Maria Klenskajale on tähtis mäng

Maria Klenskaja. Foto: Elukiri

Maris Balbat

,

Elukiri

Maria Klenskaja (59), üks Eesti armastatumaid näitlejannasid, on Eesti Draamateatris olnud peaaegu kogu oma näitlejaelu. Vaid paar aastat 1980. aastate lõpul mängis ta Vanalinnastuudios.

Traagiline ja koomiline anne on Maria Klenskajal ühtviisi tugevad. Ta on mänginud paljudes heades näidendites paljude heade lavastajate käe all koos paljude heade näitlejatega, teinud meeldejäävaid osatäitmisi raadios, teles ja filmis. See on olnud õnnelik näitlejasaatus.

Maria on endiselt hõivatud näitleja. Eesti Draamateatris on tal suurepärane roll Priit Pedajase lavastuses "Leekrüübe", ta teeb kaasa lavastustes "Hiilgav!", "Piparkoogimehike" ja "Soome hobune". Viimane on küll ajakirja ilmumise ajaks repertuaarist maas, kuid kohe jõuab Priit Pedajase käe all lavale ameerika kirjaniku Tracy Lettsi näidend "Augustikuu", milles Maria Klenskaja saab jälle esitada oma ande mõlemat tahku.

Lisaks on Klenskajal nimiroll Vana Baskini Teatri lavastuses "Opal otsib meest", millega näitlejanna teeb sel kevadtalvel kaasa ulatusliku ringreisi üle kogu Eesti. Tööst vabu päevi tal peaaegu ei olegi.

Üle kolmekümne aasta on Maria elanud koos Aarne Ükskülaga, neil on 29-aastane Tartu Ülikooli filoloogina lõpetanud tütar ja teises klassis käiv tütrepoeg.

Teatrikuu puhul rääkisime Mariaga teatrist.

Olete Eesti Draamateatris olnud lavakunstikooli lõpetamisest tänaseni. Mil määral erineb praegune elu selles teatris varasemast?

Sisuliselt see ei erinegi, lihtsalt väljendusvahendid on teised.

Draamateatri maja ei ole kunagi nii kaunis olnud kui praegu. Teatris on ülimoodne tehnika, lava ja valgustehnika võimaldavad tänapäeval tehniliselt palju rohkem. Noorte näitlejate olukord teatris on praegu teine: omal ajal, kui noor tuli teatrisse, ei pruukinud ta kohe automaatselt tööd saada - ta võis seda saada, aga võis ka mitte saada. Praegu on noortel palju huvitavat tööd.

Draamateatrit on mõned nimetanud alalhoidlikuks teatriks: siin ei tehta selliseid ootamatult ebatraditsioonilisi lavastusi nagu NO-teatris või Von Krahlis - kas või viimase "Kajakas".

Nii kaua, kui mina olen siin teatris töötanud, on siin alati tehtud ka niinimetatud ebatraditsioonilisi lavastusi, nii 1960. aastatel kui tegelikult ka enne sõda. Meenutagem: Panso "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene", tema "Must komöödia" ja "Tants ümber aurukatla", Mikiveri "Poiste sõidud" ja "Neljakuningapäev", Raidi "Külalised", kõik Viidingu ja Hermaküla lavastused, rääkimata Undist ja Pedajasest, ka Hendrik Toomperest.

Äsja esietendus Hendrik Toompere "Kirsiaed". Olen kindel, et paljud ütlevad: see ei ole Tšehhov, see ei ole see! Nii palju, kui on vaatajaid, nii palju on arvamusi. Mind huvitab nende vaatajate arvamus, kes selle lavastuse kohta ütlevad: see on see! Mina usun, et sellel lavastusel on pikk elu ja seda vaatavad erinevad põlvkonnad.

