Reumatoidartriit on eluaegne haigus

Liigeste moondumine reumatoid­artriidi puhul ei teki kohe, vaid ajapikku. Nii kohanevad ka patsiendid haigusega ja õpivad igapäevatoimetusi ­teisiti tegema. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kui juba mõnda aega on hommikul liigesed väga kanged, võib see viidata reumatoid­artiidile, mis vajab kiiret ravi.

Reumatoidartriit (RA) on kroonilise kuluga põletik, mis tavaliselt haarab sümmeetriliselt labakäte-ja jalalabade liigeseid kuid haigestuda võivad ka teised liigesed. Tegemist on süsteemse haigusega, mis tähendab, et lisaks liigestele on kogu organism haaratud põletikust ning kahjustusi võib tekkida ka siseorganites. Haigus kulgeb ägenemistega, mille vahel on lühemad või pikemad vaibeperioodid ning tegemist on eluaegse haigusega.

Reumatoidartriidi tekkimise põhjused pole teada. See on autoimmuunhaigus, mis tähendab, et keha normaalne kaitsemehhanism on häirunud ja immuunsüsteemi rakud, mis normaalselt kaitsevad organismi viiruste ja bakterite eest, hakkavad ründama keha enda rakke ja kudesid.

Kui liigese kulumishaiguse ehk artroosi korral tekib kahjustus liigese kõhres, siis artriidi korral haarab haigus kõigepealt liigeskapsli sisekesta ehk sünooviumi ning tekib liigesepõletik. Hiljem põletiku levides tekivad kahjustuskolded ka liigese lähedastes luudes, mille tagajärjel liigesed deformeeruvad.

Mis haigestumist soodustab?

Eelsoodumus haigestuda reumatoidartriiti on pärilik. See tähendab, et haigus võib päranduda emalt lastele, kuid see ei pruugi alati avalduda. Viimastel aastatel on tõestatud, et suitsetamine on üks RA teket soodustav faktor. Seega inimesed, kelle perekonnas on teada artriidihaigeid, peaksid kindlasti suitsetamisest hoiduma. Vallandavaks faktoriks võivad olla infektsioonid, füüsiline või emotsionaalne trauma, hormonaalsed nihked seoses raseduse või menopausiga.

Eestis põeb reumatoidartriiti 0,4 protsenti täiskasvanutest, umbes 5000 inimest. Haigestuvad tavaliselt 40–50aastased parimas tööeas inimesed. Naistel esineb haigust kolm korda sagedamini kui meestel.

RA algab sageli hiilivalt ja sümptomid kujunevad välja aegamööda. Tunnuseks on liigeste turse ja valulikkus ning hommikune jäikus liigestes, mis kestab üle tunni. Patsiendid kirjeldavad liigesejäikust võimetusena hommikuti kätt rusikasse pigistada ja ägedama põletiku korral ei saa endale tekki peale tõmmata või ennast ise riidesse panna. Kaasneda võivad üldsümptomid: väsimus, nõrkus ja palavik.

Liigesvalu ja turse tekkimisel tuleb esmalt pöörduda oma perearsti poole, kes hindab patsiendi liigeseid ning teeb esimesed analüüsid. Kui perearstil tekib kahtlus, et tegemist on põletikulise liigeshaigusega, siis on äärmiselt oluline inimene kiiresti reumatoloogi juurde saata. Lisaks reumatoidartriidile on ka teisi põletikulisi liigeshaigusi, mis vajavad kiiret ravi: psoriaatiline artriit, juveniilne idiopaatiline artriit ja anküloseeriv spondüliit.

Artriidi puhul on tõestatud, et varane haiguse kulgu mõjutav ravi esimese kolme kuu jooksul annab kõige parema tulemuse. Selleks, et värske artriidihaige pääseks kiiremas korras reumatoloogile, on suuremates haiglates loodud varase artriidi kabinetid. Sinna saab perearst haige saata kiiremas korras just äsja alanud põletikulise liigeshaigusega.

Reumatoidartriidi diagnoosimiseks arst küsitleb haiget, hindab liigeste turset ja valulikkust, teeb vereanalüüse ja röntgeniülesvõtteid liigestest. Oluline on artriiti eristada teistest põletikulistest liigeshaigustest. Enamasti on RA diagnoosimine lihtne, kuid mõnikord võtab õige diagnoosi panemine rohkem aega.

Vereanalüüsides hinnatakse põletikunäitajaid, C-reaktiivset valku, punaliblede settereaktsiooni, verepilti, maksa- ja neerutalitluse näitajaid. Lisaks on diagnoosimisel oluline hinnata reumatoidfaktori taset ja tsüklilise tsitrulleeritud valgu vastaste antikehade olemasolu. Mõlemad reumanäitajad on olulised haiguse diagnoosimisel ja ka prognoosi hindamisel. Ainuüksi reumanäitajate esinemine veres ilma liigeskaebusteta pole samas veel haigust kinnitav, sest näiteks madalal tasemel reumatoidfaktor võib veres esineda ka muudel põhjustel.

PATSIENDILOOD

Paide naine Laine (70) oli viieaastane, kui ta labakäed, küünarnukid ja jalad valutasid. Valutasid nõnda, et ta nuttis öösel seetõttu. Sai vanematelt seepärast ka karistada, sest nemad mõtlesid, et ta kiusab neid. Nad ei uskunud, et lapsel võiks tõesti valus olla. Valutavate jalgade tõttu käis ta ka arsti juures, kuid alles koolis selgus, et tegemist on haigusega.

