Toiduainepakendilt pisikeses kirjas koostisaineid lugedes jääb tihti arusaamatuks, millega on õigupoolest tegemist, sest koostises on väga vähe toiduaineid. Pikem nimekiri on kõiksuguseid teisi nimetusi: stabilisaatorid, emulgaatorid, lõhna- ja maitseained, värvained, maitsetugevdajad, säilitusained. Need on sõnade või E-reana.
Pikk E-rodu – mis on mis ja millest tuleks hoiduda?
Siin tuleb mängu loogika. Mida rohkem on koostises tundmatuid ja keerulisi sõnu, seda suurema tõenäosusega ei ole tegemist kasuliku ja tervisliku toiduainega. Parem on jätta see toode ostmata ja eelistada naturaalseid toiduaineid.
Toidu lisaaine ehk E-aine tähistab nii looduslikku kui ka sünteetilist ainet. Euroopa Liidu riikides märgitakse lisaaineid E-tähe ja numbrilise koodiga. E-tunnus tähendab seda, et lisaaine on läbinud ohutuse hinnangu ning on Euroopa Liidus heaks kiidetud. See aga ei tähenda veel, et osa neist ainetest tervisele kahjulikku mõju ei avalda.
Lisaaineid ei tohi segamini ajada toidulisanditega. Toidulisandid on eri vitamiinide ja mineraaltoitainete preparaadid, mida kasutatakse, et tavatoitu täiendada ning on inimesele eelkõige toitainete kontsentreeritud allikaks. Toidu lisaained aga lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil.
Lisaained päritolu järgi
Päritolu järgi jagatakse lisaained kolme rühma. Looduslike ehk loodusest saadud lisaainete hulka kuuluvad E-ained, mis ei põhjusta kahjulikke kõrvalmõjusid.
Teise rühma moodustavad loodussarnased ained. Need on ained, mis esinevad ka looduslikult, kuid on saadud sünteesi teel. Näiteks antioksüdant askorbiinhape (E300). Tuntumad askorbiinhappe ehk C-vitamiini allikad looduses on sidrun, must sõstar ja astelpaju. Siia kuuluvad ka säilitusained sorbiinhape (E200) ja bensoehape (E210), mida leidub looduses pihlakates ja jõhvikates.
Kolmanda rühma moodustavad keemilise sünteesi teel saadud loodusliku analoogita ained, näiteks antioksüdandid butüülhüdroksüanisool (E320) ja butüülhüdroksütolueen (E321) või väga ohtlikud erksavärvilised asotoiduvärvid. Neid tuleks vältida.
Toiduvärvid
Lisaaineid rühmitatakse ka põhifunktsiooni järgi. Esimesse rühma kuuluvad toiduvärvid (E100–E199). Ohtu märgivad värvilised tooted nagu kommid, jäätised, limonaadid, närimiskummid, jogurtid, kompotid, aga ka vorstid ja saiatooted.
Värvained on enim allergiat tekitavad toidu lisaained. Nii mõnigi varem kasutatud toiduvärv on osutunud tervisele ohtlikuks. Samuti erineb riigiti, mis on lubatud. Kasutatakse ka kahjulike kõrvalmõjudeta looduslikke värvaineid.
Kui tootesse on lisatud sünteetilisi toiduvärve, peab pakendil olema hoiatus, sest mõnel inimesel kutsuvad sünteetilised toiduvärvid esile allergilisi reaktsioone.
Kui toode on väga eredavärviline, on selles tõenäoliselt kasutatud ohtlikke asovärvaineid (E102, E110, E122, E123, E124, E129, E151, E154, E155, E180).
Säilitusained
Teisena tasub jälgida säilitusaineid (E200–E299), mida leidub peaaegu igas vorsti- ja singitootes, paljudes juustudes, jogurtites, kohupiimades, küpsistes, kuivatatud puuviljades ja mahlades.
Et toit säiliks kaua, on säilitusained vajalikud, ent tervisele on enamik kahega algavaid E-aineid kahjulikud. Säilitusained põhjustavad hingamisraskusi, bronhide kokkutõmbeid, probleeme limaskestaga, maoärritust, naha ülitundlikkust, iiveldust, oksendamist, silma- ja ninaärritust, peavalu ja migreeni.
Vaid säilitusainete E233, E234, E235, E260–263, E270, E296, E297 kohta pole teada kahjulikke kõrvalmõjusid.
Antioksüdandid
Kolmandana tasub nimetada antioksüdante (E300–E399), mida kasutatakse rasvarikastes toitudes, kaitsmaks neid rasva rääsumise, maitse ja värvuse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest.
Emulgaatorid ja stabilisaatorid
Neljanda grupi moodustavad emulgaatorid ja stabilisaatorid (E400–499). Stabilisaatoreid kasutatakse vajaliku konsistentsi saamiseks ning säilitamiseks.
Omaette rühma moodustavad happesuse regulaatorid, jahu parendajad, paakumisvastased ained, lõhna- ja maitsetugevdajad, glaseerained, želeerivad ained, magusained, paksendajad, pakendamisgaasid jne (E500 ...).