Von Krahli teatri "Kajakast" olin ma lausa vaimustuses, pidasin seda hooaja parimaks. Kuigi esimesed neli minutit mõtlesin: ma lähen minema! Ma ei saanud kohe mängureeglitest aru. Ja viiendal minutil olin ma juba ära tehtud, ajataju kadus ära ja ma olin nii tõstetud, nii õnnelik ja tänulik.

Olete olnud teatrites (kui arvesse võtta ka seda aega, mil olite Noorsooteatris rekvisiitor ja grimeerija) koos selliste näitlejatega nagu Lisl Lindau, Voldemar Panso, Ants Eskola, Jüri Järvet, Heino Mandri, Linda Rummo, Mikk Mikiver, Kaarel Karm, Einari Koppel - kas tollele ajale mõtlemine tekitab nostalgiat?

Imelik - nagu oleks see kõik väga ammu olnud, ja ometi - alles see oli... Aga jah, möödunud sajandil. Mul lihtsalt meeletult vedas, et sattusin sellesse aega elama. Mõned püüavad nüüd selgeks teha, et nõukaajal polnud midagi: ei teatrit, ei kino. Oli, ja kuidas veel! Ja ei olnud mitte ainult need ülalnimetatud suured isiksused, seda nimekirja võiks jätkata: olid lavakunstikooli õppejõud Helmi Tohvelmann, Grigori Kromanov, Karl Ader, Viive Ernesaks, Lea Tormis, saksa keele õpetaja Heli Susi, prantsuse ja itaalia keele õpetajad - nad kõik olid daamid ja härrad, kuigi elasid hirmsal stagnaajal.

Kolleegidevahelistes suhetes valitses tookord teine koolkond: näitleja jaoks olid tema töös olemas ainult lavastaja ja kunstnik. Mitte keegi vanematest kolleegidest ei tulnud sulle ütlema, kuidas sa pead tegema: isegi kui eksisid teksti vastu. Kui see kordus ja tekitas piinlikkust, siis tuldi taktitundeliselt ja vaikselt kuskil nelja silma all ütlema - mitte iialgi tegelaste toas, teiste ees. Kui ma nüüd seda mõnikord märkan, on mul piinlik: kui sa teisele head tahad, siis tee seda vaikselt, ennast eksponeerimata.

Nii vanemaid kolleege kui õppejõude me teietasime, see oli normaalne. Nüüd kõik sinatavad ja nüüd on see normaalne!

Selles, kuidas teist näitleja sai, on vist pisut juhust mängus? Olite lõpetanud vene keskkooli ja läksite 17-aastaselt kihlveo peale lavakunstikooli sisseastumiseksamitele. Saite kolmest voorust läbi, kuid sissesaanute hulka tookord siiski ei pääsenud.

Pärast esimest vooru põrkasin tänavanurgal Pansoga kokku. Panso küsis: "Närveerite?" Kui noogutasin, siis Panso lisas: "Mis te närveerite! Tulge esmaspäeval kindlasti!" Esmaspäeval oli teine voor. See Panso lause sai minu elus määravaks.

Kui ma algul teatrikooli sisse ei saanud, läksin Noorsooteatrisse tööle. Olin aasta rekvisiitor ja aasta grimeerija. See oli oluline aeg. Nägin teatris suuri näitlejaid, Panso ja Mikiveri ebatraditsioonilisi lavastusi ja ka Pansot hoopis teistes situatsioonides. Näiteks pidi ta "Hamletis" asendama hauakaevaja rollis Alfred Meringut. Nägin siis lava taga Panso prille hoides - ta oli väga lühinägelik - abituna mõjuvat Pansot. Ja hetke möödudes Pansot, kes oli juba rollis: naeru, rõõmu ja lusti täis! See oli juba keegi kolmas inimene.

Teie isa, kes oli teile kõige tähtsam inimene, oleks pigem soovinud, et oleksite läinud arstiks õppima. Miks te seda elukutset ei valinud?

