Noorena ei kujuta ettegi päeva kellegagi suhtlemata. Vananedes suureneb hirm üksi jääda. Alati pole põhjuseks kartus hakkama saamise pärast. Üksi olles pole lihtsalt mitte kellegagi rääkida.
Üksilduse vaikus lukustab kõrvu
12. detsember 2013, 16:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolme lapse ema Aive Lepvalts (32) igatseb aega, kui valitseks vaikus ja rahu. Lihtsalt puhkust igapäevasest suhtlemisest. Aega, mis praegu kulub pidevale sõitmisele Tartu, Ahja ja Valgamaal elavate vanematekodu vahel.
Ühel sellistest vähestest üksi olemise hetkedest jõudis ta mõttekäiguga nendeni, kelle olukord on sootuks vastupidine. Noor naine jõudis äratundmiseni, et väga palju on neid inimesi, peamiselt eakaid, kelle päevad mööduvadki „uhkes” üksinduses, kes ei käi mitte kuskil ja kelle juures käiakse harva. Kui üldse. Olgu argipäev või pühad. Jaanid või jõulud.
Pereema mõistis, et sellist „jõulurahu” ta küll ei soovi. Ei endale ega teistele. Olgu ta noor või vana.
Suhtlemine vähendab pingeid
Psühhoterapeut ja nõustaja Epp Veski kinnitab, et paljud eakad tunnevad suhtlemisest puudust ja nende igapäevane suhtlemisvajadus on sageli rahuldamata. „Telerist vaatavad nad, kuidas teised elavad. Suhtlemine on aga võimalus oma eluks. Teisi vaadatakse just selle tühja koha täitmiseks,” selgitab ta.
Türi valla sotsiaalosakonna juhataja Peeter Kruusement nõustub, et suhtlemine on oluline juba kas või rahuliku meele säilitamiseks. „Selliseid inimesi, kes lihtsalt räägiks ja vajadusel ajaks kas või loba, on rohkem vaja. Siis oleks ka pingeid vähem,” sõnab ta.
Tapa vallavanem Alari Kirt usub, et igas külas või kogukonnas on nii neid, kes sooviksid jõulude ajal seltskonda, kui ka neid, kes on valmis seda pakkuma. Selliste inimeste kindlakstegemiseks sobiks Kirdi hinnangul sotsiaalne võrgustik. Olgu see siis virtuaalne või tegelik. „Me kõik teame kedagi, kes teab kedagi ja sel moel suheldes selguvad nii abivajajad kui ka need, kes on valmis abi pakkuma,” selgitab ta.
Kirt on kogenud, et mõnikord tuleb inimeste kaasamiseks lihtsalt neile oma ideed selgitada ja küsida, kas ollakse valmis oma aega panustama. Kuidas kaks osapoolt kokku viia ja kes sellist tegevust juhtima peaks, ei oska esialgu öelda ka Alari Kirt. Samas on ta seda meelt, et üleriigiliselt koordineerides ja suuri heategevusorganisatsioone kaasates probleemi ei lahenda.
Ta ei pea õigeks ega ohutuks, et inimesed teisest Eesti otsast või kaugemalt maakonnast hakkaksid mööda võõraid kodusid käima. Kirt pakub välja valla koostöö eakate ühendustega. Seda meelt on ka psühhoterapeut Epp Veski. „Üksikud eakad peaksid ikka valla sotsiaaltöötajatel teada olema, eriti väiksemates valdades,” arvab ta.
