Vanadekodu Loojangule Vastu

Tarmo Õuemaa Foto: Erakogu

Sellest on kümmekond aastat mööda läinud, mil ma mõistsin, miks vanad inimesed nii hirmsasti kardavad vanadekodusse sattumist. Olime ajakirjanikega kolleegidel külas ja võõrustajad olid oma maakonda tutvustavasse programmi mahutanud ka kohaliku uhkuse, Eesti ühe moodsaima vanadekodu.

Majaekskursiooni ajal näitas juhataja uhkusega üht tehnikaimet teise järel: siit viib lift otse keldrisse, siin on mullivann, igale poole pääseb ratastooliga, tube on palju ja privaatsust rohkem kui tavalises vanadekodus ja nii edasi. „Ja siin elab ühe prominendi eakas ema,” viitas ta usalduslikult ühest uksest mööda sammudes.

Suur ja uhke vanadekodu pidi olema nii populaarne, et sinna pääsemiseks olevat aastatepikkused järjekorrad. Piltlikult öeldes peaks oma emale või isale toa broneerima juba siis, kui ta veel tööl käib.

Nägime mõnd vanainimest ka. Olid teised vaiksed, passiivsed ja kurva olemisega. Kui vanadekodu söögisaalis õhtusöögilauda istusime, piilus üks hoolealune üle ukse. Kohe jooksis üks töötaja talle ligi ja juhatas minema: täna õhtul siia enam ei saa, meil on külalised! Tundus, et hoolimata ruutmeetritest, hooldajate rohkusest ning luksuslikest basseinidest ja saunadest vaevas seda vanadekodu sama häda, mis kõiki hiljem nähtuid – see tundus mulle nagu laager, kus valitseb range kord.

Küsisime ka toa hinda ja vastus lõi pahviks. Ajakirjaniku palga eest oleks saanud seda endale napilt lubada, pensionist aga välja ei tuleks. Otsustasin sealsamas ära. Lasteaiast ja koolist mulle piisas, vanast peast peab olema mingi teistsugune lahendus!

Mõte ja idee jõudsid kohale ühel sumedal suveõhtul Haapsalu vanalinnas mere kaldal asuva vana kahekordse puumaja õuel sõpradega aega veetes. Kes mängis lauamängu, kes kohendas lõket ja kes lobises niisama. Oli just see osa õhtust, kui loojuv päike hakkab rohekaskuldse valguse asemel heitma roosakaspunast. Aeg, mil päev lõppema hakkab, loojang. Tundsin, et see hetk võiks kestma jäädagi.

Aga tõepoolest, miks ei võiks? Tuleb vaid sõpradega kokku leppida ja moodustada ühistuline vanadekodu iseenda tarvis. Vaja on muidugi maja. Selleks sobib just seesama, mille hoovis me istusime, meie sõpruskonnast mitme peale ostetud vana kortermaja. Selles on pärast mõningast ümberehitamist ühine köök ja puhkeruum, aga eraldi toad. Kui seda kohta ei oleks, saaks ka hakkama. Näiteks märkas sõber tookord Noarootsis imeodavalt müüki pandud vana pioneerilaagrit, pereelamuks sobimatut, sõpruskonnale aga parajat. Uskuge mind, maja leiab ja aega otsida ju õnneks veel on.

Mida veel? Vaja on hooldajat. Tema me valime ise, võtame kamba peale palgale ja kui ta meile ei meeldi, otsime teise. Läks küll vaidluseks, mis soost hooldaja peaks olema. Seltskonnas olevad naised eelistasid musklites meessanitari, mehed aga mõnd 50aastast kaunitari, kes oleks sel ajal ju meist vähemalt veerandsada aastat noorem.

Nali naljaks, aga miks ei võiks sõpruskonna vanadekodu-ühistu toimida? Üht hooldajat poole tosina pensionäri peale ülal hoida peaks olema võimalik küll. Muu kulu on ju üksi elavale inimesele paratamatu. Mitme peale peaks see isegi odavam tulema.

Kindlasti nimetame oma kommuuni vanade­koduks, mitte hooldusühistuks ega seenioride või väärikate koduks. Miks? Vanadus on tänapäeva hunt. Hunti ei juletud ju ka vanasti õige nimega kutsuda, sest kardeti. Öeldi võsavillem, metsakutsu või hallivatimees, peaasi, et hunt aru ei saaks, et temast räägitakse.

Tänapäeval ei karda hunti keegi peale Saaremaa lambapidajate. Kuigi viimasel ajal on hakatud rääkima võsavillemite agressiivsuse kasvust, jääb teadaolevalt viimane inimese murdmine 19. sajandisse. Ja hunti võib rahuliku südamega hundiks nimetada.

Meil on uued hirmud ja kompleksid. Tabuks on saanud hoopis vanadus ja sellega seonduv. Ja vanade­kodusid nimetatakse ükskõik kuidas, peaasi, et asutuse nimetusest kuidagi välja ei kumaks, millega tegelikult tegemist on. Et äkki vana inimene solvub, kui öelda „vana”. Mulle näiteks ei meeldi, kui keskealiste ja vanade ülikooli nimetatakse väärikate omaks. Vana on vana ja väärikas on väärikas, need võivad, aga ei pruugi kokku käia. Asendussõna on vaid asendus. Vanadusel pole häda midagi, las ta olla ja tulla.