Legendaarsed Pärnu õpetajad said õpetatud õhuga

Aina Laagus. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Elukiri

Küsisid Kati Murutar ja Margus Veri, Pärnu Ülejõe gümnaasiumi direktor.

Kui inimene on olnud õpetaja mitte ainult möödunud sajandist, vaid lausa pool sajandit, siis on tal mõndagi öelda, võrrelda ja soovitada.

Pärnu Ülejõe gümnaasiumi 50. sünnipäeva peeti 2009. aasta lõpus tegelikult aastase hilinemisega, kuna maja - mis paistab Tallinnast saabudes esimese suurhoonena tee ääres - läbis nii seest kui väljast äärmiselt põhjaliku ja kuluka remondi.

Kooli juubeli puhul kutsus direktor teenekad, legendaarsed pedagoogid kohvile.

Aina Lagus (bioloogia) on tänini Pärnu bioloogiakallakuga keskhariduse kantsi suurkuju. Hans Soll (füüsika) õpetab "külalisena" mitmetes suvepealinna koolides, praegu on ta Vanalinna põhikoolis ning oskab seega erinevaid õppeasutusi võrrelda. Luise Nachbar (geograafia) on auga väljateenitud puhkusel.

Kas ja kuidas erinevad praegused koolilapsed endisaegsetest?

Aina Lagus: "Lobisejad lobisevad rohkem ja füüsiliselt aktiivsed lapsed on aktiivsemad kui kunagi varem. Näen, et siia ilma lobisema tulnud võivad kogu klassi seina külge kinni rääkida. Näen, et ülisuurt osa noortest ei saa mitte mingi väega arvutist välja. Näen, et osadel lastel on instinktiivne tõmme liikumise poole - sõudmine, tennis, tants -, kehad käsivad targemalt kui varem end liigutada. Paraku koolist kaugel, nii et õpetajal on aina raskem oma isiksust üle laste laotada - ei ulata!"

Hans Soll: "Ehkki oleme vahepeal võrreldamatult rikkamaks saanud, on koolid jätnud füüsikakatsete materiaalse baasi väga vaeseks. Noor inimene peaks saama materiaalse maailma protsesse ja reegleid käega katsuda - siis ta usub, mida õpetaja räägib. Ka tänane laps tahab olla asjade sees - andkem talle ampermeeter, voltmeeter ja reostaat - las ta vaatleb ja arvutab!"

Luise Nachbar: "Lapsevanemad võiksid lasta võsukestel kodus rohkem tegelikku tööd teha. Kui noor inimene peab saama kivi lõhki või endast suurema asja paigast ära, küll teda siis kangi seadus huvitama hakkab.
Mina jäin viimse koolis oldud päevani selle juurde, et kui klassis on kas või üks poiss, siis mina naela seina ei löö. Aga ma nägin, et virtuaalmaailma kolinud noored olid lausa uhked ja upsakad, et ei oska naela lüüa..."

Aina Lagus: "Mind üllatab meenutus sellest, kui palju varasematel aegadel jõuti. Koolis - siinsamas majas - oli aineringides kümneid ja sadu noori. Nüüd pole kellelgi aega. Kõik on kusagil linna peal edukaks saamas."

Hans Soll: "Vanemad tahavad, et lapsed oleksid edukad. Lapsed ise ihkavad kuulsaks. Vaata, mida nad tahavad - tennise ja tantsuga maailma tippu! Tegelikult jõuavad selle ringirapsimise pärast pimedas koju, peaks õppima hakkama - aga kes siis enam jaksab? Need ringid-stuudiod peaks olema kooli juures."

Aina Lagus: "Mina tahaksin, et koolis oleks praegugi looduskaitsetöö ja spordipäevad, Punase Risti ja tuletõrjespordi võistlused nagu vanasti. Nüüd oleks seda kõike just eriti vaja."

Luise Nachbar: "Mul on tänini meeles äärmiselt intelligentsete ja andekate noorte klassikomplektid - tänapäeval ei saa ju õpilastega sageli tõeliselt tuttavakski."

Aina Lagus: "Küll aga saame igal hetkel teada, kui suur suhtlemisvaegus on lastel kodus. Võib-olla nüüd on töötuks jäänud vanematel aega oma lapsed tühjaks jututada? Sest paar-kolm hüperaktiivset jutulindu võib terve klassi oimetuks kädistada. Ma mõistan neid, aga nad segavad kõiki."

Teie õpetajastaaž on sama vana kui Ülejõe gümnaasium. Mida mäletate kooli algusajast?

