P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lugeja arvab

60+
Lugeja arvab
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Postkast
Postkast Foto: Erakogu

Mind haarab alati juba juhtkiri. Seekord eriti lause, et surra ei tohi enne surma. Kirjutan oma vanematest, keda võiks selles lausa eeskujuks seada. Nad elasid vanas eas kaua kahekesi metsanurgas. Kuulsin pealt, kui vend mainis, et siin polegi muud, kui surma oodata. Oli talv. Ja isa, kes lähenes 80. eluaastale, vastas: „Miks ma peaksin siin surma ootama? Mina ootan kevadet!” Kunagi ei rääkinud vanemad ei omavahel ega meilegi surmast. Nad ei tahtnud teada isegi seda, kuhu nad maetakse, sest see polnud teema, mida arutleda.

Paari kevade möödudes juhtus emaga õnnetus, kui ta läks isale appi haige jalaga hobust püsti upitama ning kukkus nii õnnetult, et ei saanud end ise voodis keerata, muust rääkimata. Lõppesid kevadeootused maal, vaid tuli linna tütre juurde kolida. Arstid mingit lootust ei andnud. Õnneks olid kaks tütart, kes ema eest hoolitsesid, kordamööda, kuidas aeg võimaldas. Ema lamas kuus aastat ja seitse kuud. Sel ajal tuli vaid korra surmast juttu, et äkki me oleme juba tüdinenud ja oleks parem, kui ... Ma keelasin sellest rääkida ja nii jäigi. Ta oli väga kannatlik, kunagi ei kaevelnud. Tema elu lõppes kopsupõletiku tekkimise järel. Tüdinemise asemel nutsime mõlemad õega kurbusest, et ema enam pole. Mul on kahju, et ma ei öelnud talle, kui hea ja kallis ta mulle on. Kel veel ema-vanaema elavad ja nad seda väärivad, öelge neile seda kindlasti, enne kui juba hilja.

Isa aga kaotas peavalude, veresoonte lupjumise ja unetuse tõttu mõistuse ning ta tuli haiglasse viia. Seda aega oli napilt üle aasta. Nüüd on nad kalmistul endale seltsiks saanud ka minu õe ja meie mõlema abikaasad. Mina läksin pensionipõlve saabudes tagasi kodukülla, kuigi mitte isakoju, sest see on nüüd suvitajate käsutuses.

Elvi Undrits, Järva-Jaani vald, Järvamaa

Mulle väga meeldis Kaja Kärneri artikkel „Kannatlikult ja väärikalt”. See artikkel on väga aktuaalne. Olen 75aastane, küllalt tegus ja aktiivne. Elan üksi, mul on kolm täiskasvanud last, kuus lapselast ning 1,5aastane lapselaps. See, et lapsed elavad kiiret elu ja neil ei ole eriti aega oma ema külastada, on üldine probleem. Hea seegi, kui helistavad. Noored ei oska ette kujutada, kuidas nende vanemad hakkama saavad. Mõeldes oma emale, kes elas teises linnas ja mul ei olnud võimalik teda enda juurde võtta, siis ega ise ka ei osanud ema igapäevast olukorda ja hakkamasaamist täpselt ette kujutada. Alati mõtled, et küll ta toime tuleb, kui just voodihaige pole.

Selle kuu ajakirjas avaldasid lugejad arvamusi ka hooldekodudest. Minu tädi oli veidi aega Merivälja Pansionis ja käisin teda seal sageli vaatamas. Seal olid vanal inimesel head tingimused (muidugi juhul, kui on võimalik omaette tuba kasutada, sest toanaabrit ju ise valida ei saa, kui just sõbrannaga koos ei lähe). Kui oled aktiivne, on vanadekodus võimalik suhelda teiste omasugustega, ja kui ei suuda piisavalt liikuda, sõidutatakse sind ratastooliga ka õue. Toimuvad ka meelelahutusüritused – võta vaid osa! Muidugi soovib iga vanem inimene elada niikaua oma kodus, kuni hakkama saab. Aga kui on juba vaja igapäevast hoolitsust, on küll õigem hooldekodus elada (kui on majanduslikult võimalik, sest meie riik on ju nii vaene, et ei jõua maksta juurde vahet, mis vanakesel oma pensionist puudu jääb, et hooldekodus elada). Aga niikaua tuleb elada positiivsete mõtetega ja loota, et vanadus on veel kaugel.

Hille, Tallinn

Oleme jõudnud ajastusse, kus meile tuleb infot nii palju, et inimmõistus ei suuda enam orienteeruda, mis on õige, mis vale. Lihtsale inimesele sobib kõige paremini lihtne „väike” ajakiri 60+, mis on lugejale arusaadav. Enamikul eakatest puuduvad elektroonilised vahendid (kas nad oskavadki neid kasutada?). Seepärast on 60+ väga teretulnud ja oodatud, arusaadav ja mõistetav.

