R, 2.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Oluline pole lookas söögilaud, vaid emotsioon

Kadri Haavajõe
, 30+ peatoimetaja
Oluline pole lookas söögilaud, vaid emotsioon
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vanaisa koos lapselastega.
Vanaisa koos lapselastega. Foto: shutterstock.com

Suure peo ettevalmistamine võtab aega ja raha, kuid pakub meeldejäävaid elamusi. Väikesi koos­viibimisi võib aga lahendada väga nutikalt ja soodsalt.

Peopaikade ja -ideede internetiandmebaasi haldava Pidupäev OÜ tegevjuht Ann Vainlo sõnul eelistavad eakamad inimesed üldjuhul traditsioonilist pidu kodus või mõnes restoranis, aga nende kodulehe andmetel otsitakse aina sagedamini huvitavaid ideid ka vanemaealiste sünnipäevadeks, teemapidudeks ja pulma-aastapäevadeks.

Tema arvates võib peo asemel minna sünnipäeval teatrisse ja pärast etendust kohvikusse arutlema. „Miks mitte pidada pidu sportlikult? Näiteks pidupäev keegliga või ühine kepikõnd terviserajal pikniku või kodus-kohvikus teejoomisega,” tõi ta näiteid.

Lihtne ja ilus

Iga pidu oleneb eelarvest. „Soovitan julgemalt jagada külalistega unistusi, midagi teha, ja paluda lillede ning kingituse asemel tasuda osavõtutasu või teatripilet. Üheskoos veedetud aeg ongi parim kingitus,” pakkus Vainlo välja. Sealjuures on oluline, et sünnipäevaline oma soovi kutset üle andes selge sõnaga ütleks.

Sama meelt on ka läänevirulane Tiia Paist, kes nimetab end meelelahutajaks juba seitsmendast klassist, mil tegi pidudel esinemiseks oma esimese ansambli ja hakkas tegelema ka õhtujuhtimisega.

Paist on näinud peokorraldust erineva riigikorra, nii vaesemal kui jõukamal ajal ning tema hinnangul võib mõne sündmuse tähistamiseks kokku tulla ka paariks tunniks päevasel ajal, pakkuda klaasikese šampust ja natuke suupisteid.

„Kui seltskond on väike, on mõnus jääda koju või panna kinni üks laud paigas, kus juba toimub mõni tore ettevõtmine, näiteks mängib ansambel või üksik pillimees. Miks mitte minna hoopis teatrisse või spaasse,” pakkus ta veel variante. Samuti võiks tema sõnul koos kokata: proovida midagi valmistada ja siis see ühiselt ära süüa.

Suurema peo puhul tuleks Tiia Paisti sõnutsi läbi mõelda, milliseks kujuneb külaliste arv ja keda korraldusse kaasata — kas loota lähedastele, otsida peokorraldaja või õhtujuht.

Vastavalt külaliste arvule tuleb leida koht. „Kui võimalik, võiks enne proovida toidu kvaliteeti ja kindlasti iga nüanss läbi rääkida. Tihtipeale on koha valik lihtne, sest varem on seal käidud või on see üldse lähedal asuv ainus peokoht,” arutles ta.

Paist on näinud pidu peetavat nii saunas kui heinaküünis, kuid talle endale meeldivad vanad rehealused, kuhu on kased sisse toodud ja pikad pingid-lauad üles pandud. Ühel peol oli näiteks ära kasutatud vana tapeet laudlinade asemel,” tõi meelelahutaja näiteks.

Peo eest peitu

Ann Vainlo julgustas lähedastele korraldama üllatussünnipäevi. „Olen täheldanud, et kallid vanemad ja vanavanemad kipuvad sünnipäevade eest peitu pugema. Samas on tähelepanu kõigile oluline. Miks mitte sõprade-sugulaste ringis üks vahva päev korraldada ja sünnipäevalaps peokohta juhuslikult toimetada,” sõnas ta.

Tiia Paist lisas, et kui näiteks lapsed oma vanematele üllatuspeo korraldavad, võiks siiski asjaosalisi natuke kursis hoida. „Nende mure kujuneb suureks, kui neil puudub igasugune ülevaade. Tegelikult tahavad nad ikka oma peo korraldamisele kaasa rääkida,” arvas ta.

Üllatusi tasub aga ikka valmistada ning alati on meeldivad meenutused ajast, mil armuti, kodu ehitati, pere loodi. Peole võiks tuua kaasa vanu fotosid ja näidata neid arvuti abil seinale.

Ann Vainlo soovitas näiteks üllatusetteasteid. „Usun, et erilist rõõmu pakub, kui keegi pereliikmetest laulu, tantsu või luulereaga üllatab.”

Kindlasti on oluline koht pildistamisel. „Mina soovitan teha kellegagi konkreetse kokkuleppe, et kõik olulised hetked saaksid jäädvustatud. Kindlasti ühispilt ja fotod põlvkondade kaupa, siis edasi juba koolikaaslased ja sõbrad,” pakkus välja Tiia Paist. Pildistamiseks peab olema ­piisavalt aega ja teha võiks seda juba peo algul.

Tema sõnul on kuldreegliks, et pidu õnnestub, kui on täidetud esmased ootused. „Kui sa tead ette, et külalised armastavad tantsida, siis seda peavad nad saama. Kui on laulurahvas, siis tuleb sellest lähtuda. On seltskondi, kus tahetakse palju seltskonnamänge mängida, siis peab olema hea õhtujuht, kes mängud läbi viib.”

Klassikaline vanaema pidulaud

Tallinnas elav Helin Piirisalu satub oma tutvusringkonnas harva pidulauda, kus olemas kartul-kapsas-liha ja külmlaud – sült, külmad lihasuupisted, salatid ja hoidised.

„Mis seal salata – väga põnev on sattuda sellisele nn süldipeole, siis on ikka tunne, et pererahvas on menüüga vaeva näinud ja tõesti ootab külalisi,” ütles ta. „Võib-olla ongi hea, et sellist menüüd harva pakutakse, siis säilib pidutoidu tunne,” lisas ta.

Piirsalule seondubki korralik pidulaud ikka vanaemade kaetuga, kus omal kohal oli ämbritäis kartulisalatit ning ei saanud ilma ahjuliha, praekapsa ja ahjukartulita. Samuti meenus talle vanaema õunakompott. „See oli väga minev kaup koos muude omatehtud hoidistega,” sõnas ta.

Piirisalu on vanaemade retseptid oma perre kaasa võtnud. Näiteks tegi tema emapoolne vanaema alati kaneelikukleid. „Ma pole üldse pärmitaigna sõber, aga hiljuti lugesin lapsele Karlssoni-raamatut ette ja teatavasti on seal päris palju juttu kaneelikuklitest. Siis polnud midagi parata, oli vaja kuklitegu ette võtta,” naeris ta.

Isapoolne vanaema aga tegi alati jõuluajal piparkoogitainast ja tema retsepti on Piirisalu kasutusse võtnud: „Teeme lapsega igal jõuluajal ka piparkoogimaja, selleks puhuks on samuti tainast vaja.”

Tema mõlemad vanaemad on valmistanud ka verivorste. „Emapoolne vanaema tegi verivorstid poolele suguvõsale ja kui ta juba vanemaks jäi, hakkas ema tal abis käima.” Et kogused olid suured, kaasati 10aastane Helingi tegevusse. „Väiksena ei söönud ma üldse kellegi teise verivorste,” meenutas ta.

Märksõnad
Tagasi üles