Toona ei osanud muidugi keegi Laine valutavaid luid ja liigeseid seostada asjaoluga, et ta piima ei talunud. Kõht läks tal kohe korrast ära. Ema teadis rääkida, et Laine keeldus rinnapiimast juba imikuna. Kaltsiumi saamiseks närisid nad õega seinast krohvitükke.

See, et tal on laktoositalumatus, selgus aga ametlikult alles 10 aastat tagasi, kui ta Tartus haiglas oli. Seal üks arst hakkas uurima, miks Lainel piima tarbides kõht korrast ära läheb ning analüüsid kinnitasid tema oletusi. Pärast seda on olukord ikka tunduvalt parem, nüüd oskab naine jätta piima joomata ja kaltsiumi saamiseks võtab tablette. Ta on ikka arvanud, et palju asju oleks olnud teisiti, kui diagnoos oleks tulnud ilmsiks 6-, mitte 60aastaselt.

Laine ise arvab, et valutavate luude-liigeste peamine põhjus on kaltsiumi puudus. Ta põdes reumatoidartriiti pikki aastaid, kuid ühel hetkel vereproov enam reumat ei näidanud. Juhuslikult ilmsiks tulnud reiekaelaluumurd aga tõi ilmsiks luuhõrenemise.

Ta ise ei osanud seda arvatagi. Ei osanud kahtlustada luumurdugi, kui telliseid tassides jalga veidi väänas ja seejärel valu puusa lõi. Diagnoosi ei osatud panna ka perearstikeskuses.

Kodus teisel jalal kekseldes vigastas Laine ka kannakõõluseid. Väljas liikus ta kahe kepiga. Kuni enam ei saanud üldse liikuma. Siis kutsus ühe teise arsti koju ja röntgen näitas luumurdu. Luu olnud katki juba ristikujuliselt ja luuotsad pehmeks läinud. Perearsti sõnul on Lainel urbsed luud. See tähendab, et luul on urud sees nagu pimsskivil ja luud ise muutuvad üha kergemaks.

Järvamaal elava Elise (68) reumatoidartriit on ilmselt alguse saanud nooruspõlve sagedaste angiinide järel. Keskkooliklassis, kui kehalises kasvatuses tuli rööbaspuudel harjutusi teha, tundis ta, et ei suuda neist kinni hoida. Kätel oli lihtsalt valus. Õpetaja küll hurjutas, et ärgu ta kartku, matid on ju all, aga Elise ei kartnudki. Tal oli tõesti valus kinni hoida. Võimalik, et see oli esimene kord, kui haigus endast vaikselt märku andis. Aga et liigesed toona otseselt ei valutanud, ei läinud ta ka arsti juurde.

Tallinnasse ülikooli minnes jäi ta aga teise kursuse talvel grippi. Ta andis ülikooli kõrvalt ka klaveriõpetuse eratunde. Tütarlaps oli juba tervenemas. Loengutest ta veel osa ei võtnud, aga tunde otsustas siiski andma minna. Sel korral tuli lumes sumbata ja siis ta külmetas. Järgmisel ööl ärkas Elise üles selle peale, et ta kätes oli seletamatult suur valu. Ta ei osanud sellele mitte mingisugust põhjendust leida, sest polnud kukkunud ega käsi ära löönud. Ta läks arsti juurde ja analüüsid näitasid liigestes põletikku. Toona polnud veel liigeste deformeerumist, see tuli hiljem ja salamisi.

Alguses oli ta oma haiguse tõttu lausa haiglas, siis sanatooriumis. Paranemine nõudis aega, mistõttu võttis ülikoolist aastaks akadeemilise puhkuse. Ära jäi ka praktika välismaal ning loobuda tuli klaveritundide andmisest, sest ühel hetkel ei kuulanud alguses vasak, hiljem ka parem käsi enam hästi sõna.

Pärast lõpetamist asus ta tööle õpetajana ning on ka raamatukogus töötanud. Ka praegu käib ta poole kohaga tööl. Eks inimene kohaneb. Aga kartuleid ta ei koori – seda teeb abikaasa. Talvel külmaga jäävad liigesed kangeks ja siis võib juhtuda, et on raskusi nööpimisega või võtmega ukse lahti keeramisel.

Ravivõimalused on nende aastakümnete jooksul oluliselt paranenud. Varem tuli tablette rohkem võtta ja erinevaid. Rohud olid aga happelised ja hakkasid mao peale. Nüüd võtab ta ühe tableti ja sedagi korra päevas. Kui liigesed väga valutavad, võtab ka valuvaigistit. Seda tuleb ette kord või paar nädala jooksul.

Vaatamata erinevates sanatooriumites käimistele ja pidevale ravile, ei ole liigeste deformeerumine peatunud. Operatsiooni on talle ka soovitatud, aga naine loobus sellest pärast vestlust ühe kogenud kirurgiga, kes selgitas, et operatsiooni abil on võimalik saada liigesed sirgemaks, aga see ei tee põletikust terveks. Ja kuna ta on harjunud toimetusi tegema omal moel, siis on tal kartus, et operatsioonijärgselt on tal näiteks nööpe hoopis raskem kinni saada.

Ta ise arvab, et tal on hästi läinud, sest põletik on ainult sõrmedes ja varvastes. Oleks see õlgades või põlvedes nagu mõnel, takistaks see ilmselt igapäevategevusi palju rohkem.

Patsiendilood üles kirjutanud Birgit Itse, Järva Teataja ajakirjanik