Ta ei saanud ennast voodis keerata ega istuli tõusta. Lihased ei kuuletunud enam. Millal ta viimati püsti seisis ja kõndis? Tema, kes ta terve elu oli igale poole jooksuga läinud, sest kogu aeg oli nii palju teha, üht asja viia ja teist tuua. Esimene mõte ütles, justkui olnuks see alles eile, aga siis tuli meelde, et on juba aastaid liikumatu. Kui mitu aastat? Viis? Kümme? Peaks hommikul üle küsima. Ah, keegi ei saa nagunii aru, mida ta küsib või öelda tahab. Nii ongi üha vähem, mida öelda.
Ühe kunagise kooliõe kohta oli ta kuulnud samasugust lugu: kõigepealt kadus nägemine, siis kõne ja kuulmine, teda keerati linadega ja söödeti sondiga, eriti kehvadel päevadel aitas aparaat hingata. Ainus, mis lõpuni vastu pidas, oli aju: see registreeris, tundis, kannatas. Kas minul läheb samamoodi, mõtles ta. Mis siis järele jääb, kui ükskord on kõik ära võetud, aga hingenatuke ikka veel sees?
Kõrvalkorteris hakkas laps nutma. Ta oli terve elu kortermajas elanud ja mõttes õhukesi seinu kirunud. Nüüd tundus see isegi hea – naabripere umbes pool aastat tagasi sündinud laps ärkas alati hommikupoole ööd üles ja küsis rinda või lutipudelit. See igaöine rutiin mõjus rahustavalt.
Valu taandus märkamatult, kui ta oma laste sünnile mõtles. See oli kõige ilusam aeg tema elus. Kuidas nad kasvasid ja kooli läksid. Kuidas kogu aeg oli kõigest puudus, kuid tagantjärele mõeldes oli kõik ometi olemas. Vanim käib teda nüüdki mõnikord vaatamas ja kallistamas, omal lapsed juba suured. Igal lapsel on oma elu, alati kiire, palju tööd, kauged reisid. Ehkki ta lapsi alati ootab, tuleb raske südamega tunnistada, et nende elus on praegu tähtsamaid asju kui oma ema. Miks peakski nooremaid alatasa oma voodi kõrvale tahtma, kui nad aidata ei saa. Parem olgu nii, nagu on.