Hans Soll: "Tookordne koolidirektor Kuhi nõudis igalt aineõpetajalt: sina pead hästi õpetama! Sina pead tooma vabariiklikelt olümpiaadidelt esimesed kohad! Sina pead võtma isiklikuks südameasjaks oma aine - mitte mingi tingeltangeli. Kuhi tegigi meie koolile sellise hinge ja olemuse, nagu see praegu on: soe ja südamlik. Mitte üheski teises koolis, kuhu mind on õpetajaks kutsutud, pole ma näinud sellist kokkuhoidmist, sellist soovimatust siit majast ära minna ning sellist igatsust vilistlaste kogunemiste ja pidude järele. Soe ja inimlik õhkkond kaitseb nii sisemise kui välimise kurjuse eest.
Me tundsime lõbu ja lusti nii vanapaberi kogumisest kui kolhoositööst. See oli meie nooruslik eneseteostus. Me õppisime ka vaikima - kui ei tea, ole vait, jätad jube targa mulje!

Ja vaata siis nüüd neid meie naisi - Aina Lagust ja Aino Kaldmad, puhaku ta rahus, -, kelle kabinetid olid kõrvuti, kellel oma elu polnudki. Ainult õpilased, kool, olümpiaadid, aineringid - nii maksimaalne pühendumine, et rohkem ei saagi. Direktor muidugi tegi neile ja mulle haiget: mis teine-kolmas koht vabariiklikul olümpiaadil - esimest on vaja! Aga esimesi kohti said eliitkoolid, kuhu kogunes parim kontingent. Meilt ei saagi nõuda selliseid tulemusi nagu Koidula koolist või Ühisgümnaasiumist. Vanemad panevad andekamad lapsed sinna. Aga eliitkoolides õpitakse paraku ka elu ja surma peale võitlema, nii et veri väljas - elitaarsus pole kunagi soe ega inimlik.

Meie 51-aastane kool on Pärnu eesrindlikem humaansuse ja humanitaarsuse alal. Liiatigi on see tõeline elulise edasijõudmise tipp: meilt on kasvanud üle 20 tipp-poliitiku, lisaks linnapead, tarbijakaitse ja kindlustuse liidrid, arhitektid-kirjanikud, loovad ärituusad... Eestit juhivad meie kooli omad.

Ma pole naiivne ega naiselik - kus sa sellega, vana vänge füssaõps ju! - aga ma pihin teile nüüd. Kui paljud eakad inimesed vähkrevad unetuna ning piinlevad kahjutundes ja muredes, siis mina õilmitsen õietolmus. Ma hõljun mõnikord õhtuti tunni või mitu lilledes: meenutan üht või teist klassi, õpilast, koos tehtud katseid ja uurimusi. Ja ma olen nii pagana õnnelik - milline jumalik elu mul on olnud! Kui veel siin tööl olin, ei osanud ma aimatagi, kui õndsad õhtud ma siit kogun..."

Luise Nachbar: "Kui palju on Eestis praegu üldse neid suuri asutusi ja inimeste kooslusi, millele mõeldes tuleb esimese sõnana meelde südamlikkus? Meil pole siin kunagi - ka kõige karmima konkurentsi ajal - olnud õelust."

Aina Lagus: "Minult küsitakse sageli, kui palju arste ja õdesid, loomaarste ja stomatolooge, biolooge ja ökolooge on meie bioloogiaklassist välja kasvanud. Täna ma seda enam öelda ei oska. Mul oli kodus seinal plakat. Seal olid kõik õpilased oma kõrghariduste ja ametitega. Kleepisin igal aastal alt üles uue rea. Sein sai otsa. Nüüd saaks selle kõik küll taastada, jätkata - aga mul jäi asi pooleli 15 meditsiiniõe juures."

Suudlused ja suitsetajad - seegi on kooli ja õpetajate eluloo osa?

Luise Nachbar: "Meie vahepealne abilinnapea Alliku tavatses pärast tunde Aisa tänavas minu akna all oma kauase pruudi ja hilisema kaasaga suudlemas käia. Küsisin: "Miks just minu akna all - iga päev?" Alliku küsis, kus ma elan - ma ei öelnud. Uuris ise välja ja raporteeris: "Suudlen ka edaspidi, aga mitte teie akna all!"
Suitsetajaid jääb järjest vähemaks. Tänapäeval vist pistaksid suitsuandurid üürgama. Ma arvan, et see steriilne ja turvaline ehituskultuur on ka põhjus, miks füüsika- ja keemiakatseid ei julgeta väga teha. Aga meie ajal oli ka sellepärast õpetajate tubades ohtrasti ahelsuitsetajaid, et tollal ju veel täpselt suitsetamise mõjusid ei teatud. Nüüd teatakse - ja suitsetajaid on järjest vähem."

Aina Lagus: "Ma pole nüüd enam, jah, suitsetamise vastupropagandaga üksi ja ainus. Aga nüüd tahan ma rääkida ka, kuidas Hans Soll õppealajuhatajana mind nutma alandas.

Meil olid kord sööklas lastele õunad, piiramatus koguses. Pärast oli kogu maja alt üles välja täis õunasüdameid. Õppealajuhataja Soll võttis minul kui tolle päeva üldkorrapidajal käest kinni. Me kõndisime kahekesi käsikäes läbi terve kooli - alt üles ja ülevalt alla - ja korjasime viimse kui õunasüdame ja paberiprahi ämbrisse. Teate, kuidas ma kodus pärast nutsin..."