Ma ei taha verd näha, ma kardan süstimist, ma minestan selle peale! Ma ei taha neid asju kaugelt ka näha! Kuigi ka mu ema oli arst ja kõik ema-isa tuttavad olid samuti arstid, väga toredad ja fantastilise huumorimeelega inimesed. Isa sai aru, et arstikutse pole minu ala, ja lootis siis, et lähen ülikooli keeli õppima. Kui, siis minu õige ala olekski olnud keeled. Mulle meeldib tõlkida: ka seal on teatud kuraaž, teatud mäng. Mida rohkem neid keeli oleks olnud, seda rikkam oleksin olnud.

Eesti keelt on meie peres rääkinud kõik, ka isaisa ja isaema ning emaema, samuti mõlemad vanavanaemad ja vanavanaised. Eesti keelt pole ma õppinud.

Saite teatris kohe huvitavat tööd, suuri ning tähtsaid rolle on teil palju olnud. Siiski on teil olnud ka aegu, kus olete mänginud peamiselt väikeseid osasid. Kuidas te need perioodid olete üle elanud?

Kummaline, aga neid perioode ma ei mäleta. Ju siis mul on sel ajal mujal tööd olnud, kas kinos, raadios või teles. Ma vastan banaalselt: minu jaoks tõesti ei olegi väikeseid rolle. Võib-olla ma ei räägiks nii, kui ma tõesti oleksin mingil ajal ainult väikeseid rolle mänginud. Aga mul on teatri kõrvalt vedanud tele, raadio, filmi ja dublaažiga. Mõni väike roll võib mõnikord tähtsam olla kui suur: kõik oleneb sellest, kellega ja mida sa teed. Mõni pisike roll võib rohkem mõtteainet anda kui suur ja tekstirohke. Tähtis on mäng.

Kas teil on olnud erilisi, teid läbi elu saatma jäänud rolle?

Ei, ma ei saa öelda, et üks roll on tähtsam kui teine. Mul on õnn olnud kohtuda paljude erakordsete näitlejate ja lavastajatega, see ongi mu kõige suurem vedamine. Mul on elus palju huvitavat tööd olnud, võib-olla isegi teenimatult. Ma tean väga paljusid näitlejaid - mitte ainult Eesti teatrist, vaid ka mujalt -, kes jumalikult mängisid ja lõpuks ikkagi kõrvale jäid. Täiesti ebaõiglaselt ja arusaamatult. Ei saa öelda, et nad polnud valmis või polnud vormis. Lihtsalt nii läks. Nagu üks vanem poola näitleja ütles: teater ei ole õigusnõuandla. Siin ei ole õigust ega õiglust. Kui sa seda otsid, siis oled vales kohas.

Teatavasti ei ole dramaturgias küpsemas eas naisnäitlejatele väga palju rolle. Mil määral te seda tajute?

Päris nii see ka pole. Kui otsida, siis on neid rolle ikka küll ja küll. Ma ei taju nende puudumist sellepärast, et üpris küpses eas, nagu ma juba olen, ei saa ma öelda, et midagi oleks tegemata jäänud. Harva, kui naisnäitlejail - välja arvatud Ita Ever - niimoodi läheb, et ta mängib ainult peaosi. Meestel võib see küll nii olla.

Aga minul oleks patt kurta: on olnud Shakespeare, Tšehhov, Kitzberg, rääkimata nüüdisaegsest dramaturgiast, Eesti parimatest - Kaplinski, Kruusvall, Kõiv -, sealjuures, milliste näitlejate ja lavastajatega! Mida veel tahta?

Praegu on Draamateatris tulemas "Augustikuu" Priit Pedajase lavastuses, kus me, garderoobikaaslased - tüdrukud "üle viiekümne" (Ita Ever, Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Maria Klenskaja) -, kaasa teeme ja meil kõigil on suurepärased rollid. Annaks ainult jumal meile jõudu ja oskust nendega hakkama saada. See on nii keeruline, nii valus, nii naljakas näidend - väga rikas materjal.

Kas näitleja saab kaifi oma õnnestunud rollist?

