Lugeja arvab

Postkast Foto: Elmo Riig / Sakala

Hea 60+, teatavasti täitus sul oktoobris kaks aastat ilmumisest. Olen sinuga tuttav alles lühikest aega, sest leidsin su alles tänavu aprillis täiesti juhuslikult apteegist, kui ravimeid ostmas käisin. Oled mulle juba täiesti omaks ja oodatuks saanud. Juba esimene lugu „Lõhnad lapsepõlvest” oli hästi armas, südamlik ja samas ka õpetlik, et oskaksime mõista neid inimesi, kes mitte alati ei lõhna meile meeldivalt. Ka mul on isiklik mälestus, meeldivast kahjuks kaugel. Elasime väga vaeselt, majake vana, küttekolded lagunenud, sisse tuli suits, mis imbus riietesse. Olime sellega nii harjunud, et ise ei tundnudki. Liigse niiskusega kippus hallitus liiga tegema, mis tekitas kopituslõhna. Ise veidi üle 20, sain osaks suurele häbile oma esimeses töökohas. Üks kolleeg tegi mulle märkuse, et olen lohakas ega hoolitse oma riiete eest. Kahjuks ei saanud ma olukorra parandamiseks midagi teha, sest riiete pesemine ei aidanud niiskusest ja suitsust läbiimbumise korral eriti. Sellest on valus jälg hinge jäänud. Tänan, et peatusite teemal pikemalt. Sageli me ise ei märkagi.

Hiie Uibo, Otepää, Valgamaa

Mulle isiklikult valmistab heameelt, et annate inimestele tervisealast teavet muutuste kohta, mis kaasnevad vanuse kasvades. Tihti ütlevad perearstid inimesele, et need on ealised muutused, mida kõigil ei pruugi esineda, kuid lahti rohkemat pole aega seletada kui vastuvõtule minna. Meedikuna olen näinud ka seda, et eakas inimene ei jõua oma mõttekäiguga nii kiiresti kaasa tulla, sellepärast arvan, et teinekord tulebki asju lahti seletades kolm korda üle rääkida. Siis anda võimalus küsimuste esitamiseks ja neile küsimuste ka asjakohased vastused anda.

Õie Ester, Tallinn

Väga tore oli lugu Punamütsikese vanaisast. Kahjuks on vanaisasid meie ajal tõesti vähe. Olen 78aastane, kuid isegi mina pole oma vanaisasid näinud. Paljud 60ndatel sündinud lapsed ka mitte. Nii et üleskutse naistele, püüdke hoida oma mehi, et teie järglastel oleks muinasjutte lugevaid vanaisasid! Lõhnataju muutusi käsitlevast loost on abi. Ise ei saagi ju aru, et vanadus muudab laisemaks ja saamatumaks, ei viitsi enam tihti tube koristada, korra kasutatud riideeseme paned kohe kappi. Aitäh meeldetuletamise eest! Meie eas on seda vaja, sest lähedastel on sageli piinlik seda meile öelda. Enne kappipanekut jätan nüüd riided puule tuppa tuulduma. Ja tube tuleb iga päev õhutada.

Tiiu Norden, Viljandi

Lugeda olen 60+ saanud nüüd mõnda viimast numbrit, kui Videvik lõpetas. Ja pean ütlema, et vahe on suur. Olin ka korra enne internetis teie lehte uurinud, aga seda ikka oma näpu vahel hoida või arvutis kerida – see on ikka suur vahe. Omal ajal olen ise väga tihedalt kokku puutunud ajakirjandusega – nimelt töötasin palju aastaid postiljonina, viies inimestele koju lehti-ajakirju. Ja siis oli neid tellijaid oi-oi kui palju. Kaugetel 80ndatel, kui hinnad olid veel odavad, käisid mul endalgi kõikmõeldavad väljaanded, sh isegi venekeelsed naisteajakirjad. Aga ajad muutusid ja enam tellida ei jõua nii palju, kui tahaks. Aga mõni ikka käib praegugi. Konkreetselt teie väljaandest on, mida lugeda. Loen alati kaanest-kaaneni. Iseasi, palju ma neid soovitusi ja nõuandeid kasutan oma elus, aga lugeda on ikkagi hea.

