Vanuse lisandudes peavad mehed vastu astuma mõtteviisiga, et üks õige mees ei vanane ega väsi. Aastatega kasvav energianappus ja halvenev tervis võivad viidata aga liiga madalale testosteroonitasemele, mis vajab ravi.
Vananemine on mehelik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühholoog Toivo Niiberg, kes kirjutanud raamatuid nii isaks, meheks ja härrasmeheks olemisest kui ka mitmeid teoseid peresuhetest ja dünaamikast, tõi välja mõtte, et kui naisi tabab füsioloogiline, siis mehi pigem psühholoogiline kliimaks.
Niiberg ei pea õigeks rääkida mingist spetsiaalsest meeste vanadusega kaasnevast stressist, vaid elustiili muutustest teatud eas ning oskusega või valmisolekuga nendega kohaneda.
Ta rõhutas, et stress on elu loomulik osa ja elamisega kaasnev nähtus ning inimene vabaneb sellest vast alles surres. „Stress on pingel olek ja see võib olla positiivne või negatiivne, sest ka rõõmu kätte võib ära surra, kui vanad juhtmed pingele vastu ei pea,” lisas ta humoorikalt.
Väärikalt ja õnnelikult
Toivo Niibergi sõnul seisavad mehed aastate lisandudes silmitsi väljakutsega, kuidas väärikalt vananeda. Meestele teeb tema sõnul karuteene ka ühiskonnas üsna juurdunud mõttemall, et üks „tubli” mees ei vananegi, vananeb ainult naine ja seega tuleb leida uus ning noorem.
„Arvata, et triksis-traksis 130aastane vanataat võib ka veel lapsetegemisega hakkama saada, kui leidub noort näitsikut, kes vana ihu hinnata oskab ...,” mõtiskles ta ja nentis kurvalt, et paraku tuleb psühholoogidel tegeleda palju nende lastega, kes esimestest kooseludest pärit.
Kui lähedasel on mure, et kaaslane või isa varasema aktiivse hoiaku ja hoolivuse asemel konutab osavõtmatult diivanil või leiab alati põhjuse, et eralduda kuuri või garaažinurka tundideks ja päevadeks, aga sealgi midagi suurt ei tee, peaks mehe tervise eest muretseja Niibergi sõnul peegli kõigepealt enda poole pöörama.
„Me ei saa kedagi vägisi aidata ega abistada, küll aga ennast muuta. Selliste muutuste kaudu aitame me ka abivajajal muutuda,” põhjendas oma soovitust psühholoog.
Niiberg rõhutas, et kõige tähtsam on selles olukorras rääkida enda hirmudest, tunnetest, muredest, plaanidest, rõõmudest.
Kõige vähem vajab stressis inimene tema sõnul haletsust, noomimist, moraali, vaikimist ja vaikelu – kõik see muudab teda sotsiaalselt veelgi abitumaks ning üksildasemaks. „Stressist hirmsamgi haigus on enesehaletsus ja üksiolek, olgu siis autogaraažis või viinauimases unelmas,” lisas ta.
Andropaus?
Elujõu langus, väsimus ja töövõime langus, ärrituvus ja unehäired, higistamine, kehakarvakasvu vähenemine, lihasmassi ja -jõu vähenemine ning luuhõrenemine võivad aga viidata ka liiga madala meessuguhormooni tasemele, mida nimetatakse ka andropausiks (tuletatud kreekakeelsetest sõnadest andros (mees) ja pausis (peatus, katkestus) – toim).
Tartu Ülikooli Kliinikumi Androloogiakeskuse arsti dr Kristjan Pommi selgitusel seondub madal testosterooni tase ka depressiooni, mõtteerksuse ja kognitiivse võimekuse langusega. Seda võivad tema sõnul võimendada ka füüsilised muutused, mis väljenduvad näiteks erektsiooniprobleemidega või ka ülekaaluga, sest seksuaalne ebaedu võib mehele olla raske üleelamine ja vallandada nõiaringi, kus hirm seksuaalakti ebaõnnestumise ees ja erektsiooni tugevusele liialt keskendumine viib lõpuks selleni, et häiritud on nii suguiha, võime saavutada ja hoida erektsiooni kui ka paari lähedussuhted.
Vananemine on loomulik
Dr Pommi sõnul jääb nii mulje, et andropaus on eaga kaasas käiv muutus meestel, mis tabab kõiki ja on paratamatu.
„Nii see siiski päris ei ole. Loomulik on küll vananemine ja sellega kaasas käivad muutused, kuid mehel meessuguhormoonide ehk androgeenide tase järsult ei lange ja igati tervel mehel võib see püsida kõrge eani, elu lõpuni normaalsel tasemel,” lisas ta. See sõltub ka geneetilistest eeldusest ja, mis olulisem, elustiilist.
Dr Pommi sõnul on aga paratamatu, et meessuguhormoonide tootmine munandites tasapisi muutub ja nii väheneb see 1% aastas juba alates neljakümnendatest eluaastatest, kuid säilib tervel mehel siiski tasemel, mille puhul ei saa rääkida meessuguhormooni vaegusest ehk vananemisega seotud hüpogonadismist.
„Samuti säilib tervel mehel viljakus sisuliselt elu lõpuni, hoolimata langustrendist seemnerakkude mõnes parameetris,” lisas ta.
ÜKS LUGU
Hannol oli kaks last. Üks neist tegi teda ka kahekordseks vanaisaks. Et elutee oli teda abikaasaga üsna varakult lahku viinud, elas Hanno üksi. Kui tütar oma lastega tal külas käis, lõppes see sageli etteheidete ja nääklusega – küll leidis väike käputav lapselaps vanaisa voodi alt hallitava toidupala või algas tüli segamini toast. Teinekord sai riid alguse isa viinalembusest, sest tema õhtuste lemmiktegevuste hulka kuulus paraku sageli ka kangem kraam. Olukord polnud selles vallas alati halvasti, aga ka hästi mitte.
Et elati erinevates asulates, kohtuti üksnes loetud korrad aastas, siis kui perekondlikud tähtpäevad põhjuse andsid.
Kui tütar Hanno matustel kuulis ilmalikku matjat rääkimas üsna õõnsaid sõnu lahkunud kallist isast ja vanaisast, kerkis talle klomp kurku. Ta ei teadnud, kas ta oli ikka kõik teinud selleks, et ta lastel oleks olnud tore vanaisa ja enda suhted isaga paremad. Ta ei olnud ju halb inimene ja isa. Aga temaga oli alati kõik nii keeruline.
