Ülo Vooglaid: Vanem põlvkond vastutab

Ülo Vooglaid Foto: Peeter Langovits / Postimees

Mingis mõttes on vanem ja noorem põlvkond sarnased ja samas väga erinevad. Asi läheb keerukaks, kui on vaja loendada, milles ollakse sarnased ja milles erinevad. Kutsun selle üle arutama.

Sarnased ollakse eeskätt selle poolest, et mõlemale näib, et neid ei võeta küllalt tõsiselt, neid ei kuulata ja nendega ei arvestata nii nagu vaja. Ühtedel pole veel võimalik olla küllalt haritud, informeeritud ja teistele tundub, et pole enam võimalik ajaga kaasas käia. Ühed pole veel küllalt kogenud selleks, et aru saada ühis-, kogu- ja perekonnas toimuvatest põhjustest ning tagajärgedest, ammugi mitte selleks, et ette näha ning õigel ajal ära tunda võimalusi ja ohte, sobivat ja sobimatut. Aga kogenud inimeste arvamust ei küsita, sest see ei lähe kahjuks otsustajatele korda.

Nii vanem kui noorem põlvkond väärivad ja vajavad keskmisest rohkem tähelepanu ja tunnustust. Mõlemal on teravdatud õiglus- ja autunne. Mõlemad on väga, mõnikord ülearugi mures usalduse pärast. Mõlemad on hellavõitu ega taha kuigi palju kuulda kriitikat ega soovitusi. Mõlemad kalduvad olema enesekesksed ja kiirustavad andma hinnanguid oma vaatepunktist endale sobiva alusel. Mõlemal on alust kahtlustada teisi, et neid tõugatakse välja. Esimesi seetõttu, et nad pole veel küllalt küpsed, ja teisi seetõttu, et näevad süsteemitu ja ebaefektiivse tegutsemise põhjused läbi ning ei soostu koogutama. Seepärast öeldakse kogenud inimeste kohta, et nad on üle küpsenud, konservatiivsed ning jäigad.

Vanem põlvkond on töökas, kohusetundlik, täpne, visa, järjekindel ja ennastsalgav. Paraku esineb üha rohkem erandeid. Paljud on kaotanud usu ja lootuse, löönud käega ja põgenenud unustust otsima. Osa neist on säilitanud usu oma riiki, ei rapsi ja on tasakaalukad. See omadus omakorda suunab mitu korda mõõtma, enne kui keegi söandab käärid kangasse lüüa. Muidugi ka enne ütlemist veidi mõtlema, mitte konkurentsi suurendamiseks, vaid koostöö saavutamiseks.

Vanema põlvkonna seas kohtab palju rohkem humaniste. Humanisti jaoks on kõige tähtsam teine inimene. Ta ei saa olla rahul ja õnnelik, kui teised on kõrval õnnetud. Humanist ei käsita inimest mingite eesmärkide (eelarve tasakaalu saavutamise vms) vahendina.

Elukogemus võimaldab raskusteta näha asju või nähtust dünaamikas ehk protsessis. Vanemad inimesed saavad tavaliselt kõrvalise abita kohe aru, et elu kui nähtus on üks ja elu kui protsess ajalises järgnevuses ja loogilises sündmuste järjestuses on teine asi. Vanematel inimestel pole tavaliselt raske mõista, et ahaa-elamus saab tekkida alles siis, kui õnnestub pihta saada nii nähtusele kui protsessile. Kergelt aimatakse, et inimese elu on nii bioloogiline kui sotsiaalne nähtus ja elust aru saamiseks tuleb seda käsitada mitmest vaatepunktist lähtudes.

Vanematel inimestel on enesestmõistetav jälgida tööd ja tootmist, juhtimist, haldamist, valitsemist või sidustamist kui nähtusi ja protsesse. Vaadata, kuidas need kulgevad ja millest sõltuvad. Neil, kes on püüdnud oma ja teiste kogemust mõtestada ja üldistada, pole liiga suuri raskusi, kui nad tahavad mõelda, kuidas see kõik peaks kulgema. Tänu tegeliku ja vajaliku eristamise võimele aduvad vanemad inimesed kerge vaevaga ebakohtade põhjusi ja seoseid.

Elukogemus sunnib vaatama kõike siin ilmas mitmest vaatepunktist. Ühest, ükskõik millisest vaatepunktist nähtud pilt võib olla õige, aga sama võib juhtuda ka siis, kui seda jälgida igast teisest vaatepunktist. Kui on vaja teadmisi saada püramiidi kohta, tuleb seda vaadata nii alt kui pealt, nii küljelt kui servalt. Ühel juhul näeme nelinurka, teisel juhul midagi ümbrikutaolist, kolmandal juhul kolmnurka, neljandal juhul rombi. Alles siis avaneb võimalus öelda, et teame, milline püramiid on. Elukogenud inimesed saavad kõrvalise abita aru, et ka inimese vaatlemiseks vajame erinevaid vaatepunkte.

Vanemal inimesel pole raske mõista, et elame keskkonnas ja sellest sõltub, mida saab ja mida ei saa teha, mis omakorda sõltub meie tegevusest. Vanem põlvkond, kes pole pidanud kuulama eurotõlkide juttu, ei pea keskkonnaks pelgalt looduskeskkonda. Mõtlemisviis, milles ei mõisteta keskkonda kui süsteemi, on primitiivne.

