„Niisiis, ootan taas lapsi külla ja kokkulepitud ajal neid veel pole. Nimetan sellist käitumist oma vanemate mitteaustamiseks. Kui nad lõpuks saabuvad, ise rõõmsad, et vahepeal on jõudnud poest läbi käia ja torti osta, olen mina juba tujust ära, pahur nende mõistmatu ja mind mitteaustava käitumise pärast. Ma tahan küll endist viisi olla armastav ja hoolitsev, kuid nad vist ei vaja seda ja ma tunnen jälle, et minust ei sõltu enam midagi. Sel hetkel tunnen end üksiku ja mittevajalikuna. Olen oma elus neile palju panustanud ja end ohverdanud, kuid pole, kellele toetuda.”
