L, 26.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lugeja arvab

60+
Lugeja arvab
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Postkast
Postkast Foto: Erakogu

Olen hiidlane, pärit Kassarist Matse-Peetri talust. Vanaema ja vanaisa, Leena ja Juhan Vahe, hoidsid hoolikalt alles sinimustvalget lippu. Meie õega seda ei teadnud. Suures toas oli vanavanemate riidekapp, kus tavaliselt rippusid kleidid, mantlid, talvepalitud. Väikestena mängisime õe Silviga tihti peitust. Ega tubades neid kohti, kuhu peita, palju polnud, tuli leidlik olla. Kord ronisin ma riidekappi ja kükitasin vaikselt mantlite taga, kui Silvi mind otsis. Avastasin kapi põhjast mingi paberisse mässitud pehme paki. Kui õde mu leidis, ronisin sellega kapist välja ning harutasime selle koos lahti. Pakis oli imelik mitmevärviline riidetükk, mille tähendust me ei mõistnud. Jooksin seda vanaemale näitama. Tema läks ähmi täis, kurjustas ja keelas meil edaspidi kappi ronida. Lisas, et sellest leiust ei tohi kellelegi rääkida. Pidasime sõna. Edaspidi oli riidekapi uks alati lukus. Tookord ei saanudki me teada, mida nii varjati. Kui Eesti taas vabaks sai, andis meie noorim õde Liivi selle lipu Hiiumaa Koduloomuuseumi Kassari filiaalile. Uhke tunne oli.

Lehte Voole, hiidlane

Ka meie kodus oli hoitud väike laualipp, seda sai ju paremini peita. Meie isa viidi vangi 1945. aasta juunis. Olin siis 2,5aastane. Maja pöörati pahupidi, aga lippu ei leitud. Isa tuli Siberist koju 1956. aasta juunis. Siis sain teada, et meil õega on ka isa.

Viia Muru, Taagepera, Valgamaa

Olen eestimeelne mammi. Aastatel 1944-1945 Võru keskkoolis õppides püüdsime taastada Eesti Vabariiki ja see lõppes 1945. aasta 31. detsembril arreteerimisega. Aasta Patareis ja edasi Magadani kullakaevandustesse. 1949 küüditati ka vanemad. Tagasi sain pärast Stalini surma. 1998. aastast olen Põlva Vabadusvõitlejate Ühenduse liige ja võtan igal aastal kokkutulekutest osa. Tänavu on see 19. juulil Põltsamaal.

Selma, Rosma, Põlva

Sain väga palju targemaks lugedes artiklit „Ravimtaimede ohud ja võimalused”. Minu senine teadmine oli, et kõiki ravimtaimi võib tarbida piiramatus koguses, aga tegelikult ei olegi see nii. Samuti oli väga kasulik lugeda seda, mida soovitas dr Viigimaa.

Malle Reimann, Kadrina vald, Lääne-Virumaa

Olen teie ajakirja pidev lugeja ja tavaliselt hakkan lugema algusest ja loen ikka lõpuni. Kõik artiklid on mulle huvitavad, sest ajakiri on ju 60+ ja probleemid selles ajakirjas puudutavad ka mind. Meeldis artikkel pähemääritud kaubast, sest olen ka ise pidevalt hädas igasuguste müügiagentidega. Ma olen nagu magnet, tõmban neid ligi. Ka artiklid tervisest on harivad ja lood inimestest, kes on oma elu osanud huvitavaks ja tegusaks elada.

Pille

Kogu kirjas olev materjal saab alati põhjalikult läbi loetud. Mõnda teksti loen veel ­hiljem uuesti, sest sõbrannadega asja üle arutledes tekivad mõtted, mis vajavad kas kinnitust või ümberlükkamist.

Silvi Linder, Viljandi

Olen pensionär ja õnnelik, et meiesugustele on välja mõeldud huvitav ajakiri. Siin on kõik, mis meile vajalik. Lugesin Hedvig ­Hansoni lugu vanaemast, mis mind tõsiselt liigutas. Mulle meenus lapsepõlv ja armas vanaema. Olen pärit suurest perest ja sellepärast oli vanaema igati abiks ja toeks. Tema õpetused on siiani meeles. Olles ise nüüd vanaema, tahan neid oma lapselastele edasi anda. Oleksin väga rõõmus, kui ka minust nii lugu peetakse, nagu seda tegi Hedvig.

