Hille Karm: Kuidas olla nii vägev kui armas ühteaegu?

Hille Karm Foto: Alar Madisson

„Vanaisa! Sinu vanaema tuli!”

Nelja-aastane poisipõnn tuleb mulle ukselävele vastu, aga kohe hõikab ta selle lause vanaisale ja lippab tema juurde. Loomulikult pole ma tagatoas toimetava vanaisa vanaema, vaid tema naine – põnnil on sugulussuhted seekord pisut sassi läinud. Olgu kuidas on, igatahes paneb poiss rõhu sõnale „sinu”, andes teada, et vanaema talle erilist huvi ei paku. Tema on „vanaisa laps”, seda teavad kõik lähikondsed. Minagi, vanaema, ei tunne end hüljatuna. Mul on hea meel, et nemad kahekesi hästi klapivad – püsimatu mehehakatis, kes pudeliski ei püsi, ja küpses eas rahulik mees.

See mõne aasta tagune küllaminek tütre perre tuleb meelde, kui mu abikaasa jälle end lapselaste juurde minema asutab. Mõnikord on tema abi lausa hädavajalik – siis, kui laste ema ja isa koguni korraga peavad tööasjus „ära lendama” (nõnda ütles toosama eelkirjeldatud poiss lennureisi kohta). Tuttav olukord paljudes Tallinna peredes – linn on väikestele lastele liiga suur, et jõuda kellapealt õigesse kohta. Vanaisa istub autorooli ja toimetab lapsed kooli ja trenni ning kui mina palgatöölt suppi keetma ei jõua, siis saab vanaisa hakkama ka lapselastele söögipoolise laualepanemisega.

Sama palju kui lapselastele vanaisa, on ka vanaisale lapsi vaja. Miks just, seda ei oska ma kirjeldada, aga see on vanaisa näost näha ja ju teab tema ise seda kõige paremini.

Vanaemana arvame sageli, et kes muu kui ainult meie oleme parimad lapsehoidjad. Oleme, vahel saatuse tahtel, vahel aga suisa omaenese tarkusest, ikka need „õiged eesti naised”, kes jaksavad ülal pidada toatäie lapsi ja lapselapsi ning mehe pealekauba. „Mummu tuu-leb!” hõiskame menuseriaali Maimu kombel lapselapse juurde minnes. Või tahame kõik paika panna nagu teise menuseriaali Alma, kes vaatamata  ütlemisele „ei ole küll minu asi” arvab, et ilma temata ei saa keegi hakkama.

Oleme oma vahvust elu jooksul tõestanud küll ja küll, võiksime – kui varem pole taibanud või osanud – vanaisaks saanud mehi lastehoiul rohkem usaldada. Nad saavad hakkama! Ja neil on veel aega – viimase rahvaloenduse statistika kinnitab, et näiteks 60aastasel vanaisal seisab ees veel keskmiselt 18 aasta jagu elupäevi.

Tunnen lähemalt ainult mõnda vanaisa, aga teised? Kuidas kulgevad nende päevad? Laiast ilmast on kuulsate ja vähem kuulsate vanaisade kohta kuulda ja lugeda ühte ja teist. Ameerika rokistaar Alice Cooper möllab laval samuti nagu noorena, ainult et nüüd on ta saanud lisanime Hull Vanaisa. Inglismaal võttis hajameelne vanaisa koolist vale lapse, käis temaga arsti juures – ja lugu avastati alles tükk aega hiljem. Rootsi kuningas pidas oma ametisoleku soliidset aastapäeva, aga pidustuste tähekesena säras hoopis kuninga pisike tütretütar Estelle, kes pealtvaatajaid tantsuga võlus.

Õnneks on vanaisade elu jõudnud ka raamatutesse, filmidesse ja teatrilavale. Islandi autori Bjarni Haukur Thorssoni monotüki vanaisa Jan Uuspõllu kehastuses naerutas meiegi vaatajaid. Ameerika filmis „Vastik vanaisa” võtavad 86aastane vanaisa ja 8aastane lapselaps pöörase rännaku läbi Ameerika, tobedalt lõbus on nii neil kui ka kinopublikul.

Minu hiljutine tõsine lugemiselamus on aga Ülo Vooglaiu „Vanaisa”, mille eessõnas ütleb autor, et tema vanaisa oli tõesti hämmastav mees. Lood lapsepõlvest Kuressaares ja seal sepaametit pidanud vanaisast kinnitavad seda.

Tänapäeva Eestis  tuleb paljudel pensionieas töötada, et jätkuks leiba lauale. Skaip, see imeasi, aitab kaugemal elavaid järeltulijaid kuulda ja näha. Keegi ei tea täpselt, kui palju on välismaale tööle läinud laste lapsi, kes on jäänud vanavanemate hooldada – mitteametlikult, see tähendab tegelikult.

Eestis on koguni mõni nii tubli vanaisa, kes oma lapse saatuse keerdkäikude tõttu on üksinda võtnud lapselapse kasvatada. Üks neist on öelnud ajakirjanikust usutlejale, et vananemisega on nüüd lõpp, ja otsinud välja rulluisud, et koos teismelise tütretütrega trenni teha ja end vormis hoida.

Vanaisade galerii on kirju nagu elu ise. Ei maksa arvata, et keegi vanaisaks saades üleöö hoopis teiseks meheks muutub. Kidakeelne vaevalt hakkab muinasjutuvestjaks ja inimestega pikivahe pidaja vaevalt kukub kallistama. Aga mingil moel muudavad lapselapsed mehe elu kindlasti. Hea, kui muudaks sedavõrd, et enam poleks neid, kelle kohta lapsevanemaks saanud noored perefoorumis kirjutavad: hoidsin oma vanaisast lapsepõlves pigem eemale – oli selline napisõnaline ja karune tüüp. Või mehi, kes peavad „päris” lapselasteks ainult poisse ega tee tüdrukutest väljagi.

Mine tea, võib-olla leidub kusagil sellinegi ihaldusväärne vanaisa, kelle tegusid kirjeldab väike vahva poiss Indrek Koffi värskes raamatus „Kui ma oleksin vanaisa”. See vanaisa elab mere ääres metsa sees, maadleb ja vilistab ja keset mängu ei saa tema aeg kunagi otsa. Kõik lapselapsed – aga neid on tosin või enamgi! – mahuvad tema põlvele istuma, sest iga uue lapselapse tulekuga kasvab vanaisa jalg paraja jao pikemaks. Muidugi on vanaisa suur ja vägev, ta treib ja keevitab, valab ja tinutab, aga – temaga koos saab ka tähti vaadata ja vanaisade olümpiamängudel võidab ta ära armsuse võistluse.

Vanaisa, kes on vägev ja armas ühteaegu, vaat see juba on midagi …