Organismi pisikesed korstnapühkijad

Idud

FOTO: Margus Haav

Tragimatel on kindlasti ­akna­laudadel ­esimesed ­ettekasvatatud taimed oma uudis­himulikud ninad mullast välja pistnud, kuid veel omajagu on aega selleni, mil koduaia kasvuhoonest või otse peenralt värsket kraami saab. ­Talvest maha ­jäänud väsimust aitavad selja taha jätta ning kevadväsimuse vastu tõhusat kilpi ­kasvatada ­pisikesed idud, ühtaegu tavalised ja samas imelised.

Muidugi võib idandatud seemneid osta poest delikatessiletist jumalavallatu hinna eest, kuid tegelikult on nende kodus kasvatamine lihtsamast lihtsam. Vaja on natuke aega ja kannatust, eriti algul. Hiljem, kui rütm juba sees, ei ole see mingi kunst.

Looduse kummalise vingerpussi tõttu on pahatihti nii, et kui mingi toit on tohutult kasulik, ei ole see hea maitsega. Pisikesed, kuid agarad idud, mis kubisevad vitamiinidest ja kiudainetest ning peletavad kevadväsimust, maitsevad kõige selle kõrval suurepäraselt. Idandatud seemned annavad eluenergiat, tugevdavad immuunsüsteemi ja organism omastab neid hästi. Liiga head, et tõsi olla!

Maalilisi ja ilusates värsketes värvides idusid on iga nurga alt hea vaadata. Pisike peotäis idandeid annab isegi proosalisele vorstivõileivale peene ja kunstipärase gurmeelihvi, nagu oleks see tulnud peakoka tundlike ja õppinud käte alt.

Õigupoolest pole vaja teha muud, kui idandatud seemneid lihtsalt näpuotsaga toidule puistata. Sobivad supile, passivad salatile ja klapivad praele. Ei ole vaja õppida kuus aastat kokakoolis, sellega saab ka laps hakkama.

Seemnetes on vapustav vägi, mille peale ei hakka isegi ajahammas. Teadlastel on õnnestunud idanema panna 1000 aasta vanune lootoseseeme. Iisraeli botaanikutel läks hiljuti korda idandada pisike, kuid ülimalt ebaharilik datlipalm, mis sai nimeks Methusalem. Palm hakkas kasvama umbes 2000 aasta vanusest seemnest.

Kuidas idu kasvatada?

Kaubandusvõrgus on müügil spetsiaalsed iduidandamistornid ja -purgid. Tegelikkuses ajab asja ära umbes liitrine tavaline karp või purk. Oluline on lihtsalt õigete põhimõtete järgimine.

Seemnete valik on võimas ning võtab silme eest kirjuks. Harilik lutsern, rukola, spargelkapsas ehk brokoli, lina, sojauba, punane peakapsas, lambalääts, punane ristik, redis, sinep, päevalill, salatkress, mungoad, kikerherned ning pruunid, punased, kollased ja rohelised läätsed. Neid saab hankida põhiliselt aiaäridest, tervise- ja ökopoodidest.

Idandamiseks sobivad kenasti ka kodumaised rukki- ja nisuterad, mida müüakse tavakauplustes. Minu lemmikud ongi näiteks idandatud nisuterad. Kõige tervislikumad idandid tulevad iseenesestki mõista kodumaistest seemnetest ja teradest.

Tasub proovida eri seemneid, küll maitse-eelistused ajapikku välja kujunevad. Idandada võib peaaegu kõike, mis köögiviljaaias kasvab. Erand on tomat, sest selle toreda taime idandid on lausa mürgised. Mõne taimega aga ei tasu vaeva näha, näiteks peterselliseemned idanevad hullupööra aeglaselt.

Kui idandamispurki või -torni pole, on vaja karpi või purki, marlit ja kummipaela. Seemned tuleb hoolikalt külma veega pesta ja purki vette pista. Kui vesi on kloorine, tuleb see läbi keeta ja muidugi jahutada. Tüütu, kuid kloor on idude juures sama ülearune lisand kui seebikild kapsasupis.

Las seemned ulbivad vees umbes 12 tundi, paras aeg oleneb muidugi seemnetest. Seejärel tuleb vesi välja valada, loputada seemned hoolikalt, sakutada purgisuule kummipaela abil marli ning katsuda purk panna poolviltu, suue alaspidi ja nii, et õhk ligi pääseks.

Seemned on nagu hambad – neid tuleb pesta igal hommikul ja õhtul. Parem, kui ka lõuna ajal, kuid seda ei viitsi ega saa paljud teha ning polegi vaja. Idud on üsna pirtsakad ega armasta mingil juhul ärakuivamist, kuid ka liigniiskus ei ole hea.

Esimestel kordadel võib algajat idukasvatajat ehmatada idude kukilt vastu põrnitsev valgehallitust meenutav peen kord, aga enamasti on tegemist juure­karvakestega. Hooldamata, see tähendab loputamata jäänud idanditele võib aga tekkida päris hallitus, mis on kahtlemata ilus, kuid ei kõlba süüa.

Suurim viga, mida tehakse, on see, et seemnekesed pannakse ereda valguse kätte, näiteks aknalauale. Idanemiseks on aga vaja pigem pimedat nurka. Kõige sobivam on tavaline toatemperatuur ehk siis paar pügalat soojem kui kakskümmend kraadi.

See, mis juhtub edasi, on tõeline ime. Seeme ärkab pisitasa ellu. See, mis jääb silma eest varju, pole teps mitte väiksem ime. Idanemise ajal tekib idus aineid, mida kuivas seemnes pole ning mis hiljem taime kasvades kaovad.

Kõik eluks vajalik

Ja mida kõike idus ei ole! Mida vaja? Palun väga: vitamiinid, ensüümid, mineraal­ained ja kasvuhormoonid. Kui niiskus paneb seemne idanema, muutub kõik see inimorganismile hästi omastatavaks. Tekib C-vitamiin, mida kuivas seemnes üldiselt pole. Mitmekordistub E-vitamiini sisaldus ja suureneb väärtuslike B-rühma vitamiinide kogus. B2-vitamiini kogus suureneb kuni neli korda. Idud sisaldavad ka kaaliumi, magneesiumi, rauda ja muid mineraalaineid.

Kõik idandid nagu täisteraviljatootedki on väga head soolestikupuhastajad ehk rahvakeeli korstnapühkijad. Süsteem on lihtne ja tõhus. Neis sisalduvad kiud­ained aitavad välja viia liigset kolesterooli, parandada seedimist, kiirendada toidu liikumist soolestikus ja puhastada organismi jääkainetest. Idandid on kiudainerikkad ja tekitavad meeldiva täiskõhutunde.

Et idud on üliväga rikkad bioloogiliselt aktiivsete toimeainete poolest, ei soovitata neid süüa mõne haiguse, näiteks vähi korral. Ettevaatlikud peavad olema ka reumaatikud ja neerupuudulikkusega inimesed.

Kõige maitsvamad on idud just kolmandal päeval ja mitte ainult kõige maitsvamad, vaid ka kõige kasulikumad. Suurim kogus väärtuslikke aineid on neis 72tunnise idandamise järel. Pärastpoole hakkab kaval taim neid oma kasvuks kasutama.

Kindlasti tuleb neid enne tarvitamist loputada voolava vee all. Pepsimad idusõbrad sulistavad veel vahetult enne söömist neid eraldi kausikeses, et lasta lahtistel seemnekestadel pinnale tõusta, aga see pole vajalik, sest needki kõlbavad süüa.

Tagasi üles
Back