Happesuse regulaatorid muudavad või reguleerivad toidu happelisust või aluselisust. Happelisuse reguleerimine on vajalik toiduaine pikaks säilimiseks ning maitse ja konsistentsi hoidmiseks ja tagamiseks müügiperioodi jooksul.
Paksendajad
Paksendajaid kasutatakse toote konsistentsi parandamiseks, piimatoodetes vadaku sidumiseks, tarretajate, paksendajate, stabilisaatorite ja rasva aseainena. Üheks paksendajaks on modifitseeritud tärklis. Looduslik tärklis talub halvasti nii termilist kui ka mehaanilist töötlust, mistõttu toiduainetööstus kasutab lisaainetena keemiliselt või füüsikaliselt töödeldud tärklise eri variante.
Tärklise derivaate tarvitatakse rasvaasendajana. Tehnoloogiliste võtetega muudetakse tärkliseosakeste mõõtmeid ja kuju, nii et need loovad keelel petteaistingu, nagu sööksime midagi pehmet ja rasvast. Kui tärklisega asendada kasvõi kolmandik toiduaines leiduvast rasvast, saame märkimisväärse kalorite kokkuhoiu.
Lõhna- ja maitsetugevdajad
Väga ohtlikud E-ained on glutamaadid, lõhna- ja maitsetugevdajad (E620–623). Kõige levinum on naatriumvesinikglutamaat (E621), mille kõrvaltoimed on südame pekslemine, peavalu, pearinglus, näo punetus, lihase- ja liigesevalud, migreenilaadsed peavalud. Riskirühma kuuluvad allergikud, astmaatikud, peavalu põdevad inimesed ja lapsed. Need lisaained on keelatud imikute ja väikelaste toitudes.
Osa tootjaid juba tähistavad pakendeid nähtava märkega „Ei sisalda E621” või „E621 vaba” . Samas on kavalaid tootjaid, kes jätavad selle aine numbriga märkimata ja kirjutavad vaid sõnaga. Tarbija, kes on endale selgeks teinud ainult numbrikombinatsiooni, võib ekslikult arvata, et tegemist on ohutu tootega.
Lõhna- ja maitseained
Lisaainete kõrval lisatakse toidule ka lõhna- ja maitseaineid, mida on üle paari tuhande. Nende hulka kuuluvad ka suitsutuspreparaadid, mida kasutatakse traditsioonilisel suitsutamisel tugevama maitse saavutamiseks või täielikult suitsutusprotsessi asendamiseks.
Lõhna- ja maitseainetel puudub E-kood, kuid kui neid on lisatud, on koostisosade loetelus märgistus „lõhna- ja maitseained”.
Kui toidu maitse on saavutatud üksnes lõhna- ja maitseainete lisamisega, peab olema toidu nimetuses kasutatud sõnalõppu „-maitseline”. Näiteks maasikamaitseline siirup. Mõnikord leiab pakendilt märke, et on kasutatud looduslikke lõhna- ja maitseaineid.
PANE TÄHELE!
• Lugege pakendilt infot. Kahel sarnasel tootel võib olla väga erisugune koostis. Koostist lugedes saab teha oma tervisele kasulikumaid valikuid.
• Pange taskusse väike luup, mis aitab nähtamatult väikese teksti nähtavaks muuta.
• Vältige säilitusaineid ja kaupu, mis sisaldavad sünteetilisi värvaineid, ning veenduge, et lihatoode ei sisaldaks naatriumvesinikglutamaati (E621). Hoiduge erksavärvilistest toodetest!
OHTLIK!
Värvained: E102, E104, E110, E120, E122–124, E127–129, E131–133, E142, E150.
Säilitusained: E200, E202, E210–219, E220, E239, E249–252, E280.
Antioksüdandid: E310–312, E320, E321.
Lõhna- ja maitsetugevdajad: E510, E620–625*.
Magusained ja suhkruasendajad: E420, E421, E951, E952, E954, E965.
Need on kõige ohtlikumad E-ained, millest tasub kaarega mööda käia ning neid sisaldavaid tooteid vältida (võivad põhjustada hüperaktiivsust, astmat, peavalu, võivad olla kantserogeensed).
*Lisaained alates E620st tekitavad sõltuvust.
E-AINED LOODUSEST
E100, kurkumiin – kollane looduslik värvaine
E101, riboflaviin – kollane või oranž värvaine, vitamiin B2
E140, klorofüll – roheline
E141, klorofülli ja klorofülliini vasekompleksid
E153, taimne süsi – must värvaine, kasutatakse lagritsas
E160a, karoteenid – kollakasoranž
E160c, paprikaekstrakt – kollakasoranž
E160d, lükopeen – kollakasoranž
E160e, beeta-apo-8-karotenaal – kollakasoranž
E160f, beeta-apo-8-karoteenhappe etüülester – kollakasoranž
E161b, luteiin – kollakasoranž
E162, betaniin – peedipunane
E163, antotsüaanid – punasinine värv
E406, agar-agar
E407, karrageen
E410, jaanileivapuu jahu
E440, pektiin