Maret Nukka, Lääne-Virumaa

Ajakiri on tõesti huvitav. Kõige armsam oli Hedvig Hansoni lugu vanaemast. Samuti lugu trombide ärahoidmise võimalustest. Kagureisi selle aasta reisikavast leidsin ka endale sobiva. Lugesin isegi huviga läbi loo lumepuhurist, kuigi see mind ei puuduta ja olen tehnikavõõras. Ka toidutegemises olen täiesti läbikukkunud, kuid proovisin teha reklaamitud kruubi-kaalikasalatit ja tuli täitsa OK.

Hille Eelma, Tallinn

Mulle meeldisid kohe mitu lugu, esiteks „Trombe saab ise ära hoida” ning „Liigume siinsamas, kohe kodumaja taga”. Tihti jääbki liikumine mitte radade, vaid iseenda mugavuse taha ning harjumuse kasvatamine võtab aega, et liikumisest sõltuvusse jääda.

Erge Õnnis, Pärsama küla, Leisi vald, Saaremaa

Olen 69aastane vilets kirjakirjutaja. Tihti mõtlen, et kirjutan, aga ei julge. Nüüd püüan. Algusest peale, kui meile on 60+ postkasti toodud, loen ma kõike ja kõigest, väga huvitav on. Olen pärit Karksi-Nuia lähistelt 10lapselisest perest. Meid oli 8 poissi ja 2 tüdrukut. Tänu sellele on minust saanud ka küllaltki suur sporditüdruk. Räägin tihti lastelastele, et Karksi-Nuias pole mäge, kus ma suusatamas pole käinud. Kooliajal olin internaadis, kus poisid kutsusid malet mängima. Ma ei osanud, aga nad õpetasid mind ja pärast olid pahased, et õpeta veel, nüüd saame kaela ka! Male on mulle läbi aegade meeldinud. Olen osalenud paljudel võistlustel ja on ka hästi läinud. Olen õpetanud ka oma lapsi ja lapselapsi malet mängima. Praegu oleme pensionärid ja tegevusepuudust pole. Talvehoidised teeme kõik ise, kelder on täis, neid on hea järeltulijatele jagada. Kahju, et ei saa suuski alla panna, pole lund!

Niina Jüris, Oorgu küla, Kolga-Jaani vald, Viljandimaa

Väga südamesse läks Hedvig Hansoni kolumn „Vanaema kiituseks”. Tänapäeval mitte just sageli pole sellist lähedust ja vastastikust hoolivust. Seda valusam oli selle ajakirja toonud Valgamaalasest lugeda tema vanaema surmakuulutust. Minu kaastunne Hedvig Hansonile lähedastega.

Märt Evert

Kõigepealt lahendan ära ristsõna ja siis võtan ette pikemad lood. Ka seekord oli jälle väga häid lugusid. Kõige rohkem huvitas „Soodne ja suurepärane oder”. Olen maal kasvanud ja koolis käinud 7 km kaugusel. Tol ajal ei olnud koolibusse, tuli minna jalgsi. Et õigeks ajaks tundi jõuda, tuli tõusta üsna vara. Kõige varem tõusis ikka ema, tegi tule pliidi alla ja valmistas odrajahust putru. See oli minu lemmiksöök ja palusin seda teha üsna tihti. Pudrule või silma, külm piim kõrvale ja oi kui hea! Saak tuli talu põllult ja laudast, ei mingeid E-aineid. Teine lemmikroog ootas õhtul koolist tulles praeahjus. Kausiga soe mulgi­kapsas. Sinna juurde krabasin potist pihku külma kartuli ja kuninglik söök oli olemas. Ja just külma kartuliga. Nüüd, kui oma ahju kütan, panen sinna haudepotiga herne- või hapukapsasupi ja ikka koos kruupidega, porgandiviiludega ja maitseks sibulatükke, mõne pipratera, loorberi ja hernesupile suitsuribi. Kapsasupi olen teinud värske, läbikasvanud lihatükkidega. Ei pea olema soolaliha. Tuleb väga hea. Ahjus hauduvad supid paar tundi, ei kee üle ega kõrbe põhja ning pole vaja vahepeal segada. Need on imehead ja meeldivad kogu perele. Kellel sellised ahjud, proovige järele ja kindlasti te ei kahetse.

Ulve, Paide

Huvitav lugu oli tuletikkude võrdlus – täiesti eriline ja asjalik tavaliste haiguse- ja nutulugude kõrval.

Jüri Ummer

Märksõnad
Tagasi üles