Jaak Salumets: alati leidub lahendus

Jaak Salumets. Foto: Elukiri

Siiri Rebane, Elukiri

Kui Jaak Salumets veel korvpalli mängis või mängijaid treenis, oli peamine jututeema temaga ajakirjanduses mõistagi korvpall. Eks aastaid hiljemgi.
 

Elukiri uuris seekord, mida mees elust laiemalt arvab, aga ei unustanud seejuures ka korvpalli.

Oskus kõigest õppida

Vana korvpalluriga juttu ajades torkab silma, et füüsise arendamise kõrval pole ta oma vaimu unarusse jätnud. Salumetsale meeldib rõhutada, et vaimne ja füüsiline tasakaal on talle tähtsad, ning ta ise on selle veendumuse elav kehastus.

Sedagi meeldib Salumetsale rõhutada, et kõik meiega toimuv on “kahe kõrva vahel” ehk sõltub meie mõtlemisest: elu ja haigused, ka soovid.

“Soovid täituvad,” usub ta. “Ära soovi kunagi kellelegi halba, see tuleb sulle endale tagasi. Ja ära soovi ka endale halba.” Täituvate soovide puhul soovitab ta aga mitte unustada, et nende eest tuleb ka maksta ja hind on vastavalt soovile.

Mõnest õige pikaltki koolis käinust jääb teinekord mulje, justkui oleks haridus tal mööda külgi maha jooksnud – oma elu korraldamisega ei tule ta hoolimata paljudest diplomitest ikkagi toime. Salumetsa kuulates tundub, et tema on küll osanud kõik õpitu, loetu ja kogetu ellu rakendada. Ja õppida oskab ta kõigest, mis ümberringi toimub.

Salumets ütleb, et imeb tõesti nagu käsn kõik endasse. “Ma ei teagi alati, kas mul läheb vaja seda, mida parajasti endasse kogun, aga mingil hetkel ilmub omandatu välja, kui vaja on. Seda omadust pole ma arendanud, see lihtsalt on nii,” räägib ta.

Praegune riigikogu liige on viimase kümmekonna aasta jooksul olnud mitmes ametis ja rollis, enda sõnul on ta igaühest neist midagi enda jaoks kaasa võtnud, midagi õppinud.

Diplom on Salumetsal pedagoogikaülikooli kehakultuuriteaduskonnast, aga juba kahekümnendatest eluaastatest peale on ta lugenud psühholoogiaalast kirjandust. “Mind on kogu aeg huvitanud inimene, inimese käe- ja elukäik kuni teispoolsuseni välja,” selgitab ta. Küsimusele, miks ta on ennast kogu aeg arendanud, ei oskagi Salumets vastata, nendib vaid, et see lihtsalt on nii olnud. Küllap kuulub Jaagu loomuse juurde pidev enesearendamine.

“Arvan, et olen uudishimulik. Suudan kuulata ja suudan rääkijast välja võtta info, mida tunnetuslikult vajan,” ütleb ta. “Mind on hoidnud üleval see, et mind huvitavad erinevad asjad. Mis mind huvitab, selle võtan endasse ja üritan seda kasutada.”

61-aastane Salumets usub, et elukestev õpe hoiab inimese erguna, vaimselt aktiivsena, elus, noorena – vaatamata bioloogilisele vanusele suudetakse õppides säilitada erksus ja eluga kaasas käia.

Jaak arvab, et ilma tulles saab igaüks kaasa oma õppetükid, mis tuleb ära õppida. “Ka negatiivne õppetükk on õppetükk, mille pead läbima. Nii kaua saad samu lakse, kui pole selgeks saanud, mõnikord astud kolm korda sama reha peale, selle asemel, et reha teistpidi panna,” räägib ta. “Ilmas pole midagi juhuslikku, me tuleme siia millekski, midagi jätkama või tegema, meil on oma õppetükid, mille peame ära õppima.”

Jaak ütleb, et ta ei mõista küsimust, mida siis teha, kui antaks võimalus uuesti elada. “Mina ei tea, kuidas siis on, kui antakse uus ring, millised õppetükid siis on. Siis on kindlasti uus situatsioon, võib-olla on samamoodi vaja läbida oma ülesanded,” arutleb ta.

Korvpalli ei naase

Salumets tunnistab, et temalgi on olnud tõsiseid ja valusaid õppetunde, aga tagantjärele analüüsides on ta mõistnud, et iga õppetund ja valus kogemus on osutunud vajalikuks, seega õigeks asjaks.

“Treeneritöö katkemine oli mulle väga valulik protsess. Tundus, et minult võeti ära see, milleks olin valmis, milleks olin loodud, ja järsku ei saanud ma seda enam edasi teha,” ütleb ta. “Aga tegelikult oli see märk: mees, lõpeta ära, muidu hakkab tervisele! Praegu mõtlen nii, tol hetkel oli see valus. Nüüd saan aru, mis mulle sellega öeldi ja et see oli vajalik. Muidu oleksin keeranud vinti veel ja veel. See, mis mul oli ette nähtud teha, oli tehtud ja rohkem midagi sel alal ei tule.”

