Juhtkiri: Kas mehelik või mitte?

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

Tänases ajakirjas 60+ nendib psühholoog Toivo Niiberg, kes kirjutab raamatuid nii isaks, meheks kui ka härrasmeheks olemisest, et eesti meestele teeb karuteene ühiskonnas üsna juurdunud mõttemall, nagu üks „tubli” mees ei vananegi, vananeb ainult naine.

Arvan, et absoluutselt iga mees, kes varem, kes hiljem, küsib endalt ühel hetkel, kuidas minna edasi, kui kõik on nagu tehtud, saavutatud ja valmis. Hinges on tühjus ning samas valdab hirm saabuva vanaduse või isegi surma ees. Iseendasse vaatamine ning selle tõdemine oleks nagu keev vastuolu edule ja instinktidele, mis elus hästi hakkama saavat meest seni ikka külastanud on. Kriis ja emotsioonide pulbitsemine pole ju võõras kellelegi.

Aus ja siiras mees Elmo Nüganen tunnistab ajakirjas „Psühholoogia Sinule”, et on tundnud keskeakriisi ja et tema kriis kestis pikalt. Töösse süvenemine tõi talle leppimise, et kõik ei saa nii kiiresti joosta nagu Usain Bolt. Tunnustatud lavastaja andis lahenduseks oma võtme: ei tohi käega lüüa ja peab aru saama, et äkki see osa maailmast, mille sa juba oled vallutanud, on ka palju väärt – aja siis juured sellesse ja tugevda seda!

„Hamletist” on tuttav fraas: „Valmisolek on kõik, see on teile tähtis.” Saates „Kahekõne” vastas teine, samuti äsja kinodesse jõudnud Eesti-Gruusia mängufilmis „Mandariinid” osalenud suurepärane näitleja, 66aastane Lembit Ulfsak saatejuhi lõpuküsimusele, milleks tema praegu valmis on, siiralt ja usutavalt, et tema on valmis vanaduseks. Seda oli ühtaegu nii vapustav kui ka rahustav kuulda.

Oleme pühendanud tänases numbris olulise osa meestele ja nende tervisele. Aga mees, isa ja vanaisad on naisele ja järeltulijatele mõõtmatu väärtusega. Nad on tihti oma töösse ja mõtetesse süvenenud, räägivad vähe, kõige harvem oma tervisest. Eks siingi ole osa ühiskonnas levinud arusaamal, et õige mees ei nuta, pole nõrk ega jää kunagi haigeks. Sellepärast on mehe hea tervis tema naise kätes. Kui tugevam pool ikka kuidagi arsti manu minna ei taha, tuleb osata teda suunata. Et liiga hilja poleks.

Põhjamaade eeskujul tähistab Eesti alates 1988. aastast isadepäeva novembrikuu teisel pühapäeval. Isadepäev on pere ühine tähtpäev. Selle idee on süvendada isa ja vanaisade ning nende järeltulijate suhteid.

Mäletan, kui meie tütar üsna varakult oma alatihti tööl olevat isa igatses, siis olevat ta lasteaias oma kasvatajale isa iseloomustades öelnud, et talle meeldib tema isa väga, sest ta teeb iga päev tööd. Ja isa on talle siiani suur autoriteet.

Samal ajal sai ta mehelikku tuge ja hoolt oma vanaisalt, minu isalt. Kui vanaisa temalt küsis, kes on ta kõige suurem sõber, tuli kiiresti vastus: „Papa.”

Isa rolli tuleb ja peab tähtsustama. See ongi oluline asi. Isegi kui laps aastakümneid hiljem märkab, et isa on kuidagi kängu jäänud ja lühikest kasvu tundub, jääb ta

ikka suureks, vapraks ja visaks meheks.

Hoolime isadest!