Praeguses Eestis, kus elanikkond vananeb ja lapsi sünnib väga vähe, kõlavad need kuldsete sõnadena.
Kõige paremini on vanavanemate rolli ja elukogemuse ehk kokku võtnud psühholoog Tõnu Ots. „Kui meie lastele sünnivad lapsed, siis tehakse meist kolmas põlvkond. Ja kuigi me ise polegi seda seisundimuutust põhjustanud, sunnib see seletamatu psüühiline miski meile peale taas uue missiooni: olla hindaja, hinnangu andja, tagantjärele tark. Eaga asendub noortele omane eristamisvõime üha rohkem üldistusvõimega. Siis me tunneme, et oskame elu rohkem seletada, nähtuste olemust tabada,” on hingede analüütik kirjutanud. „Vanad on ikkagi noored olnud ja hea tahtmise juures suudavad seda ka meenutada. Noor pole vana olnud ega suuda või ei tahagi seda ette kujutada. Hirmutav perspektiiv toob nagu iseenesest kaasa vanaduse halvustamise, haletsemise. Noorena on raske taibata, et vanad on oma eluga loonud unistuste tuleviku ja andnud selle noortele olevikuna tarbida. Loomulikult kuulub tulevik noortele, kuid alles siis, kui nad on kaua elanud ning on saanud vanaks.”
Kirjas Harjumaalt seisab, et kui oled noor, oled tihti jäme ja sarkastiline, sest püüad nii peita oma oskamatust, ebakindlust ja rumalust. Vanuse lisandudes saad kindluse mitte nähvata ja halvustada.
Kuigi ma pole veel nii tark, kui minust vanemad inimesed, usun, et tuleb julgeda ebaõnnestumistele ja probleemidele otsa vaadata – neist on võimalik õppida, end kätte võtta ja asi korda ajada. Õnnestumised meid ei õpeta. Hing korjab elu jooksul murede ja rõõmude, õigluse ja ebaõigluse jälgi. Silmanägemine muutub kehvemaks, aga võime inimesi läbi näha muutub järjest paremaks. Kõik, mis meie elus halba ette tuleb, annab tarkust ja kogemusi. Seenioridel on peas ehk pööningul, kui nooremate sõnastust kasutada, hulk mälestusi ja kogemusi. Ja seal nad siis sobravad. Aga enne tuleb palju teada, mäletada ja kogeda, et oleks, mida sealt otsida.