Meenutuseks: 1991. aastal tuli Tallinna Kalev Nõukogude Liidu meistriks ja 1993. aastal sai Eesti Euroopa meistrivõistlustel kuuenda koha. Mõlema korvpallimeeskonna peatreener oli Jaak Salumets. Enne treenerikarjääri mängis Salumets aastaid nii Eesti kui ka Nõukogude Liidu koondises. Numbri all 12.

Kuigi paljud korvpallisõbrad õhkavad veel praegugi heldinult, kui tolleaegsete mängude ning Kalevi ja Eesti võitude peale mõtlevad, ütleb Eesti korvpalli eduloo lavastaja ise, et temale on see juba möödanik. “Mina vaatan tulevikku. Mida kaugemale jääb olnu, seda vähem pöördun sinna tagasi,” räägib ta.

Kui tehtaks taas ettepanek Eesti korvpalli päästa, kas Salumets tuleks tagasi? “Selleks on nüüd teised inimesed – ja minul on juba teised huvid. Kunagi olin ise ka selle mõtte ori, aga olen õnnelik, et ei teinud seda,” vastab ta.

Miks kõigist andekatest ei saa edukad?

Jaagu meelest on vastus lihtne: ükskõik mis alal tagab edu 20% andekust ja 80% tööd. “Töö ja pühendumus. Vastumeelselt ei saa midagi teha, tulemus tuleb ainult naudinguga, loovalt tehes,” arvab Eesti korvpallile rohkem kui veerand sajandit pühendanud mees, kes nii mängija kui treeneri rolli võttis südamega, lausa põles seal sees. Jaak ütleb, et kui ta juba midagi teeb, siis ikka täie pühendumusega. Teine võimalus: ei tee üldse. “Treeneritööd pole võimalik teha kuidagimoodi,” arvab ta.

Treenerina oli Salumetsal oma nägemus, sellele vastavalt kavandas ta tegevusi, aga see töö oli samas ka spontaanne. “Mul pole eriti oma tegevusest jälgi, paljudele asjadele ei saa ma enam vastust, miks ma just nii tegin – ma lihtsalt tegin. Töös inimestega ei saa alati valmis mõeldud asju teha, ma muutusin ise tööga ja tunnetasin ka mängijate seisundimuutusi.”

Salumetsa tööstiil oli loov. Ise usub ta, et rohkem toodetakse kui luuakse, see puudutab ka väga loovaid elukutseid. Sageli on kirjanikul vaid üks raamat ja heliloojal üks muusikapala, mille ta on loonud, mitte tootnud, ja mis on ta kuulsaks teinud.

Paraku, kui loomingule järgneb ühiskonna tunnustus, hakatakse tootma. Niipea, kui hakatakse midagi tegema müügiks, pole see enam looming, vaid tootmine. Vaid siis, kui tehakse midagi kogu hingest, sellele mõtlemata, mis selle eest vastu saab, tekib looming.

Loovalt saab ükskõik mis tööd teha ja pelgalt toota ka kunstis või kirjanduses, usub korvpallilegend. “Mida vabamad oleme, seda rohkem saame luua,” arvab ta.

“Tegelikult pole me vabad, oleme raamistikus, mille oleme ise endale loonud. Me arvame, et see on õige, tegelikult me ei saa aru, mis kõiksuses toimub. Saame aru, et midagi on mäda, aga me ei taha ka loobuda nendest illusioonidest, mida oleme endale loonud. Raske on öelda, et see on vale.”

Ei maksa rasket veel raskemaks mõelda

Ka kogu südame ja hingega töötades ei ole garantiid, et edule ei järgneks ebaedu. Õigemini kuulubki elu juurde, et edule järgneb ebaedu, võidule kaotus, ei saa lakkamatult ainult paremini ja paremini minna. Ent kui ei lasta ühel ebaedul ennast hukutada, võib ebaedule järgneda uuesti edu. Ebaõnnestumiste korral soovitab Salumets sellele mõelda.

“Kui sul on raske, ära tee oma mõtlemisega seda veel raskemaks,” arvab ta. “Alati on olemas lahendus. Alati tuleb püüelda lahenduse poole. Kõige lihtsam on istuda, käed rüpes, ja nutta oma kurva saatuse pärast, selle asemel et mõelda, mida oma pea ja kahe käega teha saaks.”

Ka Salumets on tundnud rasketel hetkedel, et justkui sein on ees, ent alati on ta selle seina sees näinud ka pragu, kust on võimalik jätkata. Tähtis on uskuda, et lahendus leidub. “Usk on võimas asi. Kui seda pole, ei saagi midagi teha,” nendib ta.

