Juhtkiri: Kui komistad, tõuse ja mine edasi!

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

60+ lugeja Otepäält hellitas meile saadetud kirjas lootust, et ehk on raadioeetrist paljudele tuttava häälega Kaja Kärner nõus meie lugejatega oma mõtteid jagama. Ta sisustab pensionäride päevi raadios kõneldes, aga temast endast ei teata suurt midagi. Kindlasti pole suur osa kuulajatest teda oma silmaga näinudki. Raadioajakirjanik oli nõus.

„Surm öeldakse olevat sama loomulik ja möödapääsmatu kui sünd. Usutavasti on iga inimene oma elus rohkem kui korra surmast mõelnud, omaenese omast sealhulgas. Ja ometi on suur vahe, kuidas mõtleb surmast kahekümne- ja kuidas kaheksakümne­aastane,” mõtiskleb Kaja Kärner tänases ajakirjas. Kindlasti oleme olnud šokis, kui sureb noor inimene, sest see on nii ebaõiglane. Küllap aga oleme omis mõtetes lootnud, et ei tahaks sattuda abitusse olukorda, kui iga sinu liigutus ja vähimgi elementaarne soov on jäänud kellegi teise teha ja otsustada. Et ei jääks oma lähedastele koormaks. Eriti siis, kui aju ­töötab ja saab aru kõigest, mis sinu endaga ja ümber toimub.

Ilmselt pole ma ainus, kes soovib jala pealt surra, kui see aeg ükskord peaks kätte jõudma. Nagu Moskva Taganka teatri näitleja Vladimir Võssotski, kes sai ­Eestis kuulsaks ennekõike oma suurepäraste kitarri saatel esitatud lauludega. Need levisid kaheksa­kümnendatel koduste ümberlindistuste teel ka Tartus, tasahaaval, et salakõrv ei kuuleks. Peale valitseva ­ideoloogia vastasuse oli tal palju laule lihtsatel ja inimlikel teemadel. Püüan mälu järgi taastada üht oma lemmikfraasi, kus elu silitab vaid vastukarva: „Ma ­vihkan julmust, kuid ka nõrkust. Ei meeldi veatu ­inimene. Vihkan, kui keegi sorib hinges või kui keegi sinna sülitab.”

Võssotski on deklareerinud, et halb ei ole ükski teema, millest kirjutada või laule luua. „Mil viimast korda mängin ma ja laulan? Ning milline on siis mu viimne viis? Ei ette tea ma, aga ütlen ausalt: ei taha surra, praegu ega siis!” on Viljar Ansko teda tõlkinud.

Nii me viskleme oma elus pidevalt. Elu surub meid nurka, tõukab kannatustesse ja sunnib nutma. Aga surra ei tohi enne surma. Selle­pärast imetlen ma inimesi, kellele elu vahet­pidamata kaikaid kodaratesse pillub, nad kukuvad, aga tõusevad püsti, pühivad prügi ja tolmu riietelt ning lähevad edasi. Just need inimesed on siirast lugupidamist väärt. Mitte need, kes läbi elu pea pilvedes vaid tantsisklevad. Mööda sirget asfaltteed jõuab kiiresti kohale, aga palju huvitavam on vahel põigata metsateele, kus võib küll puujuurika taha komistades haiget saada, aga tunneb, kogeb, õpib ja näeb kordades ­rohkem.

Rõõmsat ja erksat kevadet!