Sale Mitt, Kilingi-Nõmme, Pärnumaa

Olen teie ajakirja kauane lugeja ja loen selle alati otsast otsani läbi. Tore, et on välja mõeldud eluline ajakiri ka meiesugustele kõbidele, kellele valitsus ei ole eriti tähelepanu pööranud. Oleme üles kasvatanud ju selle põlvkonna, kes praegu oma tööga riigi rahakotti täita aitavad, kuid meie panus ei ole õiglaselt tasutud. Kui sa oled üles kasvatanud põlvkonna noori, siis võiks riik ikkagi rohkem meiesuguseid vanu hinnata, mitte vaadata kõõrdi, et järjekordselt peame teie pensioni tõstma. Südames on soe tunne, et meiesuguste elu ja tegemised lähevad siiski kellelegi korda.

H. Eltermaa

Kui komistad, tõuse ja mine edasi! Seda pean ka ise elu motoks. Ju on elu selleks loodud. Kas parandada või osta uus? See sõltub ilmselt hetkeolukorrast. Kodumasinate remont on kallis teenus ja seepärast tuleb selle üle hoolega mõelda. Apteegi tohutust arstimite hulgast on kergem koos apteekriga valule leevendust leida ning proviisorid on väga kompetentsed selgitama eri ravimite koostist ja mõju. E-ainetest on ikka ja taas juttu olnud. Need on paraku tõesti sellised, mida tasub osaliselt vältida. Reklaamid on ajakirjas aeg-ajalt isegi vajalikud, sest neist saab teada uute toodete kohta. Teie ajakiri on oma nõuannete poolest väga tarvilik.

Ülle Hindreus, Kuremäe, Ida-Virumaa

Lugesin teie žurnaalist vanainimestega juhtunud liiklusõnnetuste põhjustest. Lisan veel ühe (morbiidse) põhjuse. Üks on kindlasti vabasurmad. Elukvaliteet on jõudnud sinnamaani, et alkoholismi, õnnetuste ja suitsiidide arvukus ei pane imestama. Oleme kõik olnud tunnistajaiks olukordadele, kus esivanemad enam ei tea, kuidas oma lapsi ja lapselapsi aidata, rääkimata endast. Kui midagi tasuks tõmmudelt üle võtta, siis austuse vanemate vastu. On ju nemad need, kes on oma rakkus kätega loonud kõik väärtused, mida juba paarkümmend aastat saab ärida. See teema lihtsalt kõrvetas.

Jaanus Ermann

Loen ajakirja suure mõnuga. Jään ikka oma arvamuse juurde, et kõik artiklid on head ja oodatud. Et olen pensionil meedik, siis muidugi meeldivad lood meditsiinist. Teisedki lood pole vähem huvitavad. Lisan lemmikute hulka Tiit Reinbergi loo „Kas parandada või osta uus?”. Kõigil on raha vähe. Tuleb kokku hoida. Igas peres on vanu asju, kelli, külmkappe, mida parandada, enne kui osta uus. Kui annab seda teha, siis parandame. Praegune ajakiri on oma tipptasemel.

Ilme Luiga, Palivere, Läänemaa

Masendav oli lugeda igasuguste haiguste tekkimise ohust vanuse kasvades. Aga hea, et nendest riskidest kirjutasite. Nii oleme teavitatud, mis võib juhtuda. Lootus jääb, et vanadusega kaasnevaid raskeid haigusi meil üle elada ei tule ja saame hakkama väikeste tervisest kõrvalekalletega.

Esta Kotka, Rakvere

Olen väga tänulik Tartu Ülikooli tudengite tasuta õigusnõustamise uudise eest. Soojaks teeb toimetaja Eve Rohtla juhtkirja pealkiri „Kui komistad, tõuse ja mine edasi!”. Seda peaks iga inimene hommikuti ja mitu korda endale kordama. Ütlemata tänulik olen Kaja Kärnerile tema mõtete eest. Mulle on tema nimi tundmatu, sest kuulan vaid Elmari raadiot. Soojendasid tema sõnad: „Saateid tehes olen püüdnud silmas pidada oma isiklikku eesmärki: et korda saaks rohkem kui kaost, mõistmist rohkem kui hukka- või valestimõistmist ning et vana ja väärtuslik suurte muutuste tuultes käest ei kaoks.”

Maret Iila, Vana-Võidu, Viljandimaa

Meeldivaim lugu, mis andis vajalikku teavet, oli „Pikk E-rodu, mis on mis ja millest tuleks hoiduda”. Üllatuseks olid meie peres kasutatavad suhkru­asendajad, millest tuleks kui tulest eemale hoida. Ometigi müüakse neid paljudes toidukauplustes.

Raivo Kaik

Märksõnad
Tagasi üles