Vanemad inimesed ei pea käima teistelt küsimas, mis on situatsioon, ega aja seda segi sündmuse või juhtumiga. Tõsi, raskusi võib ette tulla konkreetse situatsiooni määratlemisega. Kõik võivad arutleda, kas ta elab, töötab, loob ja suhtleb ehedas või tekitatud, probleemses või absurdses situatsioonis, valik- või sundsituatsioonis, stabiilses või labiilses, rahulikus või ekstreemses situatsioonis. Inimlik vastutustunne saab kujuneda vaid tõese otsustamise varal, mis on võimalik vaid probleemses valiksituatsioonis.

Paraku tunneb ligi kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast end mängulises ja absurdses sundsituatsioonis. Suur osa inimestest on võõrdunud ja riik on võõrandunud suurele osale rahvast. Viletsa hariduse ja kasina kogemusega isikutel on raske aru saada, et laste ja vanurite, looduse, tervise, kultuuri ning kultuuriväärtuste arvel ei saa elamisväärset, normaalselt toimivat ja arenevat ühiskonda rajada.

Kõikjal räägitakse aina haridusest, ehkki ammu on teada, et väärtuseks on harituse, informeerituse ja kogemuste ühtsus. Kogemusega kaasneb ettenägemise ja äratundmise võime. Kogemusi ei saa vahetada ega osta-müüa, vaid üksnes praktilise tegevusega omandada, millega on kaasnenud ka emotsioon. Elukogemust ei saa asendada, ent kogemus ei kompenseeri muude eelduste puudumist. Tõhusaks tegutsemiseks on vaja veel tarkust, arukust, arusaamis- ja mõistmisvõimet, usku, vaimsust, julgust, hoolivust, õigust, õiglust ja ausust, samuti väärikust. Mahhinatsioonide ja skeemide abil positsioonile pääsenud inimesed on ohtlikud. Mitte peamiselt seetõttu, et nad teevad viletsaid otsuseid ega suuda luua motivatsiooni nendegi täitmiseks, vaid seepärast, et nad põlgavad asjatundjaid ja püüavad need omasuguste või veel rumalamatega asendada.

Elukogemus annab enesestmõistetavuse käsitada tervikut, mitte hulka juhuslikke juppe. Kogetu võimaldab mõista, et mingi tegevus saab olla tõhus üksnes siis, kui see on läbi mõeldud ja süsteemselt läbi viidud, algusest lõpuni. Siis, kui tööjaotusega on saavutatud spetsialiseerumine, kui on loodud eeldused otstarbekaks, täpseks, intensiivseks ja ökonoomseks tegevuseks.

Noored, kes hakkasid veerand sajandit tagasi äri ajama, on muutunud põlvkonnaks, kes tahtis, nagu öeldakse, ratsa rikkaks saada. Need inimesed, kes ajasid toonastes segastes oludes sageli hämaraid teid pidi kokku oma esimesed miljonid, ei taha praeguseni kuulda mingist teooriast, metoodikast ega metodoloogiast, ammugi mitte õppimisest. Osa neist tõusis võimukatele ametikohtadele. Need inimesed tahavad sellises positsioonis püsida elupäevade lõpuni.

Paraku on ühiskond muutunud ning ametialast ebakompetentsust ja selle varjamise võtteid nagu ülbitsemist, salatsemist ja demagoogiat sallitakse üha vähem. Tõsi on seegi, et peale mõne sadama, elektrijaama, tee, metsa, maa ja maavarade enam lihtsalt pole midagi sellist, mida saaks ülepaisutatud bürokraatia ja oma ebakompetentsuse varjamiseks maha müüa.

Teetähised tuleb tahes-tahtmata ringi tõsta. ­Selleks on vaja kaasata vanem põlvkond ja luua ­avatud ning kooskõlastamist tagav regulatsiooni- ja juhtimissüsteem.

Rohkem elu näinud inimesed, kes on kasvanud eesti kultuuris, ei sea sihte, mis viivad rappa, ega püstita eesmärke, mille saavutamiseks pole vahendeid. Elukogenud põlvkond ei lase mingite trikkide abil oma riiki võlaorjusse ahvatleda.

ÜLO VOOGLAID

Ülo Vooglaid on 1935. aasta 29. augustil Tallinnas sündinud sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Seitsmenda klassi lõpuni käis ta koolis Kuressaares. Edasine haridustee viis merekooli, sealt Haapsalu Pedagoogilisse Kooli ja Tartusse ajalugu õppima. Ta on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Ülo Vooglaid oli aastatel 1965–1975 Tartu Ülikooli õppejõud ning selle sotsioloogialabori rajaja ja juhataja. Ta vallandati ja heideti NLKPst välja, sest tema teadustöö tulemused polnud kooskõlas Eesti NSV juhtkonna ideoloogiliste taotlustega. Ta on töötanud ENSV kergetööstuse ministeeriumis ning rahvamajanduse juhtivate töötajate ja spetsialistide kvalifikatsiooni tõstmise instituudis, oli aastatel 1986–1989 Pirgu Arenduskeskuse juhataja ja Eesti Kongressi liige. Uute aegade tulekul lõi ta kaasa Rahvarindes, oli Riigikogu kolme koosseisu liige (lahkus Riigikogust omal soovil kaks korda) ja president Arnold Rüütli nõunik. Tal on lapsed ja hulgaliselt lapselapsi. Eesti Emakeeleõpetajate Selts andis talle 2010. aastal emakeeleõpetuse sõbra aunimetuse kui inimesele, kes väärtustab elukestvat emakeeleõpet, tõstab esile keelt kui ­mõtlemisvahendit ja kannab väsimatult hoolt mõistete täpse kasutamise eest. Juba aastaid ei ela ta enam ­linnas, vaid Raplamaal Kohila kandis Lohu külas.