Sattusin olema tunnistaja ühele liigutavale stseenile elust enesest. Vanaproua seisis suure toidukaupluse kassa ees, silmad piinlikkusest maas. Tema arvest, mis küündis vaevalt kümne euroni, jäi puudu tervelt euro jagu. Ta oli oma käekoti sisu ja taskud mitu korda läbi otsinud, aga mida polnud, oli raha. Piinlik oli kõigil, ka kassapidajal, sest järjekorda kogunes aina rohkem kannatamatuid.
Vanaprouast järgmine oli noor ema koos kolmeaastase tütrega. Imetlusväärne, kui delikaatselt ja oskuslikult aitas ta vanadaamil arvest puudujääva osa oma taskust kinni maksta. Minul tõusis hetkeks klomp kurku. Veel rohkem emotsioone tekitas aga vanaproua tänulik pilk, milles oli ka alandlikkust ja häbi, et ei suutnud ise oma toidu eest maksta. Noor ema aga pühkis selle üheainsa lausega: „Loodan, et keegi aitab kunagi mind või minu pisitütart, kui selleks vajadus peab olema.”
Pärast märtsikuu 60+ ilmumist saabus toimetusse kiri, mis oli sündinud seltsidaamidest pajatava loo lugemise järel. „Mitmed elatanud inimesed on üksikuks jäänud selle tõttu, et on lähedastega tülli läinud. Kas selliseid tülisid ei saa kuidagi lahendada? Kui noortel ei ole mõistlikku meelt, et oma vanematega suhelda, kas ei peaks siis elatanud inimesel olema rohkem mõistust, et probleemi lahendada? Mu naabruses elab üksik proua, kes ei saa mitte kuidagi läbi oma lähedaste sugulastega. Üleoleva suhtumise pärast on sugulased talle selja keeranud ja proua tunnebki end üksi. Kuidas saaks selliseid olukordi lahendada ja vältida?” küsis lugeja oma kirjas.
Tänases ajakirjas arutleb arst ja psühhoterapeut Alexander Kotchubei, miks mõne vanemaealise inimese suhe oma täiskasvanud lastega kipub untsu minema, ning kirjeldab eakate vanemate keerulist teekonda. Ehk ei puuduta see mure kõiki oma lähedastest eemal elavaid vanemaealisi. Neid, kes on sellise olukorra küüsis, tuleb kindlasti aidata.
Psühhoterapeut selgitab, et lähedased inimesed peavad omavahelist suhtlemist ikka ja jälle õppima, sest vanuse kasvades kaasnevad uued sihid ja arusaamised elust. Need muudavad märkamatult käitumise tagamaid ja rolli, mida vanemad tunnevad noorema põlvkonna ees. Kotchubei kirjutab, et see on üsna suur probleem ka noorte jaoks, sest nad tahavad olla abivalmid, jagada lähedastega oma maailma ja saavutusi. Samas aga näevad, et hoopis koormavad vanemaid. Oskus elada just oma vanuse kohaselt ja võtta sellest parim, on kõige parem tarkus, mida elu meile õpetab.
Seega peame ka aastate lisandudes aina õppima ja arenema. Aeg kulgeb omasoodu ning alati pole vaja silme ette manada halvimat stsenaariumi. Oleme oma lapsed üles kasvatanud parimate teadmiste ja mõtetega. Anname neile ellu kaasa oskused, et kunagi, kui meid enam pole, tuleksid nad oma eluga sama hästi või meist pareminigi toime. Nad on ju tükike meist endist ega saagi eksida. Vanadel on vaja noori ja vastupidi. Lapsed peavad oma vanemaid alati kalliks, vastupidist pole vaja tõestadagi.
Homme on emadepäev. Õnnelikud on need, keda ema külla ootab.
Hoidke siis oma lähedasi!