Minu elu põhimõte koosneb kolmest A-st. Need on Ausus, Austus ja Armastus. Paraku ei jõudnud ma selleni kohe. Kui olin väike tüdruk, ütles ema mulle: „Heidykene, kõik, mis sa teed, tee armastusega.” Mina vastasin, et ja, jaa, küll ma teen ... Teadagi.
Ega me armastust käega katsuda saa. Me saame tunda seda, kui midagi on armastusega tehtud. See loob õige tulemi.
Ausus tähendab seda, kui ausalt sa liikvele lähed. Me kõik õpime elus vaikselt slikerdama. Lõpuks ei saa enam isegi aru, millal räägime päris tõsiselt, millal poolnaljaga. See on suur väljakutse elus, et leida oma aususe telg: sa lähed kõiki asju tegema ausalt ja vastutad selle eest.
Austus algab esmalt sellest, kuidas me iseennast näeme, kuidas me suhtume iseendasse ja sellest lähtuvalt ka teistesse. Olen tihti kuulnud öeldavat, et mis nüüd mina, aga teie. Me alahindame end. Selleks läheb aastakümneid, et aru saada, kes ma olen.
Lapsepõlves ja koolis oleme kõik kuulnud enda kohta üht-teist öeldavat, nagu väga andekas, aga purulaisk, või matemaatikas oled sa täisloll. Minagi sain geograafias kolm tundi järjest kahe, sest mitte kuidagi ei jäänud meelde, kui kõrge on Suur Munamägi. Õpetaja oli juba koomas, kui ma ka kolmandat korda seda ei teadnud ja karjus: „Laanemäe, kaks, istu!” See oli mõlemapoolne šokk. Õpetaja oleks võinud kas või joonistada kolm muhku, ühe varda ja pikali 8 või ükskõik, millise mänguga mulle selle selgeks teinud.
Endas kahtlemine saab alguse lapsepõlvest. Nii palju energiat ja kahtlusi läheb vaagimisele, kas ma ikka oskan, kas suudan, selle asemel, et end teostada, edasi minna ja isegi vigadest õppida, tegutsemisest rõõmu tunda ja seda teistelegi jagada. Seega jälgime teisi, aga jätame märkamata enda väärtused. Me kõik oleme ju elus vajalikud.
Austusega kaasneb ka julgus oma mõtteid välja öelda. See tähendab olla aus ja truu iseenda vastu. Mis siis, et teisele ei meeldi sinu seisukohad. Aga ma ütlen oma arvamuse, see paneb mõtlema ja ka see teine läheb koju ja arutleb mõttes endamisi, et tal võib isegi õigus olla.
Austus tähendab ka lugupidamist, igasugust. Ma ei saaks publiku ette minna, kui mul poleks ausust, austust ja ma ei armastaks oma tööd.
Need põhimõtted jõuavad kohale paraku hilja. Ma olen 70aastane. Võib ju arvata, kui palju on selle uimerdamisega aega läinud. Aga nüüd olen ma iseendas kindel. Vahel tulen Sõle tänava poest Kolde puiesteele, kus pargis istuvad paljude arvates jotad, kes tegelikult on inimesed, kes pole kohe sündides jotad olnud, aga neil on ilmselt elus juhtunud midagi sellist, mis on neid rööpast välja viinud. Nad istuvad seal, ma lähen mööda ja siis nad hõikavad: „Heidy Tamme, võtame ühe napsi!” Need on inimesed, keda ma ei või sõimata ega neid kuhugi saata. Ma pean neid austama, sest nemad elavad oma elu, käivad läbi oma õppetunde. Ma ei tea, kas nad õpivad midagi oma alkoholiuimas, aga kes olen mina, et neile öelda, kuidas on õige?
Olen kohanud Soomes pargipingil härrat, kes oli ka kuidagi suurest voolust maha jäänud, aga kes luges mulle ilusaid luuletusi. Ma kuulasin teda ja mõtlesin, et istub tundmatu kodutu mees, käib supi ja leiva järjekorras, aga loob ilusat lüürikat ja räägib oma noorusest toredaid asju. Need juhtumid on pannud mind mõtlema, et me oleme siin kõik vajalikud. Kui me üldse milleski üksteisega konkureerime ja võistleme, siis selles, kuidas üksteist paremini austada ja armastada.