Salumets mõistab ometi ka neid, kes plindris olles ei näe valguskiirt, ta tunnistab, et temalgi on selliseid hetki olnud. “Ma olen samasugune lihast ja luust inimene ja olen elanud ebaõnnestumisi üle, aga praeguseks olen saanud aru, et see ainult hävitab mind.”

Ka igas halvas asjas on midagi positiivset, kas või päevas, mil murdsid jalaluu – see annab sulle võimaluse püsida mõni aeg paigal ja mõelda elu üle järele. Inimeste elu on läinud ju nii kiireks, et pole aega ei teist ära kuulata ega endalt küsida, miks me üldse nõnda tormame.

Sageli hakkavad inimesed mõtlema oma tervise ja elu peale alles siis, kui on raskelt haigestunud: siis plaanitakse kardinaalseid pöördeid elus, siis on aega mõelda, siis pole kiiret.

Jaagul on tunne, et tal on alati olnud olemas toetus kõiksuselt. “Mul on alati üks vari kaasas käinud ja on olnud ka lähedaste toetus, ilma selleta ei saa,” räägib ta. “Kui oled ausalt oma asju teinud, mõni asi on muidugi nässu ka läinud ja ise tead, et oled selle ise nässu keeranud, siis ikkagi näidatakse see teejupp kätte, kuhu pead liikuma.”

Kui teeviit käes, siis on Jaak rahul: järelikult pole ta nii halb inimene, et ei vääriks õige raja vihjetki. “Kõige tähtsam: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse,” usub ta.

Elu on siin ja praegu

Samas ei pea aga vaid seda jälgima, mida teistele teed või ei tee. Eelkõige tuleb armastada iseennast ja see pole sugugi isekas. Vaid siis, kui armastad ennast, hoolitsed oma vaimse ja füüsilise tasakaalu eest, suudad täita oma ülesanded, teha ära oma “õppetükid”.

Jaak toonitab, et elama peab siin ja praegu. Ei maksa minevikku kaasas vedada, sellesse kinni jääda, ükskõik, milline see oli. See ei tähenda, et möödanikku üldse mäletama ei peaks: parem osa tuleb kaasa võtta ja edasi liikuda. Ei tasu taga nutma jääda seda head, mida enam pole, ega ebaõnnestunud mineviku pärast lihtsalt paigale jääda.

Isegi leina ei tohi kinni jääda, ükskõik kui kallis lahkunu oli. Lahkunu on oma töö teinud, ülesanded täitnud, ta on edasi liikunud teise dimensiooni, allesjäänud peavad siin edasi liikuma, oma kohustusi edasi täitma.

Jaak usub, et surres me lahkume ühest olekust teise, jättes siinse elu maha kui vana mantli. Me ülesanne siin saab lihtsalt täidetud. Aga on suur vahe, kas läheme tervena ühest olekust teise või vaevleme valudes, hoides elust kinni. Jaagu meelest ei tasu kinni hoida, kui aeg on käes ja ülesanded täidetud, sest surm pole lõpp, vaid järgmise etapi algus. Neil, kes usuvad, et surmaga lõpeb kõik, on muidugi raskem taluda lähedaste surma.

Jaak arvab, et inimene lahkub siit ilmast kiirelt, kui tal kaob ära huvi elu vastu.

“Kõige arusaamatum asi on, kui inimene ütleb, et on nüüd vana. Inimene on täpselt nii vana, nagu ennast tunneb. “Mantel” võib küll kulunud olla, aga kui oled hingelt noor ja suudad ajaga kaasas käia, püsid elus,” arvab ta.

Jaagu veendumus on, et igaühest endast sõltub palju, milliseks ta elu kujuneb. “Need, kes on elus ja karjääris jõudnud palju teha ja on õnnelikud elu lõpuni, on endalegi märkamatult teinud palju head – selle kõrval, et on teinud lihtsalt tööd iga päev. Nad on aidanud inimesi, nad on harinud ennast, nad on ühiskonnas sees,” arvab ta. “Kui elad pelgalt raha nimel, oled hinges vaene – pole vahet, kas sul on miljon rohkem või vähem.”

“Hea, kui inimene leiab üles just talle õige valdkonna ja tegutseb sel alal, aga ta peab olema ka ühiskondlikult empaatiline, avatud ja armastav inimene, et ta jääks inimeseks sõltumata tegevusest,” arvab Salumets. “Kõige tähtsam on inimlikkus ja armastus.”

