Analüüsi määramisel usalda arsti

Haigla. Pilt on illustratiivne. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eesti meditsiinilaborites tegeldakse mitme tuhande erineva analüüsiga. „Tähtis on valida nende seast just need, mida konkreetse patsiendi haiguse diagnoosimiseks ning selle ravi jälgimiseks vaja läheb,” ütleb Tartu Ülikooli Kliinikumi Ühendlabori kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakonna juhataja Katrin Reimand.

Katrin Reimandi ütlust mööda teeb labor ära kõik analüüsid, mis perearst on määranud, seega võiks põhimõtteliselt tellida kõike. „See ei ole aga otstarbekas, mistõttu on Eesti Haigekassa seadnud perearstide tellitavate analüüside rahastamisele piirangud, nii et mõnda analüüsi saab tellida vaid eriarst,” selgitab Reimand.

Mitmesugused on ka uuritavad proovimaterjalid: veri, uriin, väljaheide, liikvor ehk pea- ja seljaajuvedelik, liigesevedelik, isegi higi ja palju muud. „Kõige sagedamini on perearstil vajalik uuritava materjalina kasutada verd ja uriini,” väidab ta ja täpsustab, et vere ja uriini analüüsimisel saab infot paljude elundite seisundi kohta.

Määrates näiteks verest kreatiniini, saab teada, kuidas töötavad neerud, määrates aga kilpnääret stimuleerivat hormooni (TSH), saab teavet kilpnäärme üle- või alatalitluse kohta. „Usun, et iga perearst selgitab oma patsiendile analüüsitulemuste põhjal saadud infot,” lausub ta.

Kui perearsti selgitusi napib, võib Reimandi hinnangul olla põhjuseks, et ühekordse määramise põhjal ei saa veel midagi kindlat patsiendi seisundi kohta öelda. Et otsustada, kas leitud muutus on püsiva iseloomuga, on mõne aja pärast vaja võtta kordusproov.