Mina ei ole seda tundnud. Ma olen tundnud seda, kui tekib hea kokkumäng teistega, hea tunne ja kuraaž - kui hakkab nagu pingpongipall käima ühelt teisele. Aga et: oi, kui hea mul praegu on! - seda ma ei ole üksi laval tundnud. Ma ei ole monotükke teinud, kuna ei ole võimeline seda tegema. Ma vajan partnerit ja lavastajat. Monotükk eeldab, et sa ise oskad midagi välja mõelda. Imetlesin Järvetit tema monotükkides, nagu praegu Tõnu Oja ja Ülle Kaljustet. See eeldab julgust, erilist närvikava, seda ei ole igaühele antud.

Kui palju valmib roll teil mõistuspärase töö, analüüsi tulemusena, kui palju alateadvusliku protsessina?

Alateadvus on tähtsam. Kui tekib mõistuse ja alateadvuse klapp, koostöö nende kahe isanda vahel, siis asi kujuneb. Aga enne proovi on kõik vaid kujutluses. Kõik hakkab kujunema ikka proovisaalis, koos partnertite ja lavastajaga. Meeskonnamäng on kõige tähtsam.

Olete mänginud ka teleseriaalides ("Salmonid", "Õpetajate tuba", "Ohtlik lend"jt). Milline vahe on teatris ja seriaalis mängimisel?

Seriaalil ei ole üldse mitte midagigi pistmist teatriga! Need on absoluutselt kaks erinevat asja. Ja need näitlejad, kes tahavad teatris töötada... No ei tohi ju kätt ette panna, aga...

Mulle tundub, et need, kes varakult satuvad seriaalidesse, saavad seriaalis mängimisest iseloomulikke mõjutusi. Ühe käe sõrmedel on võimalik üles lugeda näitlejannasid, kes on sellest pääsenud. Aga muidugi on see hea ja kiire moodus saada praegusel ajal populaarseks ja nõutavaks. Sind tahetakse lavastusse, sest sind tuntakse. Muidugi tähendab see ka raha!

Ja film on hoopis midagi muud?

Film on teine maailm. Teatriga ei ole tal midagi ühist. Teater jätab sulle salakavala unistuse, võimaluse, et järgmisel etendusel õnnestub see, mis sul sellel etendusel ei õnnestunud. Film võtab selle täielikult ära. Ta nagu konserveerib, ja peale muu on seal näitlejal veel vähem sõnaõigust. On montaaž, kust need stseenid, mis kokkumängu või muu pärast eriti õnnestusid, võivad üldse välja jääda. Sa oled seal orjade ori. Aga seal sa näed ja õpid väga palju.

Kui mängisite Jüri Sillarti filmis "Äratus" deemonlikku naisküüditajat, kas mängisite seda vihaga selle tegelaskuju vastu?

Miks vihaga, ikka mõnuga! See on tema elu. Ta mõnuleb teistele valu tehes. Ah sul on valus? Oota, ma teen su elu veel valusamaks! See on selline natuur, ma olen selliseid inimesi näinud. Nad elavad sellest, et tekitada näiteks skandaali ja intriige. Ise tõmbuvad eemale ja jälgivad mõnuga teiste hävimist.

Teie Ramilda Mikiveri filmis "Indrek" oli lahtisemate emotsioonidega kui teie tavaliselt kargemad rollid, isegi pisut melodramaatiline.

See melodramaatilisus võis tulla lihtsalt oskamatusest, see oli ju mu esimene film. Kui Mikk Mikiver oleks mulle ülesvõetud materjalist kas või natukenegi näidanud seda, mida ma olin seal teinud... Aga siis ei olnud see võimalik, sest filmitud materjal viidi ilmutamiseks Leningradi, kõigega oli kiire-kiire. Kui ma siis helindamisel esimest korda nägin, mida teinud olin, luristasin ma ainult nutta, minu meelest oli see nii jube. Aga selles filmis olid fantastilised näitlejad, Eesti parimad. Õnneks on see filmilindil alles.

