Hedvig Hanson: Vanaema kiituseks

Hedvig Hanson Foto: Marko Saarm / Sakala

„Kas sul mütsi ei olegi peas?” küsib minu 95aastane vanaema minult, kui tema nähes mütsita õue hakkan minema. „Vanaema, kui vana ma olen?” küsin temalt vastu.

„Noh, sa oled midagi ... üle kolme­kümne,” vastab ta pärast väikest ­järelemõtlemist muiates. Ta teab juba, mida ma talle järgmiseks ütlen.

„Ma olen 38aastane ja sa ei pea mulle enam ütlema, et ma mütsi pähe paneksin!” lausun väikese noomitusnoodiga hääles. „Minu jaoks oled sa ikka veel väikene,” sõnab ta nagu ikka.

Ega ma tegelikult pahanda ta peale, mul on hea meel, et mul on nii hoolitsev vanaema ja et ta on veel elus. Jään kogu eluajaks oma ­vanaema tänuvõlglaseks. Lapsena ei osanud ma seda tänu tunda, aga nüüd võin öelda: olen õnnelik, et kasvasin vanaemaga. Tema kasvatus ja õpetused on mulle meelde jäänud ning paljud tema tavad olen üle ­võtnud alateadlikult.

Minu vanaema Anna on päritolult Karjala soomlane, kes tuli Eestisse elama pärast sõda. Kohtus siin pika ja sirge Hildemariga, kellel oli hea huumorisoon ja kellest sai minu vanaisa. Oma vanaisa ma kahjuks ei mäleta, sest ta suri, kui olin kolmeaastane. Temast on mul üks kehva kvaliteediga foto, kus ta, olles juba haige, vaatab heldinud pilguga minu poole.

Ja vanaema mälestused – neid meeldib mulle ikka kuulata. Kui ma juba mitu nädalat pole vanaema näinud, sõidan talle külla ja kuulan neid lugusid uuesti, mis sest, et neid on kuuldud sadu kordi.

Vanaema hääl ja jutud, rääkimata tema erilisest karjala-soome-vene aktsendist, loovad koduse ja turvalise tunde, viies mind tagasi aega, kui olin veel laps. Õigupoolest ­tekitavad need toreda äratundmise, et olengi hinges alles laps, kuigi ­tegelikkuses juba varajases keskeas kahe lapse ema.

Kuna minu vanemad olid tol ajal noored artistid, otsustati, et kõige parem on mul kasvada vanaemaga, vaikses väikelinnas. Vanaema oli ­lastesõime juhataja, pealegi meditsiiniõe haridusega. Meie kodus valitses mõistlik õhkkond, hoolimata emotsionaalsusest, mis meil loomu poolest veres.

Vanaema väärtustas üle kõige ausust ja töökust, täpsust ja puhtust. See kõik aga ei pruukinud olla mulle lapsena meele järele. Ta töötas suviti varahommikust hilisõhtuni aias ja mina ei saanud aru, miks peab nõnda tööd rügama ja neid tüütuid peenraid päikeselõõsas rohima. Ükskord oli ta laenanud naabritelt rauast adra, millega kartulivagude vahesid mullata. Mina pidin siis olema hobuse eest, kes tõmbas, ja tema lükkas – küll see oli raske! Aga kui ma kurtma hakkasin, ütles ta: „Hobune ei räägi.” Seda on nüüd muidugi naljakas meenutada.

Kui mulle sõbrannad külla tulid ja õuerõivastega voodile istusid, kupatas vanaema nad üles ja tõi neile päevateki alla. See puhtuse­hullus tekitas minus ebamugavust, aga nüüd kätsatan mina oma poegadele, et nad välisriietes voodisse ei läheks, ja nemad ei saa aru ...

Meie aias tuuldusid pidevalt tekid ja padjad ning pesu lõhnas värskelt. Reedeti käisime linna­saunas, ka talvel, vantsisime kilomeetreid linna ja tagasi, vildid krudisesid lumel ning sooja kasukasse ja villasesse suurrätti mähituna polnud sugugi külm. „Kõige parem tunne on siis, kui oled saunast tulnud ja saad puhaste linade vahele!” nendib vanaema ikka.

Vana-aastaõhtul vaatasime tänaval rakette, need olid tollal üksikud sõjaväeraketid, punased ja rohelised, aga milline haarav mälestus! Kunagi ju ei teadnud, mis suunast järgmine rakett õhku tõuseb ja siis vihinaga alla langeb. Nüüdsed suursugused raketisajud ei tekita meeltes sellist põnevust nagu siis.

Õhtuti luges vanaema mulle väljamõeldud muinasjutte, mis olid õpetliku sisuga ja just mulle suunatud. Ma ikka kahtlesin, kas need asjad seal juttudes tõesti võisid olla, aga vanaema suutis mind veenda. Ka selles, et meie viilkatusega maja panipaikades elavad karud, kes ei talu lärmamist, eriti talvisel ajal, kui nad magavad. Iseenesestki mõista kutsuti neid panipaiku karukoobasteks. Teised lapsed kuulasid aukartuse ja väikese hirmuga, kui jutustasin, et meie majas elavad unekarud.

