L, 26.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lugeja arvab

60+
Lugeja arvab
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Postkast
Postkast Foto: Elmo Riig / Sakala

Mul on väga kahju, et ajakiri jõudis minuni alles poolteist aastat tagasi. Olen seepärast kindlasti väga paljust huvitavast ilma jäänud. Kohe oli selge – just sellist ajakirja me abikaasaga vajamegi. Kiiresti sai vormistatud tellimus ja selle ilmumist ootame alati suure huviga. Ise olen juba 70+. Püüan olla optimistliku ellusuhtumisega, virisemine ei vii kuhugi. Ainult aega napib, ööpäevas võiks olla 24+ tundi. Loen ajakirja ühe hingetõmbega läbi. Mis kõige enam meeldib? Aus vastus: kõik meeldib! Huviga loen lugejate arvamusi. Tore, et inimesed aitavad oma arvamustega ajakirja veel huvitavamaks muuta. Ärge arvake, et olete vilets kirjutaja, nagu arvas enda kohta Niina Jüris. Hoolimata mitte just kergest lapsepõlvest ja noorusest tunnevad paljud teda kui töökat ja aktiivse ellusuhtumisega pereema. Ta on abiks ka abikaasa Toomasele, korraldades oma kodus igal suvel kokkutulekut tema grupikaaslastele, kellega koos Saaremaa tööstuskoolis aastatel 1958–1962 õpiti. Alati on midagi meenutada. Igal suvel kohtutakse, sest iga aastaga jääb tulijaid vähemaks. Parimal juhul tuleb 10–12 „poissi” kokku. Vastu võetakse kõiki nagu oma pere liikmeid. Lahkudes püüab perenaine veel moosi- või seenepurgi kaasa sokutada. Tänan kõigi nimel lahket pererahvast! Kahjuks tuleb eakail praegu oma elu- ja terviseprobleemidega ise hakkama saada. Tore, kui on järeltulijad, kes tahavad ja oskavad aidata. Kahjuks paljudel pole. Muidugi oleks vanadekodusid juurde vaja ja et hinnad oleksid ­kättesaadavad. Ühinen peatoimetaja Eve Rohtla ­mõttega, et neid maju tuleks rajada ärimeeste, omavalitsuste ja riigiga koostöös. Igaühel on vanemad ja vanavanemad. Nende abistamine peaks saama südameasjaks. Ärge unustage, tänu neile oleme siia ilma sündinud.

Avo, Tallinn

Mulle meeldis „Suur elumuutus: Alma läheb uude koju”, sest olen juba 68 ja tuleb mõelda, kuhu minna, kui selleks vajadus sünnib. Lapsi pole, on vaid kolm poolõde, kellel pole vanaduses mind kindlasti vaja.

E. P., Halinga, Pärnumaa

Kuna olen ise hooldekodus üle 28 aasta töötanud, siis eriti soojendas südant artikkel „Suur elumuutus: Alma läheb uude koju”. Tore oli näha Rannapere pansionaadi juhataja Peeter Saare fotot. Koos hooldekodude töötajatega olen käinud nii mõnelgi reisil.

Mare Oja, Põlvamaa

See olematu talv meelitas mind nii vara seemneid mulda panema, et nüüd ootavad mõned „tõusikud” juba pikeerimist. Mure on selles, et mul pole köetavat kasvuhoonet, kilehoonesse pole ma kunagi taimi enne 15. maid istutanud. Võib ju veel külmaks minna. Hea, et kaera kasutamise kohta retsepte sain. Putru ja piima olen küll kaerast teinud, nüüd proovin pannkoogid ka ära. Mõttes juba söön neid! Tore, et kellelegi on vanadekodu vajalik. Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut, aga mina olen nii kodu küljes kinni ja loodan sisimas, et mujale minema ei pea. Mu noor hing vanas kehas ei kujuta ette, et söön pika laua taga, kus on koos ainult vanad, nagu ma siis ise olen. Hoidke oma hing noor, siis on elu ilus igas eas. Mis siis, et elu jooksul „kogutud” hädad ja valud vaevavad, ma pole neist kaugeltki prii, aga tohutult rõõmus selle üle, et elan.