See kõlab veidralt: kuidas üksteist armastada? Ma armastan oma naist või meest, oma lumepallisuppi ja koera. Tegelikult on armastus midagi palju suuremat, meie elust suurem, mis ei sünni ega sure, vaid lihtsalt on. Me peame seda märkama ja jagama sinna, kus seda vaja on.
Meile antakse sündides kaasa aardekirstuke, mida on vaja elu jooksul täita. Aru saada sellest, mis selles on aare, seda eluteel rikastada. Seda on vaja jagada, aga mitte kunagi ära kaotada. Me oleme kitsid ja ei taha jagada, kuigi peaksime olema palju heldemad. Aardekirstu läheb meil väga kaua vaja.
Miks me sellest varem aru ei saa? Tegelikult me juba sünnime selle tarkusega, aga siis algab manipulatsioon. Meie eelmised põlvkonnad, isad-emad ja vanavanemad hakkavad meile oma tarkust jagama. Siis see kõik hämardub. Me jääme neid kuulama. Kui oleme tugeva natuuriga, siis hakkame vastu. Kohe öeldakse, et küll see on raske laps. Tegelikult on ta isiksus, kes sellele muud vastata ei oska. Tal on oma arvamus, aga ta pole veel võimeline sellega välja tulema. Ja tal pole õigust ka, sest ta on ju väiksem ja lühem. Sel ajal kehtib järjekord ja teadmised lähevad sassi.
Ma usun seda, sest olen oma 40aastase pedagoogikogemusega talentidega tööd tehes, oma noorust uuesti läbi analüüsides ja filosoofide tekste lugedes mõistnud, et tuleme siia ilma suure pagasiga. Aga selleks on vaja aega, julgust ja küpsust, et leida oma eripära ning selle eest veel ka võidelda. Mõelgem, kui palju oma elus oleme oma mõtte ja teo eest võidelnud? Me peame end kogu aeg teistele tõestama. Ikka leidub inimesi, kellele sellest ei piisa. Elu ongi üksteisele pidev selgitamine, mida keegi teab ja õpib, igaüks oma ajas ja oma kojas.
Tõdemus tuleb hilja. Olen oma elus ikka väike sõdalane olnud, olen öelnud ja oma vitsadki saanud selle tõttu, et olen julenud oma arvamust avaldada. Kes sa niisugune oled, mingi estraadilaulja? Selleks on ülemused, kes arvavad. Ülemustele peab aga kogu aeg sitsima, sest nendest oleneb sinu saatus, töö ja käekäik.
Võim on antud meile kõigile, aga me vastutame selle eest, kuidas oma võimu kasutame. Kui ma lähen lavale, siis pean võimu võtma, õhtut juhtima väga kõrgel kultuurilisel ning eetilisel tasemel ja väga hea maitsega. See, kuidas ma oma publiku tundma ja mõtlema panen, on minu võim ja vastutus. Oma publikut peab suutma armastada, mitte end kehtestama demonstratsiooniga. Nagu ma ikka ütlen: minu laulud on palved, lava altar ja minu kuulajad inglikesed.
HEIDY TAMME
Heidy Tamme, sünninimega Heidy Laanemäe on sündinud 5. aprillil 1943. aastal Uljanovskis. Ta lõpetas koori- ja orkestridirigeerimise eriala Tallinna Muusikakoolis aastal 1964 ja konservatooriumis 1966. Aastatel 1967–1983 töötas ta filharmoonias solistina. 1967–1969 laulis ta ansamblis Laine ja osales laulusaates Horoskoop. Heidy Tamme on muu hulgas esinenud koos ansamblitega Vana Toomas ja Sinilind ning osalenud estraadikavades koos Uno Loobi, Nikolai Samohvalovi ja Oleg Melnikuga. 1966 abiellus ta muusik Avo Tammega, abielu kestis 13 aastat. Aastal 1983 asus ta elama Soome, kus on töötanud muu hulgas Helsingi popi- ja džässikonservatooriumis lauluõpetajana. 2010. aastal omistati talle kuldne plaat panuse eest popmuusikasse. Kaks aastat varem sai ta Soome pop- ja džässmuusika konservatooriumilt kõrge tunnustuse – hõbemärgi. Tal on poeg Enzy Tamme (43).