*

Eesti korvpallikoondise arst Rein Jalak:

Treenerina on Salumets võrreldav vaid Mati Alaveriga.
Jaak Salumets oli eriline treener, ta oli palju ajast ees. Salumetsa meeskondade nii kõrged saavutused olid sihipärase, intensiivse ja targa tegutsemise tulemus. Omal ajal tuli Eesti Nõukogude Liidu meistriks ja Euroopa kuuendaks – kui Salumetsa poleks olnud, oleksime võib-olla teises liigas mänginud.

Üks oluline edu põhjus oli Salumetsa geniaalne idee võtta endale kõrvale 4-5 erinevat, omal alal väga tugevat nõustajat. Riho Soonik oli tark abitreener ja arendas rahvusvahelisi suhteid, Kalev sai käia palju välismaal võistlemas. Eestis elavast leedukast Pranas Mickeviciusest sai Kalevi edukas jõutreener. Meeskonnal olid head masseerijad ja ravijad, näiteks Heiki Krimm.
Ala areneb siis, kui võetakse mitmesugused inimesed, erineva ampluaaga, kes pakuvad eri ideid välja, nagu Salumets selle välja mõtles. Tänapäeval on siin asi teisiti. Kuulsaid palli sisseviskajaid võib võtta, aga vaja on ka laiapõhjalisi teadmisi.

Jaak ise uuris kõike tohutult palju. Ma ei usu, et praegu nii palju selliseid treenereid on, kes siis, kui hommikune treening läbi saab, kodus raamatute või videote taga istuksid – õhtul on ees ju uus treening.

Et meeskond oli alguses ka füüsiliselt nõrk, ei teinud Salumets kõigepealt korvpallitreeninguid, vaid arendas mängijate kehalisi võimeid, ta tegi neist poistest täiskasvanud. Mehed mitte lihtsalt ei treeninud, vaid treeningutega kaasnesid uuringud, igaühel olid oma harjutused, vastavalt tasemele ja vajadustele. Näiteks mängijate lihasjõud kasvas paari aastaga kolm korda. Kõik oli detailideni läbi mõeldud. Ma ei usu, et keegi teine oleks üldkehalist nii hästi teinud ja selle peale mõelnud, kui tähtis on kehalisi võimeid arendada.

Salumetsal oli tohutu hea oskus olla treeningul hullult karm, aga kui treening läbi sai, siis kõigi suhtes väga sõbralik. Seda paljud treenerid ei oska: kes on karm, on seda hommikust õhtuni.

Salumetsa edu põhjus nii mängijana kui treenerina on tema meeletult kõva tahtejõud. Ta oli palju treeninud, kehaliselt tugev. Temaga oli väga hea koos töötada, üldjuhul ta aktsepteeris teisi. Ta kuulas kõike ja kõiki, uuris kõikide käest, siis seedis tükk aega ja alles seejärel tegi oma otsused.

*

JAAK SALUMETS

Sündinud 30.01.1949 Paides

Haridus:
Tallinna Pedagoogiline Instituut, kehaline kasvatus 1978;
Tallinna 1. internaatkool 1967

Töö:
Riigikogu liige alates 2007;
AS-i Eesti Gaas liitumiste grupi juht 2006–2007;
AS-i KV Partnerid juhatuse liige 2005–2006, arendusjuht 2003–2004; AS-i Viimsi Vesi nõukogu liige 2003–2005;
AS-i Minu Vara arendusdirektor 2002–2003;
AS-i ESS Kinnisvarahooldus teenindusdirektor 2001–2002;
AS-i Sularahakeskus juhataja 2000–2001;
ESS-i Tallinna teenindusdirektor 1998–1999;
BC NYBIT-i peatreener 1997–1998;
BC Kalevi peatreener 1994–1997, 1985–1991;
BC Kaunase Žalgirise peatreener 1993–1994;
BC Lahti NMKY peatreener 1991–1993;
Tallinna spordiinternaatkooli treener-pedagoog 1980–1985;
EKE Projekti insener, ehituse eelarvestaja 1979–1980

Mänginud 1967–1978 Kalevi esindusmeeskonnas ja Eesti koondises, 1970–1974 NL-i põhikoondises

Tegevusalad:
Eesti Kultuurkapitali Kehakultuuri ja Spordi Sihtkapitali nõukogu liige; Ettevõtte Arendamise Sihtasutuse nõukogu liige; Eesti Korvpalliliidu juhatuse liige; Eesti Olümpiakomitee tippspordi nõukogu liige; Viimsi vallavolikogu sotsiaalkomisjoni liige

Autasud:
Valgetähe V klassi teenetemärk 1998
Korvpallis Euroopa juunioride meistrivõistluste kuldmedal 1968, Eesti meistrivõistluste kuldmedal 1971, lisaks viis hõbe- ja kaks pronksmedalit; Euroopa meistrivõistluste pronks- ja universiaadi hõbemedal 1973; Eesti meister karates 1980; teeneline treener 1988

Huvialad:
Psühholoogia, filosoofia

Abielus, kaks tütart