Vaike Arro, Rapla

Olen teie huvitavat ajakirja lugenud juba algusest peale. Iga kord on midagi vajalikku, kõik teie artiklid on teretulnud ja ei oskagi üht teisest paremaks pidada. Raamatud omavad minu elus väga suurt tähtsust, need on olnud mu sõbraks alates lapseeast kuni tänini, olen neid ette lugenud oma vanematele, lastele, lastelastele ja nüüd juba lapselapselapsele. Minule ei meeldi digiraamatud. Olen eluaeg elanud oma isakodus ja mulle meeldib elu maal. See võrratu loodus, lilled, linnulaul, oma aias kasvatatud juur- ja puuvili, mis on puhas kemikaalidest. Tänapäeval on miinuseks vaid transpordipuudus ja nii ei saa osa võtta keskuse huviringidest ja üritustest, kuigi tahaks nii väga veel laulmas ja pilli mängimas käia. Aga ees on pikad sügisõhtud teleri ees kududes, õmmeldes, raamatut lugedes, ristsõnu lahendades, pilli mängides, lauldes ja uusi laulusõnu kirjutades ning viise luues. Kuigi vahel tahaks ka teiste omasugustega suhelda. Olen tänulik tütrele, lastelastele ja nende kaasadele, kes alati abiks, kui seda vaja. Ja uskuge, armsad eakaaslased, olles optimistlik ja huumorimeelne, on kergem jagu saada muredest ja haigustest ning alati peab lootma, sest lootus kaob ju viimasena.

Aino Bremet, Piibe

Ma ei tea, kas toimetus oli ettenägelikult nutikas või juhtus kogemata, aga ristsõna vastus on väga päevakajaline, haakudes suurepäraselt viimaste nädalate sisu ehk kohalike valimistega – oli ette teada, mis sealt tuleb. Naljakas pole see, et riigi (s.t meie kõigi) rahakotist ampsas tihti pentsikustesse kaldunud tilulilu ülemäära suure tüki. Ei habemega naljadele! Ei suurte sõnade õhulossidele, mis nelja-viie aastaga kärbuvad kärbsepesadeks! Rääkigu teod enda eest! Loodan, et koduraamatukogu-jutu pealkiri ei viinud kedagi musta masendusse. Ega raamatud olnudki ju omal ajal ostetud (või ka suure vaevaga hangitud) investeerimiseks, vaid ikka eeskätt omaenese rõõmuks ja harimiseks. Hoolikalt valitud raamatutel on jääv väärtus, ja kui ka tuleb oma kodus neist loobuda (kunagi tuleb loobuda kõigest), on nad omanikku juba rikastanud. Nad väärivad teadlikku, hoidvat ja oskuslikku käsitsemist, seepärast kulusid kindlasti marjaks sellealased näpunäited. Tänu jälle Sille Varblasele, sest toorjuustude rikkalik valik võib pea kirjuks ajada küll. Mis vahet neil on ja kuidas neid valmistatakse? Miks on feta nii soolane? Pole see ühtigi juustumeistri äpardus (või armunud olek), nagu võiks oletada. Mida teha üsna uudse Köögi toorjuustuga? (Lisan, et mulle see maitseb. Eriti tore, et tegu on meie oma Eesti tootega!) Usun, et nii mõndagi inimest on nüüd ärgitatud julgemalt proovima tundmatuidki tooteid. Ennustan, et toorjuustudest võib sattuda sõltuvusse. Aga see sõltuvus on tervislik! Näib, et sõltuvusse viiv on ka 60pluss lugemine.

Helle Mikk, Viljandi