Kaja Kärner: Kannatlikult ja väärikalt

Kaja Kärner

FOTO: Erakogu

Ta ärkas igal öösel enam-vähem ühel ajal, umbes kahe paiku. Siis, kui õhtuse valu­vaigisti mõju lõppes. Aega oli ta õppinud umbkaudu määrama. Ta teadis, kuhupoole aknad jäävad, aga ei näinud, kas päike hakkab varsti tõusma või on väljas veel täiesti pime. Nägemine kadus juba mõned aastad tagasi. Nüüd on maailm ühtviisi pime, öösel ja päeval, suvel ja ­talvel.

Ta ei saanud ennast voodis keerata ega istuli tõusta. Lihased ei kuuletunud enam. Millal ta viimati püsti seisis ja kõndis? Tema, kes ta terve elu oli igale poole jooksuga läinud, sest kogu aeg oli nii palju teha, üht asja viia ja teist tuua. Esimene mõte ütles, justkui olnuks see alles eile, aga siis tuli meelde, et on juba aastaid liikumatu. Kui mitu aastat? Viis? Kümme? Peaks hommikul üle küsima. Ah, keegi ei saa nagunii aru, mida ta küsib või öelda tahab. Nii ongi üha vähem, mida öelda.

Ühe kunagise kooliõe kohta oli ta kuulnud samasugust lugu: kõigepealt kadus nägemine, siis kõne ja kuulmine, teda keerati linadega ja söödeti sondiga, eriti kehvadel päevadel aitas aparaat ­hingata. Ainus, mis lõpuni vastu pidas, oli aju: see registreeris, tundis, kannatas. Kas minul läheb samamoodi, mõtles ta. Mis siis järele jääb, kui ­ükskord on kõik ära võetud, aga hingenatuke ikka veel sees?

Kõrvalkorteris hakkas laps nutma. Ta oli terve elu kortermajas elanud ja mõttes õhukesi seinu kirunud. Nüüd tundus see isegi hea – naabripere umbes pool aastat tagasi sündinud laps ärkas alati hommikupoole ööd üles ja küsis rinda või lutipudelit. See igaöine rutiin mõjus rahustavalt.

Valu taandus märkamatult, kui ta oma laste sünnile mõtles. See oli kõige ilusam aeg tema elus. Kuidas nad kasvasid ja kooli läksid. Kuidas kogu aeg oli kõigest puudus, kuid tagantjärele mõeldes oli kõik ometi olemas. Vanim käib teda nüüdki mõnikord vaatamas ja kallistamas, omal lapsed juba suured. Igal lapsel on oma elu, alati kiire, palju tööd, kauged reisid. Ehkki ta lapsi alati ootab, tuleb raske südamega tunnistada, et nende elus on praegu tähtsamaid asju kui oma ema. Miks peakski nooremaid alatasa oma voodi kõrvale tahtma, kui nad aidata ei saa. Parem olgu nii, nagu on.

Ta püüdis meenutada, mida on oma parimatest aastatest alles hoidnud. Üks tühi lõhnaõlipudel, mis oli parim parfüüm erilisteks hetkedeks, üks noorpõlve pidulik taftkleit, mehe kingitud sõrmused, poest ostetud, vabrikutöö. Need kõik oleks pärit nagu kusagilt eelmisest elust. Ta ei mäletanud, milline oli tema lemmiklõhn, ning kui lihased kõhetusid, jäid sõrmused suureks ja kadusid üksteise järel sõrmest, lõpuks ka abielusõrmus. Mõni leiti üles, mõni jäigi kadunuks. Kõik kaob. Nii on.

Valu tuli tagasi ja tuletas meelde, et ta on elus. See on imelik: igal hommikul, kui algas valude, valulike istuli tõstmiste ja ­küljelt küljele keeramiste päev, soovis ta, et need kannatused juba ­lõppeksid. Aga igal õhtul, kui tugiisik ta magama sättis ja tule kustutas, palus ta, et see ei juhtuks veel täna öösel. Ta teadis, et surm päästaks valudest ja lõputust päevast päeva teiste keerata-­pöörata olekust, aga kartis, mis tuleb pärast seda. Ta kaalus uuesti, tuhandendat korda, nii- ja teistpidi, kas surm või elu, ja jõudis jälle samasse punkti: ta ei saa ise midagi valida.

Ta püüdis aru saada, miks tema vanaduspäevi valu ja kannatustega mõõdetakse. Omateada polnud ta elus kellelegi halba teinud, polnud kedagi reetnud ega kusagil kaebamas käinud. Oli püüdnud olla hea ema, polnud reetnud oma elu ainukest armastust, isegi naabritega oli läbi saanud. Miks siis just tema?

Kui naabrite juures raadio mängima pandi, sai ta aru, et oli tunnikeseks magama jäänud ja et on hommik. See tähendas kuiva tunnet, uut peotäit tablette, silmapesu ja peakammimist, uut päeva. Ta võttis, mis talle oli jäänud – õpitud kannat­likkuse ja väärikuse –, ja küsis abistajalt iga­hommikuse, enam-vähem arusaadava küsimuse: mis ilm täna väljas on?

Olen 60+ toimetusele tänulik, et sain seda teemat siin avada. Raadios ju surmast ei räägi. Mitte et see inimesi ei huvitaks, ­vastupidi, aga on teemasid, millest mõtled omaette, loed raamatust või vaatad teatris, aga ma ei usu, et ollakse valmis keset päeva raadiost kuulama kedagi, kes on sunnitud tõvele alla vanduma või on ümbrusega kontakti kaotanud. Tõde on ränk. Ja enamasti väga ebameeldiv.

Surm öeldakse olevat sama loomulik ja möödapääsmatu kui sünd. Usutavasti on iga inimene oma elus rohkem kui korra surmast mõelnud, omaenese omast sealhulgas. Ja ometi on suur vahe, ­kuidas mõtleb surmast kahekümne- ja kuidas kaheksa­kümneaastane. Olen olnud tunnistajaks mitmele lähedasele, kes mõtteis oma elu ja saatusega tõtt vaatavad, vaevad ja kaaluvad, mis oli õige ja mis vale ning mida oleks pidanud teisiti tegema. Olen näinud, kuidas nad sammhaaval elu küljest lahti lasevad.

Tagasi üles