R, 2.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Helkurit on vaja kõigist ettekäänetest hoolimata

Karl-Eduard Salumäe
Helkurit on vaja kõigist ettekäänetest hoolimata
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kehtiva liiklusseaduse järgi saab politsei teha jalakäijale helkuri puudumise eest trahvi 12–40 eurot.
Kehtiva liiklusseaduse järgi saab politsei teha jalakäijale helkuri puudumise eest trahvi 12–40 eurot. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Helkurit ­nimetatakse odavaimaks elukindlus­tuseks, ent samas rõhutavad asjatundjad, et see pole imevits, mis õnnetused justkui võluväel ära hoiab.

Tõde on mõlemas jutus, kuid üks on selge: arukas jalakäija hoolitseb selle eest, et tal pimedas kõndides too valgust peegeldav abimees küljes oleks. Ja seda mitte pelgalt seepärast, et seadus käsib.

Maanteeameti liikluskasvatuse talituse juhataja Urve Sellenberg ütleb, et alles kümme aastat tagasi tuli eestlasi, sealhulgas küpsemas eas inimesi, helkuri vajalikkuses veenda. Toona juhtus tihti, et selle mittekandmise põhjusena käidi välja näiteks see, et helkur näeb inetu välja. „See oli tõsine teema,” meenutab Sellenberg.

Praegu on olukord tema kinnitusel sootuks teine – helkuriga on harjutud, selle tõhusus on inimeste seas aktsepteeritud fakt ning väga suur osa jalakäijatest kannab seda. Uuringutele viidates leiab Sellenberg, et kuigi palju ei saa olla neidki, kes sõnades ja tegudes erinevalt toimivad ehk neid, kes küll mõistavad, et helkur peab olema, kuid endale seda siiski hankinud pole.

Rohkem autosid, suurem vajadus

Kuid ometi – kui inimene on aastakümneid helkurita hakkama saanud, ilma et midagi oleks juhtunud, võib see vähemasti talle endale kaaluka argumendina tunduda. „Ja ammuks siis need helkurid üleüldse moodi tulid – vanasti keegi isegi ei teadnud neist midagi. Ometigi autod sõitsid ja inimesed käisid,” võib mõni lisada.

Urve Sellenbergi kogemused näitavad siiski pigem seda, et taolisi argumente esitavad helkuri mittekandmise õigustuseks vähesed eakad inimesed. Tema sõnul saavad auväärt eas inimesed sageli suurepäraselt aru, et aastakümnetetagune liiklusintensiivsus oli sootuks madalam kui praegune. Ja mida suurema hulga ringi­sebivate autode vahel jalakäijail tuleb hakkama saada, seda rohkem on helkurit kui abivahendit vaja.

Autokooli Alopex juht Jaak Alesma soovitab selle teema puhul oma ninaotsast kaugemale vaadata ning märgib, et kui jalakäija saab autolt löögi, siis pole see üksnes tema enda asi. Lähedased elavad sellist sündmust raskelt läbi ning peavad viga saanu eest hoolt kandma. Ära ei tohi unustada ka autoroolis olnud juhti, kes inimese alla ajas.

„Vanemas eas inimesed küll liiguvad aeglaselt ega nii-öelda torma teele, aga samas kulub neil rohkem aega, et vajadusel auto eest ära saada,” märgib staažikas sõiduõpetaja. „Ka tasa ja targu kõndimine ning tähelepanelikkus ei muuda helkurit ebavajalikuks.”

Kuidas helkurit kasutada?

Helkur tuleb kinnitada riietele nii, et see oleks nähtav mitmest suunast. Veniva helkurpaela saab varruka või püksisääre peale tõmmata, rippuv helkur pannakse riiete külge haaknõelaga, nii et see jääb põlve kõrgusele ja sõiduteepoolsele küljele.

Liikluseeskiri kohustab maanteel jalakäijat kõndima vasakpoolsel teepeenral. Kehtiv liiklusseadus kohustab valgusallikat kasutama ka linnas valgustatud kõnniteel kõndides. Helkuri asemel võib kasutada ka mõnda muud autojuhtidele nähtavat valgusallikat, kuid see ei tohi pimestada kaasliiklejaid.

Kõige turvalisem on kasutada kahte helkurit korraga, ühte paremal ja teist vasakul küljel. Pimedas liikudes suurendab jalakäija märgatavust ka hele riietus. Kuigi jalakäija näeb tuledega autot juba kaugelt, eraldab autojuht helkurita jalakäijat lähitulede valgusvihus alles 30 meetri kauguselt. 90 kilomeetrit tunnis liikuva auto peatumisteekond on aga vähemalt kaks korda pikem ja seepärast ei suuda juht ootamatult nähtavale ilmunud jalakäijale otsasõitu vältida.

Korralik helkur on auto lähitulede valguses nähtav juba 130–150 meetri kauguselt. Autojuhile jääb siis piisavalt aega, et sõitu aeglustada ja mööduda jalakäijast ohutult.

Igal aastal hukkub Eestis autorataste all ligi poolsada helkurita jalakäijat.

PIINLIK LUGU

Heldur sai hiljuti 60aastaseks. Polnuks tal aga eelmise aasta hilissügisel piisavalt õnne, võinuks see number nägemata jääda. Palju aastaid autojuhina töötanud Heldur ütleb, et tema napp pääsemine on niivõrd piinlik lugu, et ajakirja veergudel soovib ta esineda üksnes eesnimega.

Harilikult ühest kohast teise autoga sõitev Heldur pidas tuttava juures sünnipäeva. Olles mõõdukalt alkoholi tarvitanud, otsustas ta ööpimeduses jala koju minna. Ta kõndis ühe Eesti väikelinna valgustamata ja kõnniteedeta tänava vasakus teeservas, nagu peab, aga helkurita. Vastu tuli auto, mille juht vahetult enne jalakäijaga kohakuti jõudmist märkas oma sõidureas suurt auku ning põikas seetõttu paremale. Sinna, kus kõndis Heldur. Masina küljepeegel riivas mehe kätt, kuid midagi hullu ei juhtunud. Õnneks.

Juhtunust ilmselgelt ehmatanud autojuht pidas sõiduki kinni, tuli välja ning pistis „musta kujuga” ehk Helduriga pragama, et kus on nõutud helkur. „Ma ise olen autojuhina alailma helkurita „tonte” kirunud, nüüd olin ise üks neist,” räägib Heldur.

Kuigi Heldur liigub praegugi lõviosa ajast autoga, on ta sellest ajast saati tubli helkurikandja.

Märksõnad
Tagasi üles