Luise Nachbar: "Anna nüüd Hansule andeks! Mina olen muide harjunud ennast kui meeter viiekümnest inimest igas olukorras kehtestama. Mõni kahemeetrine loikam on öelnud, kui palun prahi üles võtta: "Mina ei visanud!" ja ma vastan: "Aga üles võtad küll!"

See pole koolimajas teisiti mõeldavgi olnud - just neil aegadel, mil siin on valitsenud mõni selline direktor, kelle ajal on trepi all pikad tolmulondid ja kõigil mustuses õudne olla."

Hans Soll: "On olnud tõesti aegu, kui tehniline personal on majandusjuhatajale pähe istunud. Kool on paratamatult koht, kus hierarhia peab paigas olema. Muidu ei toimi."

Aina Lagus: "Aga on olnud ka aegu, mil direktor võtab kõikjalt majast valge taskurätikuga puhtuseproove. Indrek Alekõrre ajal olid ka korrapidajate ja õpetajate rivistused, muide. Ja toimis hästi."

Hans Soll: "Mina jällegi olen lisaks edukate vilistlaste tähelennule tundnud rõõmu sellest, kuidas on koolis nii-öelda sajandeid vastu pidanud just need eriti tugevad õpetajad, kellest mõni sõgeda stiiliga dire püüdis lahti saada. Kuhi rajas nõukogude okupatsiooni silmis liiga sooja ja loova õhkkonna - meile otsiti Puiatust jõhkra stiiliga Koks asemele.

Kord, kui olin õppealajuhataja, käisin uue direktori Jüri Koksiga saunas. Keemiaõpetaja Arnold Paul oli ka kutsutud. Võtsime viina ja kuulasime, kuidas Koks sajatab: "Nüüd tuleb võim võtta, verd on vaja hakata laskma." Tahtis maniakaalselt valitseda - suured isiksused segasid."

Luise Nachbar: "Aga meie saime selle jälitusmaania ja ähvardustega hakkama, olime kõik siin koolis veel kaua ja mitmeid direktoreid pärast teda!"

Aina Lagus: "Mina olen õppinud ainult head mäletama ja meenutama. Meenutan hoopis legendaarseid spordipäevi, mida korraldasid kuulsad õpetajad Kalbus ja Tasalain. Meenutan kevadmatku, kus osales terve kool - millised pildid sellest on säilinud, kui kogu kool läks üle Reiu raudteesilla, pidas võistlusi Reiu jõe ääres...
Millistele piltidele võiks praegusel ajal jääda kogu kool korraga?

Ma tahaksin, et koolilõpupeod ja klassiõhtud tuleksid metsa peidetud saunadest tagasi kooli. Tahaksin, et õpetajad tantsiksid jälle õpilastega läbisegi ja koos."

Luise Nachbar: "Mäletan, kuidas sa oma klassi pulmagi viisid lastešampuse ja võimsad roosid ning ütlesid: "Selliste asjadega ei naljatata - küllap mina tean..."

Hans Soll: "Küll on kahju, et kõik ei ole sellised õpetajad nagu Aina. Kas te teate, et kui kooli tulevad tantsukursused, on ta valmis lausa omast taskust kõigi eest maksma, et noored õpiksid tantsima? Et nad oma elu sellega ära ei rikuks, et tantsida ei oska."

Kas te kõik olete akadeemik Ülo Vooglaiuga ühte usku: kui noor vähegi tahab, peab ta kooli mahtuma?

Hans Soll: "Just! Vaatamata koolide pingeridadele peab jääma üldrahvalikke keskmise tasemega koole, kus kolm päästvat keskkooliaastat saaks varjul olla ja küpseda ka see, kellele tegelikult akadeemiline haridus ei sobi. Ei peagi sobima. Need kolm õrna aastat päästaksid nii palju hingesid ära kurjast. Mitte kedagi ei tohi koolist ära ajada - see oleks inimsusevastane kuritegu! Ta jääb tipust alati ülikaugele - aga ta on koolis kogenud vaimsust ja oskab edaspidi valikuid teha palju targemalt ja tugevamalt."

Luise Nachbar: "Mitte ükski rahvus ei koosne ainult tippudest. Nii väikese rahvuse puhul kui meil on kirjeldamatult oluline, et võimalikult iga inimene võimalikult ära saaks päästetud ja järjele aidatud. Las ta kas või istub siin kooli katte ja kaitse all - ikka on hea. Igast muust variandist parem."

Aina Lagus: "Kool õpetab ka õhuga, õhkkonnaga. Nakatab eeskujudega. Jäägu meie gümnaasium veel vähemalt viiesajaks aastaks Pärnu Ülejõe linnaosa vaimseks ja hingeliseks keskuseks."