Kaer on sagedasti kasutatav teravili. Kaerahelbepuder on ilmselt enamikule meist igahommikune kaaslane ja kaerahelbepätsikesi oleme ka tõenäoliselt kõik söönud. Kaerast valmistatud toidud on kergesti seeditavad.
Väga levinud ja kasulik kaer
Kaer on suure toiteväärtusega, sisaldades 4,5 protsenti rasva ehk kaks kuni neli korda rohkem rasva kui teised teraviljad ning 10–12 protsenti valku. Kaeravalgu koostis on täisväärtusliku toitumise seisukohalt parem kui teistel teraviljadel. Kaer on kergesti seeditav, normaliseerib vere kolesteroolisisaldust, aitab alandada vererõhku ja reguleerib vere suhkrusisaldust. Kaer ei sisalda tegelikult gluteeni, kuid on võimatu tagada, et see teravili pole saastunud gluteeni sisaldava nisuga, kuna neid töödeldakse lähestikku ja samades veskites.
Poelettidel
Enam tunneme kaerahelbeid. Neid valmistatakse kvaliteetsest kaerast. Kaer kooritakse ning seejärel röstitakse. Röstimisel tehakse kahjutuks ensüümid, mis hapendavad kaeras leiduva rasva. Pärast röstimist kaer aurutatakse ning pressitakse paksemateks või õhemateks helvesteks. Saadud helbed kuivatatakse. Sellise töötlemisviisi tõttu ei muutu kaerahelbed mõruks ka pikemal säilitamisel.
Mida õhemad on helbed, seda kiiremini need pehmeks keevad. Õhukeseks pressitud helbeid nimetatakse kiirkaerahelvesteks, neist keedab pudru vaid paari minutiga. Kiirkaerahelbeid on müügil ka puuvilja- ja marjalisanditega.
Kaerajahu on rikas B1-vitamiini poolest ja sisaldab palju mineraalaineid, eriti kaaliumi, magneesiumi ja rauda, aga ka fosforit ja kiudaineid. Arstide kinnitusel on see ainus jahuliik, mis alandab vererõhku. Kaerajahu ei ole oma olemuselt mõru. Kui ostate jahu, mis on mõru maitsega, on jahu kaerateras sisalduvate rasvade rääsumise tõttu riknenud.
Kaerakliid on jahu jahvatamise jääk. Klii on kõige tervislikum ja kiudainerikkam osa kaerast, sisaldab magneesiumi, fosforit, rauda, tsinki ja foolhapet, rohkesti rasvhappeid ning E-vitamiini. Kaerakliid aitavad vähendada vere kolesteroolisisaldust ja suhkruhaige insuliinivajadust.
Kaerahelbed või kaerajahu saab retseptides osaliselt asendada kaerakliidega. Samuti võib kaerahelbepudrule lisada veidi kaerakliisid. Kuigi kliid on kasulikud, ei tasu putru teha ainult kliidest, sest kui tarbida liiga palju kiudaineid, võib organismis tekkida mineraalainete vaegus. Toitumissoovituste järgi peaks täiskasvanud inimene saama päevas 25–35 grammi kiudaineid.
Kaerapiim on alternatiiv lehmapiimale ja sojapiimale. Piima valmistamisel kasutatakse kaera, millele lisatakse vett, looduslikke ensüüme ja vitamiine. Lõpuks segu filtreeritakse. Kaerapiima saab ka kodus ise teha.
Poes müüdava kaerapiima tootja lubab, et see aitab alandada kolesteroolitaset ning sisaldab kiudaineid, oomega-3- ja oomega-6-rasvhappeid ja E-vitamiini. Lisaks on kaerapiima rasvasisaldus väike ja sellele pole lisatud suhkrut, säilitusaineid ega stabilisaatoreid.
Kaerapiima sobib tarvitada näiteks hommikusöögihelvestega, lisada putrudele, pannkoogitainasse või niisama juua.
Pudrud ja küpsised
Kaerahelbed on müsli põhikoostisaine. Peale selle leidub kaerahelbeid nelja-, viie-, seitsme- ja kaheksahelbesegudes ning hommikuhelveste ja krõbinate koostises.
Kaerahelbeid lisatakse isegi jogurtitesse. Näiteks leiab müügilt õuna-kaerajogurti ning rabarberi-kaera ja õuna-kaeraga jogurti-kohupiimakreemi.
Kaera(helbeid) lisatakse leiva- ja saiatoodetesse, palasaiade ja -leibade ning kuklikeste koostisesse. Tasub proovida kaera-õunaröstsaia, kaeraleivakesi, kaera-juustukukleid, kuid kõige kaerarikkam on Kaerasüda, kus teraviljast on 100 protsenti kaera. Poelettidel ilutseb ka üsna rikkalik valik kaeraküpsiseid.
Kaerajahust, -helvestest ja -kliidest saab küpsiseid ja kooke väga edukalt ise valmistada.
Seetõttu, et kaer on nisust tunduvalt kasulikum ega tekita kaaluprobleeme, võiks üha rohkem kasutada küpsetistes kaerajahu ja kaerahelbeid. Et aga kaer ei sisalda kleepvalku, kaerajahust küpsetised eriti ei kerki. Kaerajahu ei sobi pärmitaina tegemiseks, kuid küpsetuspulbriga kergitatavatesse kookidesse kõlbab kaer väga hästi.