Magama aitas jääda ka patsi punumine. Ma nõudsin vanaemalt igal õhtul, et ta mulle patsi punuks, siis jälle lahti harutaks ja jälle punuks, ikka pehmelt ja uinutavalt.

Igal koolihommikul ajas vanaema mind üles, aga see ärkamine oli pimedal talvel vaevaline. Tema oli alati riides, ahjud küdemas, hommikusöök valmis, tihtipeale juba saapad jalas, et lund rookima minna. Viimane nipp, mida ta kasutas, oli väike luiskamine, et kell on juba kaheksa, kuigi oli alles veerand kaheksa. Siis pidin ma üles ärkama ja olin ta peale pahane.

Vanaemaga mängisime kaarte, kabet, vaatasime telekast iluuisutamist, käisime kinos India melodraamasid ja Prantsuse komöödiafilme vaatamas. Suviti käisime iga päev mitu korda ujumas ja sügiseti ikka metsas marjul-seenel.

Kõige õrnem mälestus seoses vanaemaga meenub mulle alati, kui olen haige. Ta hoolitses mu eest ja see tunne oli hea. Isegi kui ta minu palavikulist keha viinaveega määris, see külmavärinaid tekitas ja eba­mugav oli, andis see toetava teadmise, et kõik saab korda. Ja kui ma juba palusin keldrist tema tehtud ploomikompotti tuua, teadis vanaema, et olen terveks saamas.

Mu vanaema jõudis väga palju: õmbles naabritele, käis neid süstimas, kui nad olid haiged, kasvatas juur- ja köögivilju, tegi iga päev meile süüa ja kantseldas mind.

Kordagi ei kuulnud ma teda ­kurtmas, et oleks raske. Kordagi ei mäleta ma, et ta oleks minuga pahandanud. Ta oli hooliv ja tal oli minu jaoks aega.

Ma olin tema Hedka.

Üle kõige kartsin, et vanaema sureb. Siis palusin, et ta lubaks mulle, et kui ta sureb, muutub ta liblikaks ja lendab mu käele, siis ma tean, et see on tema. Ta lubas seda. See lohutas mind.

Ma olen nii rõõmus, et ta on siiani elus ja mängib veel minugi lastega. Soovin, et tänapäeva lastel oleks oma vanaemadega ka nii lähedane suhe, kuigi mõistan, et maailm on muutunud, inimestel on kiire, vanaemad käivad tööl ja elavad linnas, lastelgi teised tegemised-suhtlemised kui kolmkümmend aastat tagasi. Info­tehnoloogia areng ja mugavus ning tuhanded võimalused on paradoksaalsel kombel lahutamas inimesi tõelistest suhetest. Lapsed on närvilisemad, nõudlikumad ja nende helge lapsepõlv jääb üha lühemaks.

Ometi usun, et hea tahtmise ja teadlikkuse juures on alati võimalik seda sidet tugevana hoida. Kui võtta aega ja pühenduda. Kui mõista, et noorusaeg kaob ruttu, aga samas jääb kõige sügavamini hinge. See on magus tunne, kui on helgeid mälestusi oma vanaemast. See kogemus teeb inimese paremaks ja paneb tundma austust kõige elava vastu.

„No kui kaua võib inimene elada?” küsib mu vanaema iseendalt pahaselt, kui on tervisega kimpus.

„Ikka sajani välja, kui oled juba niikaugele tulnud!” hüüan ma.

Siis rehmab ta käega ja naeratab pead vangutades vastuseks.

Eesti laulja Hedvig Hanson sündis 22. aprillil 1975. aastal Tartus. Oma ande päris ta emalt, tuntud lauljalt Novella Hansonilt, ning isalt, laulvalt näitlejalt Tõnu Kilgaselt. Ka Hedvigi kaks isapoolset vanavanemat tegelesid näitekunstiga: vanaema Ellen Kaarma oli aastatel 1951–1967 Vanemuise esinäitlejanna, vanaisa Lembit Mägedi oli ­näitleja Vanemuises, hiljem Endlas.

Oma elu esimesed kaksteist ­aastat elas Hedvig vanaema Anna juures Tõrvas, kus temast kujunes ­lüürilise iseloomuga looduslaps. Emotsionaalsust ja looduslähedust on tugevalt tunda ­kõigis tema lauludes. Kaheteistkümneselt kolis ta Tallinna ning asus õppima Tallinna 21. keskkooli muusikaklassi. Järgnesid klaveri­õpingud Tallinna Muusikakoolis, mille ta lõpetas edukalt 1992. aastal. Kuigi Hedvig lõpetas keskkooli viitega, otsustas ta ise­õppimise kasuks.

Ta on välja andnud kümme muusikaalbumit ning 2010. aasta sügisel pälvis Hedvig Hanson särava loomingulise aasta eest Kultuurkapitali aastapreemia. 2012. aastal ilmus Hedvig Hansoni sulest ­raamat „Jutustamata lugu”, mis räägib tema traagilise saatusega vanaemast, näitlejanna Ellen Kaarmast, kes suri, olles vaid 45aastane. Hedvig Hansoni ja kitarrist Andre Maakeri peres kasvab kaks poega, Holger ja Daniel.