebameeldivalt ja unustab ühtvalu püksiluku lahti. Oleks vaja naise hoolitsevat kätt. Aga naised on kaugel. Majapidamisest Ülo enam ei hooli, ütleb ikka, et ei tea, kelle jaoks. Kui mõni sugulane püüab abipakkumisega sekkuda, leiab Ülo üles terava tooni: „Mis, valvate minu järele! Kas ma olen palunud või?“

Naiste lahkumise järel põeb Ülo erilist rahutuse kiiksu, kogu aeg tahaks midagi teha, kuhugi minna. Et tal on auto, siis võttiski kätte ja sõitis naaberkülla kunagist liisupoissi vaatama, et saaks kolmekuningapäevaks head uut aastat ära soovida. Võttis kaasa oma tavalise neljase õlleploki, aga ei suutnud lõpuni vastu pidada ja jõi teel need enne kohalejõudmist ära. Õnneks sõitis talle vastu vaid üks auto ja seegi jäi miskipärast kraavipervele seisma – ilmselt ei kulgenud Ülo sõiduk usaldusväärset trajektoori pidi.

Suurimaks kannatajaks osutus sel korral liisupoisi aiavärav, mis Ülo õnneks nii mäda oli, et autol ei paistnudki pärast põksu kriimegi. Sel õhtul pidi liisupoiss kuulama mehe mahajätmislugu ja vastu võtma Ülo sugulaste hirmukõnesid – mis nüüd saab? Külas oli keegi neile asjast teada andnud. Sõber lubas neile, et viib külalise oma autoga koju.

Aga et Ülo elas jumala üksi, majagi oli tal külm kui koeralaut, otsustas liisupoiss napsust nõrga ja õnnetu hoopis oma toa diivanile magama jätta. Enne uinumist nuuksatas Ülo taas: “Mind jäeti maha!“

Märjuke – ainus lohutus

 Kas Ülo hakkas jooma sellepärast, et naised Norrast teenistust otsima läksid? Või hoopis enne seda, siis, kui töö kaotas? Mõlemad variandid peidavad endas tõde. Mida ongi teha ühe ääremaa küla mehel, kel pole enam tööd ja toetavat peret kõrval ning kelle hing valutab? Mitte midagi peale napsuvõtmise.

Siiski – üks erand külas on. Vaariku talu peremees võttis kätte ja kukkus oma kodu korrastama. Ka tema naine läks Soome tööle, aga käib üsna tihti kodus. Vaarikult kostab aeg-ajalt siiamaani kopsimist. Aga nii meelekindlaid on ainult üks – Vaariku peremees. Teised täis- ja poolüksikud, nagu siin ajutiselt mahajäetuid kutsutakse, tuiavad seltsi otsides perest peresse, õlu nagu laulatatud kaaslane. Mis õlu? Kangemat kraami leidub taskutes ikka ka. Ainult et Üloga on juba selline lugu, õlu jätab veel püsti, kangem kraam surub pikali nagu maadlusmatil. Kunagi omal ajal oli ta maadluses kõva käsi ja ikka peal. Aga nüüd viskab naps mehe selili.

Külanaised, kes alati oskavad okka leida ja sellega susata, on tagasi tõmmanud. Mis sa neist vaesekestest, kes veel jäänud, ikka torgid! Muide, küla on eriline sellegi poolest, et siit käivadki väljamaal tööl rohkem naised. Siiski, Laadi Maali mees pages ka Soome tööle ja Maali tahab samuti minna – kahekesi teenib rohkem ja mehel naise valvas silm peal. „Mine isahane tea,“ kirjutas juba Juhan Smuul.

Maali arutleb: „Meil lapsed juba omal käel, aga näe, kogu aeg anna pensionist lisaabi. Ja miks siis mina ei või mõnda aega seda head elu seal Soomemaal maitsta. Pealegi, kui mees veel ehituse peal.

Hiljuti näidati telekast, kui kenad korras toad kõigil ja puha ... Väljakäigud nii uhked, et meil pole külas sellist köökigi. Ei, mind ei hoia siin enam miski kinni! Tööd ei ole, toidu järele sõida linna, küla juba inimestest pooltühi. Vägisi tuleb mõte, et hakka või Ülo seltsis kurbust peletama. Kui pea soe, ilm kohe rõõmsam. Mul on Ülost päris kahju kohe: ei ta oska üksi elada ja maja pidada, muudkui kondab ringi.“

Allika Maimu on küla värskeim jutuaine – võttis kätte ja käis ajalehekuulutuse peale Soomes rebaseid nahastamas. Ehkki tal oli linnas töökoht, otsis sinna asendaja ja punus sõbrannaga mõneks kuuks üle lahe. Nüüd on naine tagasi ja paras rõõmurull – rahapuudus ei tegevat vähemalt aasta aega enam muret. Suurte elektriarvete hirmus külaelanikele olevat ta nipsakalt öelnud: „Ainult haiged ja lollid ei käi raha teenimas!“ Küla pani seda talle väga pahaks.

Vastukaaluks kuulis Maimu oma moraali kohta kõlaka: „Rebased rebasteks, aga küll ta seal selle ajaga ka mõne soome mehe ära nahastas …“ Maimul on olnud kolm meest ja kõik ise ilmakaare poole ära lennanud. Eks seda silmas peetigi.

Ühel õhtul sai Maimu imestada – uksest astus sisse Ülo. Mees, kes ainult meestega õlut joob. „Mis sa tahad? Fui! Kas sa ei võiks end puhtaks pesta?“ hurjutas ta. „Mis sa nüüd, Maimu, kuule … Mind jäeti jälle maha. Kuule, kas sul ei leidu pudelit kaks õlut, sa ju meie külas rikas naine,“ veeretas Ülo juttu, kui oleks kartul suus.

„Sa oled juba võtnud, aitab küll,“ kurjustas naine edasi. „Ma siit enne ei lähe, kui pudeli tood,“ pudrutas Ülo ja istus otsustavalt toolile köögilaua ääres.

 „No mina poleks mina, kui ma ei teaks, kuidas sinust lahti saada. Käid uksest välja kui keravälk,“ ragistas Maimu suuvärki ja haaras mobiili.

„Kellele sa helistad? Ei, ära helista, lähen niigi,“ tõusis Ülo uskumatult nobedalt ja uimerdas ukse poole.

„Tubli, et taipasid, sugulased oleksid sulle uut ja vana näidanud. Päris hea, et neid kardad. Muidu ei saakski sust lahti, pane veel pärast diivanile magama ka,“ torises ta Ülole, kes alles ukse vahel, järele. Mees jäi korraks seisma, äigas käega üle otsaesise. Kurvalt tagasi Maimu poole vaadates kurtis Ülo: „Mind jäeti jälle maha!“