Elvi Undrits, Järvamaa

Ootan alati huviga ajakirja 60+, mis on mitmekülgselt huvitav ka noorematele. Kõigepealt lugesin läbi vanadekodusid puudutava loo. Uskumatu, et vaatamata kõrgele kohamaksule napib seal kohti. Napiks enamgi, kui oleks rahaliselt kättesaadav. Peavad ju lapsed ja lapselapsedki tasuma lisaks pensionile kopsaka summa. Enamikule peredest käib see üle jõu. Vanur vajab lisaks täiskõhule vaid sooja toanurka, puhast voodit ja inimlikku kohtlemist. Tean töötuks jäänud tütart, kes tõi oma ema vanadekodust koju, et tema pensioni toel ei kaoks leib pere laualt. Minuga koos sooviksid paljud, et meie riigimeeste koostatud eelarves olev artikkel, mis alandab üksikisiku tulumaksu ja teenib sellega üksnes kõrgepalgaliste huve, lahendaks mõnegi kitsaskoha sotsiaalvaldkonnas. Mitu korda lugesin läbi Tarmo Õuemaa geniaalsed mõtted vanadekodust Loojangule Vastu. Arukas projekt, kuigi tänasele pensionärile lootusetult hiljaks jäänud. Aitäh autorile tuju tõstnud loo eest!

Nonna Kaljurand, Viljandi

Lugesin suure huviga lugusid hooldekodudest. Tänu sellele, et käime võimalusel oma lauluansambliga hooldekodude elanikele meelelahutust pakkumas, olen saanud tutvuda neist mitmega, ka väljaspool oma maakonda. Hooldekodud on tõesti väga erisugused, kahjuks mitte iga kord ei jää pärast neid kohtumisi hinge hea tunne. Küll aga jäi väga hea mulje Jõgeval asuvast hoolde-vanadekodust. Mugavad erineva kohtade arvuga toakesed, kuhu oli kodust kaasa toodud ka mööblit. Ustel nimesildid, et oleks lihtne leida otsitavat. Kaks kõrvuti toakest ootasid lähipäevil saabuvat kõrges eas abielupaari. Eri majatiibades puhketoad, kus arvuti kasutamise võimalus, televiisor, mugavad tugitoolid-diivanid, rohkelt lilli. Kõikjal puhtus, personal asjalik ja oma tööd armastav. Oli ka väike saal, kus esinesime. Ei peetud paljuks toimetada kohale ka ratastoolis istujaid, hoolimata sellest, et nende toad asusid eri korrustel. Saalisolijate näolt peegeldus rahuolu, lauldi kaasa, isegi tantsiti. Hetkega tekkis suure pere tunne. Küsimusele, kuidas elanikud end seal majas tunnevad, vastati, et nagu kodus.

Olli Tõnurist, Lääne-Virumaa

Olen selle ajakirja värske lugeja. Sain alles esimese numbri, kuigi olin paljudelt oma tuttavatelt selle headusest kuulnud. Nüüd veendusin selles ka ise. Mulle meeldis artikkel, kuidas teha kasutu kasulikuks. Samuti meeldib mulle igasuguste toitude katsetamine. Ka lilled võtavad oma aja. Neid on mul kodus päris palju. Südamesse läks ka artikkel „Defitsiitne vanadekodu”, kuna mul enesel on väga mitmeidki häid tuttavaid hooldusasutustes. Seega olen hästi kursis nende inimeste rõõmude ja muredega. Loomulikult sõltub palju kodustest, kuid on ka neid, kes panevad haige lapse, isa või ema hooldekodusse ja unustavad hiljem tee sinna. Kahjuks.

Helje, Tartumaa

Saan kosmonautika päeval 92. Olen elurõõmus, liigun kahe kepiga igale poole, ainult trepid teevad valu. On liikumisaasta, aga minul käimisest puudu ei tule. Olen liige pea igas oma linna klubis. Väljasõitudel löön alati kaasa. Mu suvine töökoht on peenramaa. Elu on huvitav, kõikjal sõbrad. Elame veel!

Hilda Kaljula, Viljandi

Märksõnad
Tagasi üles