Juhtkiri: Defitsiitne vanadekodu

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

83aastane Elmar kukkus köögipõrandale maha. Abi kutsus juhuslikult läbi astunud naabrimees, sest paar aastat tagasi oli Elmar pärast naise surma üksi jäänud. Kiirabi mõõtis vererõhku ja viis Elmari insuldikahtlusega haiglasse. Halvatud mees enam jalgu alla ei saanud ja jäigi ratastooli.

Mis isast saab, oli Elmari mujal elavate laste kõige suurem mure. Üllatusena selgus, et kummagi kodu lähedal polnud ühtki vaba vanadekodu kohta. Sellest, kui palju see maksma läheb, nad ei rääkinudki. Mis sa ikka teed: isa pensionile tuleb neil mõlemal omajagu eurosid lisada, mis pere laenukoormust ja pingelist eelarvet arvestades pole meelakkumine.

Ka tänases 60+ ajakirjas nendib Tallinna lähedal Viimsis asuva Rannapere pansionaadi juhataja, et neil on kõik 64 kohta täidetud ja järjekord ukse taga. Juhatajal on nimekiri neist, kes on ootel. Kui tekib vaba koht, täitub see üsna pea.

Rannapere pole erand. Tuleb välja, et kallist kohatasust hoolimata napib Eestis vanadekodu kohti. Sotsiaalministeeriumi andmetel oli meil eelmisel aastal üle 6300 üldhoolduse ja varasema nimetusega hooldusravi kohta, aasta varem aga 6680 üldhooldusele mõeldud kohta, millele lisandus veel õendusabi. Numbritest nähtub, et kohti on jäänud vähemaks.

Ajakirjanduses avaldatud mõtetest ja suundumustest ilmneb, et riiklikke vanadekodusid ilmselt juurde ei ehitata ja vanu renoveeritakse võimalusi mööda jaokaupa. Kui eraettevõtjad ja vallad pansionaate ei raja, on vaja üha enam arvestada sellega, et eakatel tuleb oma terviseprobleemidega kodus hakkama saada. Tööjõus inimesed aga peaksid mõtlema omaloodud kommuunidele, kus veeta vanaduspõlve iseseisvalt ilma riigi otsese abita. Nagu loete kõrvalolevast kolumnist, siis juba mõtlevadki.

Elmar siiski üksi ei jäänud. Koht pansionaati saadi lõpuks hea tuttava eestkostel. Juhataja tegi kasutamata pesuruumist sobiva toa, kuhu mahutas peale isa veel ühe vaba kohta ootava mehe. Lapsed viskasid nalja: tagasi oleks nagu vana nõukogude aeg, kus loevad ainult tutvused. Seda, et defitsiitkaubaks muutub vanadekodu koht, ei osanud nad ilmaski ette kujutada.

Insuldid on oma jälje jätnud. Vahel on Elmar erksam, vahel ei räägi suurt midagi. Ei mäleta, mida lõunaks sõi, ja asjad, mis olid ennevanasti meelel ja keelel, ei paku mingit huvi. Aeg-ajalt tuleb Elmar lagedale mõttega, et nüüd oleks aeg koju minna, sest ahju on vaja tuli teha. Oma peas on ta ikka veel puulõhkuja ja tule­tegija, kuigi ei suuda kolme minutitki püsti seista. Koduigatsus on ju loomulik. Ei soovi nooremadki inimesed näiteks nädalaid haiglas veeta. Ikka kibeletakse koju.

Elmaril on pansionaadis soe, kõht täis, pidev meditsiiniabi ja ta saab õigel ajal tabletid võetud. Toanaabriga on hea jutustada ja kunagi pole üksioleku tunnet. Hooldajad on abivalmis inimesed, kes selle töö eest Elmari laste meelest liiga vähe palka saavad.

Kuigi oli hädavajalik isa vanadekodusse paigutada, on lastel isa koduigatsus hinge peal. Keegi ei unista ju sellest, et jõuaks ometi vanadekodusse. Samas on pansionaate vaja. Mida teha? Kas ehitame tühjalt seisvad koolimajad vanadekodudeks ja palkame kohalikud koolmeistrid sinna hooldajateks? Lahendus ei seisa üksnes riigimeeste otsuse taga. Ehk peaks vanadekodu rajamise ettevõtlusriske ärimehed, omavalitsus ja riik üheskoos jagama.