Ravimtaimede ohud ja võimalused

Loodusest korjatud ravimtaimed Foto: Toomas Huik / Postimees

Tervisemurede korral pöördume vastava ala spetsialisti ehk siis arsti või apteekri poole ning lähtume ravis nende nõuannetest. Samas on enesetervendamisel modernse ja infotehnoloogiast kubiseva maailma kõrval mõneti uskumatult mõjus koht traditsioonilisel ravikunstil, mille tarkusi on pärandatud põlvest põlve ja aastasadu.

Võrreldes vaarisade ja -emadega on lisandunud üks oluline erinevus. Kui aastasadu tagasi otsiti abi vaid ravimtaimedel põhinevatest preparaatidest ja alternatiivi sisuliselt ei olnud, siis tänapäeval tarvitatakse arsti kirjutatud rohtusid, aga sageli võetakse raviprotsessi kiirendamiseks paralleelselt appi ka ravimtaimed.

Ravimtaimed on saanud külge eksitava ohutu maine, mille põhjal eeldatakse, et need kas aitavad tervenemisele kaasa või halvemal juhul ei oma mõju. Sealjuures ei anta endale tihtilugu aru, et tänapäeva sünteetiliste ravimite ja ravimtaimede toimeained sageli kattuvad. Samuti ei teadvustata, et nii nagu ei ole paljud apteegiravimid näiteks raseduse ajal soovitatavad, tuleks ka ravimtaimede puhul arvestada mõnede piirangutega.

Nii nagu me pärime spetsialistidelt aru käsimüügi retseptiravimite koostoimete ja kõrvalmõjude kohta, peaksime oma arsti ja apteekrit informeerima ka kasutatavatest ravimtaimedest ning küsima nõu nende sobivuse ja koostoime kohta moodsate ravimitega.

Taimravil on kindlasti tähtis koht haiguste ennetamisel ja krooniliste tõbede leevendamisel. Samas tuleb anda endale aru, et raskete ja krooniliste haiguste korral on taimravi üksnes toetav ravi ning ainuüksi sellele loota ei saa. Näiteks palderjani ei soovitata kasutada unerohtude ja rahustitega (barbituraadid ja bensodiasepiinid), sest siis toime tugevneb.

Küüslauku ei soovitata tarvitada koos paratsetamooli, atsetüülsalitsüülhappe, viirusevastaste ravimite ja tsüklosporiiniga, sest see vähendab nende ravimite toimet.

Näiteks kõrvenõgesel on verejooksu peatav, südame, veesoonte, hingamis- ja teiste elundite toonust tõstev, külmetuse- ja palavikuvastane toime. Samas ei soovitata seda verehüübimise soodustamise tõttu kasutada veenipõletike ja -laiendite, ägedate neeru- ja põiepõletike korral ning liigese- ja reumaatiliste põletike puhul. Kõrvenõgese kasutamine on vastunäidustatud raseduse ajal, maokatarri ning trombisoodumuse korral.

Nõmm-liivateel on desinfitseeriv, rögalahtistav, külmetuse- ja palavikuvastane toime ning seetõttu kasutatakse seda köhade, astma, kopsupõletiku ja seedehäirete puhul. Samuti leevendab see unetust ning seda kasutatakse ka maksahaiguste ja kehvveresuse puhul. Ka nõmm-liivatee on vastunäidustatud rasedatele.

Naistepuna on Ravimiamet lausa ravimina klassifitseerinud ja ka rahvameditsiinis on sellest läbi aegade loodetud abi väga paljudele haigustele. Naistepuna kasutatakse põhiliselt kui rahustavat ja depressiooni leevendavat, põletikuvastast ja seedimist korrastavat droogi. Lisaks parandab see sapieritust, aitab leevendada spasme ja kiirendab haavade parandamist. Samas suurendab naistepuna naha tundlikkust UV-kiirguse suhtes ning seega ei tasu seda kasutada pigmendipuuduse korral, aga ka kõrge vererõhuga, maokatarri või haavandtõve põdemise ajal ega gastriidiga. Täiesti keelatud on naistepuna rasedusvastaste pillide kasutamise, raseduse ja rinnaga toitmise ajal.

Piparmünt on rahustava, valuvaigistava, põletikuvastase, antiseptilise ja antitoksilise toimega. Seega kasutatakse seda neurooside, unetuse, ärevuse, seedetegevuse parandamiseks, iivelduse-oksendamise vastu, aga ka ülemiste hingamisteede haiguste puhul. Samas on pipamünt vastunäidustatud maohaavade, sapikivide, maksapõletiku ja migreeni korral. Selle terav lõhn võib kutsuda esile bronhide/hingamisteede spasme ja valusid südame piirkonnas. Tuleb silmas pidada, et piparmünditeed ei tohi juua igapäevateena ja ravikuurides peab pidama vaheaegu.

Harilikul pärnal on rahustav, valuvaigistav, higistama ajav, rögalahtistav, külmetuse- ja palavikuvastane, sapi- ja kuseeritust ergutav, mikroobi- ja põletikuvastane toime. Seda kasutatakse suurenenud erutuvuse, krampide, külmetuse, köha, unetuse, neeru- ja maksahaiguste, laste nakkushaiguste korral ning abivahendina higistama ajamiseks gripi ja bronhiidi korral. Samas ei soovitata südamehaigetel pärnaõieteed juua palaviku alandamiseks ja rasedad peavad vältima suuri annuseid.

Raudrohi oli omal ajal populaarne haavarohi, kuna sel on põletiku- ja allergiavastane, bakteritsiidne, haavu parandav ning verejooksu peatav toime. Samuti vähendab see kõhugaase, alandab vererõhku, äratab ­söögiisu, korrastab ainevahetust ja menstruatsiooni, aitab külmetuse ja palaviku vastu ning leevendab köha. Et raudrohul on verehüübivust parandav toime, siis ei soovitata seda trombide ja paljude veresoonkonnahaiguste puhul ning pärast operatsioone. Samuti on see vastunäidustatud ülihappesusega gastriidi ja maokatarri korral. Raseduse ajal tuleb vältida suuri koguseid. Nii nagu piparmünti, ei soovitata ka raudrohtu tarvitada pika aja jooksul ja suures koguses.

Saialill üllatab C-vitamiinirikkuse ja karotiinisisalduse poolest ning sellele omistatakse mikroobi-, põletiku-

ja sügelemisvastast, verdpuhastavat, rahustavat, immuunsüsteemi turgutavat, spasmolüütilist, valuvaigistavat ja kudede taastumist soodustavat toimet. Saialille ei soovitata tarvitada raseduse ja imetamise ajal ning vererõhku alandava toime tõttu madala vere­rõhuga inimestel. Saialilleteega liialdamine võib esile kutsuda südamekloppimist, suures koguses õisikute kasutamine maksa- ja sapipõiepõletikke.

Oluline on meeles pidada, et ravimtaimi ei tohi tarvitada järelemõtlematult ning kergekäeliselt. Kindlasti tuleb hoiduda nende kasutamisest tugevate sünteetiliste ravimitega, nagu antibiootikum ja südame-veresoonkonnaravimid, kui ei ole olnud võimalik enne konsulteerida raviarsti või apteekriga.