Pearinglus rabab jalust

Pearinglus on tihti seotud sisekõrvaga. Foto: Kristo Kivisoo / Järva Teataja

Tuba käib ringi ja paha on olla, maapind kõigub ja tekib minestustunne.Kõik see, mida oleme ­harjunud kirjeldama tasakaaluhäiretena, on tegelikult pearinglus ehk -pööritus. Tasakaalu­häired on ­enamasti seotud hoopis ebakindlusega kõndimisel.

Marika (62) on tegus naisterahvas. Käib tööl ja rahvatantsuringis. Paar suve tagasi, kui pestud kardinaid pea kuklas üles riputas, hakkas tal halb. Varem oli tal pearinglust ette tulnud harva, ikka siis, kui unustas oma madalavõitu vererõhu ja liiga järsku pärast kummardamist püsti tõusis. Sel korral aga oli kõik teisiti. „Pilt sõna otseses mõttes õõtsus kiiresti edasi-tagasi,” kirjeldab ta.

Abikaasa viis naise erakorralise meditsiini osakonda. Mõlema jaoks oli ootamatu, et naisel tuli kümneks päevaks haiglasse jääda. Järgnes nädalatepikkune kodune ravi, mil naine peaaegu üldse voodist ei tõusnud. Pearinglus andis järele väga visalt. „Püsti tõusta ei saanud, pähe lõi tohutu valu ja mõne minutiga kaasnes oksendamine,” meenutab ta.

Täpset põhjust ei osatud Marikale öelda, kuid arsti hinnangul põhjustas seisundi pea järsk kuklasse heitmine. „See oli närvid kuskilt kokku pigistanud ja siis sisekõrvas olevad andurid teatasid ajule, et vedelik on tõusnud liiga kõrgele, kuigi tegelikult ei olnud nii,” vahendab ta arsti sõnu.

Nüüd on Marika pea kuklasse ajamisega ettevaatlikum. Kui töö juures on vaja kõrgelt riiulilt asju võtta, palub ta nooremate töökaaslaste abi. Kardinaid laseb alla võtta ja üles panna lapsel. Tugeva madalrõhkkonna korral püüab ta olukorda veelgi rahulikumalt võtta – väldib järske liigutusi ning kui võimalik, siis kodust kaugemale ei lähe.

Marika teab, mis tema peapöörituse põhjus on, kuid Tartu Ülikooli närvikliiniku juhataja akadeemik ja neurokirurg Toomas Asser ütleb, et alati ei oska ka arstid kohe öelda, millega on tegemist: kas tasakaaluhäire, peapöörituse või nende kombinatsiooniga. „Pearinglus on sümptom, mis võib esineda väga paljude haiguste puhul,” põhjendab ta.

Toomas Asser peab oluliseks eristada tasakaaluhäireid peapööritusest. Nagu pea-, kaela- ja nimmevalu on ka peapööritus ja tasakaaluhäired sage vaevus. Üle 65aastastel isikutel on peapööritus ja tasakaaluhäired kukkumise põhjuseks ühel neljandikul juhtudest.

Atakkidena avalduv peapööritus ehk vertiigo on kuni 85 protsendil juhtudest tingitud sisekõrva funktsiooni häirest ja 15 protsendil seotud kesknärvisüsteemi kahjustusega. „Peapööritus on subjektiivne aisting, mille kestel inimene tajub tegelikkuses mitteesinevat pöörlemist, kõikumist või õõtsumist. Ümbritsev keskkond tundub pöörlevat või on ebakindlus inimese peas sees,” kirjeldab ta. See tähendab, et inimene tunneb, justkui tema pea või esemed „ujuvad” silme ees.

Meie liigutuste sujuva koordinatsiooni ja keha tasakaalu tagavad signaalid lähtuvad sisekõrva poolringkanalitelt ehk vesti­bulaarsüsteemist, silmadelt, kehatüve ja jäsemete lihastelt ning need töödeldakse ajutüve vestibulaarsetes tuumades, väikeajus ja suuraju koores. Suuraju koor juhib meie motoorset tegevust aga perifeersete närvide ja lihaste vahendusel. Mistahes häire selles ahelas võib ilmneda tasakaaluhäirena. Tasakaaluhäire võib olla vaid inimesele endale tajutav aisting või sageli ka objektiivselt avalduv nähtus, mis raskema väljendatuse korral häirib oluliselt kõnnakut ja liigutuste täpsust, ilmnevad tuikumine, vajadus toetuda ning inimene võib ka kukkuda.

Neurokirurgia professor lisab, et tasakaaluhäire võib olla tingitud pearinglusest, aga see võib tekkida ka lihasnõrkusest või millestki muust. Kui inimese tasakaal on häiritud, siis sellega ei tarvitse kaasneda pearinglust. „Tasakaaluhäired võivad, aga ei pruugi olla seotud pearinglusega ning vastupidi,” võtab ta teema kokku.

PEARINGLUSE PÕHJUSED

1.   Südame-veresoonkonnahaigused (kõrgvererõhutõbi, südamerütmihäired, veresoonte haigused jne).

2.   Neuroloogilised (peatraumajärgsed, epilepsia, multiskleroos, Parkinsoni tõbi, dementsus, ajukasvajad, lihashaigused, lülisambamuutused jne).

3.   Otoloogilised (Meniere’i haigus, vertiigo, vestibulaarne neuriit, vestibulaarne migreen, sisekõrvapõletik, otoskleroos, keskkõrvatrauma, operatsioonijärgne seisund, kasvaja jne).

4.   Ainevahetuslikud (madal veresuhkur, neerupealise puudulikkus, kilpnäärme alatalitus).

5.   Hematoloogilised (aneemia, vere hüperviskoossus).

6.   Psühholoogilised (ärevus, foobiad, paanikahood, ülehingamine).

7.   Mitmesugused (viiruslikud haigused, migreen).

8.   Nakkushaigused (akuutsed bakteriaalsed põletikud, puukborrelioos, HI-viirus).

9.   Okulaarsed (nägemise halvenemine).

10. Mitme meele pööritussündroom: väheneb korraga mitme meele panus ehk nägemise langus, sisekõrva häired, närvitundlikkuse vähenemine jne.

11. Autoimmuunsed püsivad koehaigused (reumatoidartriit, ­luupus).

12. Mõnuainete mürgistus (alkohol, uimastid, vingugaas, alkoholism).

13. Ravimid (vererõhku alandavate ravimite, antidepressantide, aminoglükosiide sisaldavate antibiootikumide, südamerütmi korrigeerivate ravimite kõrvaltoimed).

Allikas: Dr Colin Tidy, Patient.co.uk