Teie mängulaad on pigem eestlaslik, kuigi eesti verd on teis ju ainult ema poolt.

Mu vanaema oli eestlane, Magda-Elisabet Pärli. Panso küsis meilt kord koolis: "Mis te arvate, kes kannatab lapse kaotuse puhul rohkem, kas eesti või hispaania ema?" Arvasime, et hispaania ema. Panso ütles: "Lapsed, lapsed - valu on valu, väljendusvahendid on erinevad." Selles ongi asi. Kui sa laval lahistad nutta või naerad, ega see tähenda veel, et see vaatajale korda läheb.

Isa poolt, kes on Eestis sündinud, on teis slaavi verd. Millisel määral eksisteerib teie elus küsimus, millisesse kultuuri te rohkem kuulute?

Seda ei eksisteeri. Minus on ka saksa, rootsi, ukraina ja poola verd. Inimesed, kellega ma olen terve elu koos olnud, on eestlased. Kõik oleneb inimestest. Inimene kas on inimene või ei ole. Mulle meeldib hea dramaturgi Volodini ütlemine: kui tankid läksid Prahasse, siis ma olin tšehh. Kui Budapestis tulistati, siis ma olin ungarlane. Kui Vilniuse teletorni juures tapeti inimesi, siis olin ma leedukas.

*

Maria Klenskaja on sündinud 29. jaanuaril 1951 Tartus arstide peres.

Oli 1968-1970 Noorsooteatris rekvisiitor ja grimeerija. 1974. aastal lõpetas TRK lavakunstikateedri VI lennu. On 1974. aastast Eesti Draamateatri näitleja, aastail 1988-1989 Vanalinnastuudio näitleja.
Rolle:

Tiina (Kitzbergi "Libahunt"), Valentina (Vampilovi "Möödunud suvel Tšulimskis"), Melisande (Maeterlincki "Pelleas ja Melisande"), Kolmas Kuningas (Kaplinski "Neljakuningapäev"), Ljubov Jarovaja (Trenjovi "Ljubov Jarovaja"), Ophelia (Shakespeare'i "Hamlet"), Ramilda (Tammsaare ja Mikiveri "Armastus ja surm"), Ines (Vetemaa "Tuul Olümposelt tuhka tõi"), Roxane (Rostande'i "Cyrano de Bergerac"), Eeva Marland (Vilde "Tabamata ime"), Lettice ja Lotte (Shafferi "Leekrüübe"), Olga (Tšehhovi "Kolm õde"), Elise (Kruusvalli "Hullumeelne professor"), Marie (Sagani "Valentine'i sirelililla kleit", Saunatädi (Tammsaare "Tagasi Vargamäel"), emand Karin (Lagerlöfi "Gösta Berlingi saaga"), Anna Semjonovna Islajeva (Turgenevi "Kuu aega maal"), proua Kuusik (Tammsaare/Lennuki "Wargamäe Wabariik") jpt.

On mänginud filmides ("Indrek", "Surma hinda küsi surnutelt", "Püha Susanna ehk Meistrite kool", "Naerata ometi", "Keskea rõõmud", "Saja aasta pärast mais", "Äratus", "Varastatud kohtumine", "Georg" jt), telelavastustes ("Mõmmi ja aabits", "Pihtimuste öö"), seriaalides ("Salmonid", "Ohtlik lend" jt), kuuldemängudes ("Reekviem nunnale", "Ma armastasin sakslast", "Deemon", "Ketas" jt).

Tunnustus:

1975 - naisnäitleja aastapreemia
1978 - aasta näitlejapreemia
1980 - preemia raadiotöö eest
1987 - parim naisnäitleja
1996 - Eesti teatri aastaauhind naispeaosatäitjale
1996 - Eesti Kultuurkapitali aastapreemia
2002 - Valgetähe IV klassi teenetemärk