Kas parandada või osta uus?

Remondimees Tõnu Taal on oma kodus lugematule arvule tehnika­vidinatele uue elu andnud ja kinnitab, et igat masinat on võimalik korda teha. Küsimus on üksnes ­hinnas. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

„Oh, kõik on läinud nii kalliks!” kuuleb nii mõnegi suust. Kodu­masinate ja elektroonika kohta ei pea see väide paika. Vastupidi, tehnika on kohati ­sedavõrd odav, et parandamise ­asemel on odavam osta uus.

Meenutage, kui palju tuli teie noorusajal töötada, et osta käekell. Nüüd algavad nende hinnad paarist eurost. Kunagi sai grammofoni ostmist endale lubada üksnes väga rikas inimene. Nõukogude ajal ulatusid magnetofonide hinnad keskmise kuupalga lähedale. Praegu maksab ese, mis suudab tuhandeid tunde muusikat salvestada, mõnikümmend eurot.

Kodumasinate müüja Arvo Birk näeb oma töös iga päev, et 90 protsendil kodumasinate ostudest on määravaks hind. „See on ka loomulik, sest meie inimesed pole veel nii rikkad ja kodutehnikat ostetakse sageli järelmaksuga,” ütleb ta.

Odav pole kvaliteetne

Selle on ära tabanud ka kodumasinate tootjad, kelle hulgas käib võidujooks, kes suudab odavamalt uue toote turule tuua. Arvo Birgi väitel tuleb madala hinna tõttu lõivu maksta aga kvaliteedis.

Kui osal inimestel seisab toidukraam külmikus, mille vanus ulatub 40 aastani, siis vaevalt, et praegu ostetud külmkapp järgmise poolsajandi teid kööginurgas truult teenib. „Suure tõenäosusega kestab praegu ostetud külmkapp 15 aastat, sest siis on parandamise asemel arukam uus osta,” sõnab Arvo Birk.

Tema selgitust mööda võib üldistatult öelda, et kui katki läinud masin maksab alla 50 euro, pole mõtet seda parandusse viia. „Kui on väike viga, mida saate ise kodus ära parandada, on teine jutt, kuid spetsialisti jutule pole mõtet minna,” lausub ta.

Kuula remondimeest

Korraliku töömehe tund maksab Birgi teada 16 eurot ja kui sellele varuosa hind liita, ei tasugi odavamate kodumasinate remont ära. Ta usub, et kui klient viib kümme eurot maksnud veekeetja remonditöökotta ja nõuab selle kordategemist, siis ka tehakse, ainult et hiljem esitatakse ostuhinnast paar korda suurem arve.

Külmikute, pesumasinate ja telerite hinnad algavad sageli 300 eurost ehk summast, millega peab üks pensionär terve kuu elus püsima. Siis on enamasti remondiarve ostuhinnast palju väiksem. Birgi ütluse järgi tasub alati remondimehe nõu kuulata, sest tema teab kõige paremini, kas vana masinat tasub uuele elule äratada või läheb see liiga kulukaks.

Tundub küll imelik, kuid Arvo Birk soovitab kodumasina parandusele mõelda juba seda ostes. Kui te ei osta elektroonikat maakonnakeskusest, vaid toote endale uue teleri või külmkapi pealinnast, tuleb Birgi kinnitusel kohe uurida, kus seda hiljem üles putitada saab. Kui selgub, et väiksemagi vea pärast tuleb taas mitusada kilomeetrit maha sõita, võivad hilisemad kulutused väga suureks paisuda. Seetõttu soovitab ta ostu teha kodukoha lähedalt ja juba aastaid tegutsenud müüja käest. Väga oluline on ka maaletooja garantii.

Kõige rohkem kurja teeb kodumasinale voolukõikumine. Kodumasinate müüja sõnutsi tuleb alati pärast tugevat äikest poodi mõni inimene, kes tahab uut telerit või digiboksi osta. Kui elektrivõrgus on ka arvuti ja muud kallist elektroonikat, võib üks äikesetorm rahakotis täieliku kaose põhjustada. Seetõttu soovitab Birk, eeskätt maainimestele, kodumasina vooluvõrgust lahti ühendada, kui seda ei kasutata. Nii hoiab ka elektri pealt kokku, sest masinad tarbivad elektrit isegi puhke­asendis.

Kui elektroonika streigib, piisab Birgi väitel sageli sellestki, kui tõmmata aparaat mõneks minutiks vooluvõrgust välja. „Masinad vajavad uut sisselülitust ehk restart’i, nagu noored inimesed moodsalt end väljendavad,” kirjeldab ta maailma lihtsaimat remondivõtet.

Küsimus on hinnas

Remondimees Tõnu Taal on oma kodus lugematule hulgale tehnikavidinatele eluvaimu sisse puhunud ja julgeb kinnitada, et igat masinat on võimalik korda teha. Küsimus on üksnes hinnas.

Taal meenutab, et hiljuti tõi üks leskproua talle parandamiseks vana lintmaki. Võib-olla lihtsam ja odavam oleks olnud osta poest uus kassettmakk või CD-mängija, kuid naine tahtis just vana lintmakki tööle saada, sest vanu linte kuulates meenuvad noorusaeg ja abikaasa.

Kuigi odavama raadio saab kätte paari­kümne euroga, tuleb Taalil ikka ja jälle ka vanu raadioid parandada. Mõnest ei taheta loobuda hea levi pärast, mõnel on ajalooline või emotsionaalne väärtus.

Vanaisalt päranduseks saadud raadio, mis on sama suur kui praegusaegne televiisor, on remondimehele paras pähkel. Et originaalosade leidmine läheb väga kalliks, on Taali väitel palju lihtsam ja odavam peita vana aparaadi sisse nüüdisaegne raadio. „Raadio töötab nagu uus ja on samas väärtuslik sisekujundus­element,” lisab ta.

Kui nõukogude ajal suutis üks õige mees oma Žiguli, Zaporožetsi või Moskvitši ise sõidukorras hoida, ei käinud tal üle jõu ka triikraua parandamine. Tänapäeval on tootjad amatööride tegevuse võimalikult raskeks teinud. Esimene ja kõige lihtsam takistus veeretatakse isehakanud remondimeeste teele juba aparaatide lahtimonteerimisel, sest kasutatakse kruvipäid, mille keeramiseks lihtsatest kruvikeerajatest ei piisa.

Tõnu Taali tähelepanekuid mööda ei sõltu sageli toote hind kvaliteedist, vaid sellest, kui palju on lisafunktsioone. „Mina soovitan osta masina, mis vastab teie vajadustele ja pole lisafunktsioonidega ülekoormatud, sest siis on vähem ka asju, mis rikki saavad minna,” soovitab remondimees.

Kui etteheiteid saab teha moodsate kodumasinate töökindlusele, siis energia­säästlikkuses on need suure sammu edasi astunud. Et elekter on läinud väga kalliks, tuleb Taali arvates silmas pidada just kodumasinate energiatarbimist. Seetõttu ei soovita ta nõukogudeaegset külmkappi parandada, ükskõik kui hea hinnaga selle töökorda saab. Uus külmik maksab küll mitusada eurot, aga võtab palju vähem elektrit ning juba mõne aastaga teenib ostusumma tagasi.