Kas tõesti soovib tütar oma isa surma?

Foto: Andres G. Adamson

"Tütar ütles mulle: "Sa ei huvita mind rohkem, vaata ise, kuidas hakkama saad"," lausub vana mees, värisev käsi suu juurde tõstetud.

Karlil (nimi muudetud, G. N.) on kaks tütart, üks neist juba maamullas. Teine on talle veel jäänud, kuid nüüd on kahe vahelt must kass läbi jooksnud ja vana isa kinnitab, et tütrel puudub südametunnistus ja nüüd ootavat ta isa surma.

Karl vaatab üksisilmi oma alevi korrusmajas asuva kodu aknast välja ja usub, et teda on rängalt petetud. Mis mõtted küll vana mehe peas keerlevad?

Väimehed asuvad vastamisi

Karl on oma korteri, kus ta elab, kinkinud elus oleva tütre tütrele. Kõik dokumendid on vormistatud aastaid tagasi ja neis on klausel, et tütretütar lubab Karlil, oma vanaisal, seal elupäevade lõpuni olla.

Aeg on Karliga oma töö teinud, vähendanud nägemist ja lasknud üle elada raske operatsiooni. Ta saab siiski omadega hakkama, tahab ainult tütre tuge ja seda, et tütretütar teda tihedamini kui seni vaatama tuleks. Viimasel ajal räägib ta sellest üha rohkem ja teda piitsutab rahulolematus.

"Meil ei ole varem suuri arusaamatusi olnud, ehkki isa armastas vahel meiega "mängida": kui tuju peale tuli, saatis sugulastele häda- ja kaebekirju. Oli tükk ebameeldivust, aga saime kõik aru, et mis sa vanainimesega ikka teed - vanust juba 90 aasta jagu. Kardame, et ta mälu halveneb," arutleb tütar.

Musta kassi tõi tütre ja isa vahele tõepoolest Karli mälu: mees ei mäleta enam, et ta tütrega rahaasju ajades ühel nõul on olnud, väimehel lubanud oma pangakaardiga tehinguid teha ja et ta on korterigi tütretütrele kinkinud. Karl mäletab, et ta on vaid testamendi teinud.

"Kokkumäng notariga," on nüüd vana mees väimehe peale pahane. Karl läheb veel kaugemale: "Ma ei oleks iialgi kinkimisega leppinud! Kõige selle taga on osav väimees. Ja nüüd nad ei tule tütrega mind abistama, ootavad surma."

Väimees Sander (nimi muudetud. G. N.), kes oma arust Karli eest kogu perega hästi hoolitsenud, raputab pead: "Uskumatu-uskumatu! Kui me notari juures käisime, olime seal kogu perega ja isalt küsiti vaat et iga lause juures, kas on arusaadav ja kas ta on nõus. Ta oli nõus."

Sander usub end teadvat, kustpoolt puhub uus tuul, mis Karli mõtteviisi nii kardinaalselt ja neile mõistmatuks muutis.

"Karli teise tütre mees, kes pärast naise surma jäi üksi last kasvatama ja suguvõsast kogu aeg eemale hoidis, ilmus korraga välja. Nüüd on kõik suhted, mis meil Karliga varem olid, lausa pea peale keeratud. Äiapapa ei taha mind ega oma tütart enam näha, peab meid korraga oma varanduse röövijaiks," räägib Sander.

Karli siitilmast lahkunud tütre mehel Veikol (nimi muudetud, G. N.) on oma versioon. Tõsi, ta polevat suguvõsaga eriti suhelnud, aga nüüd saab Karliga hästi läbi ja usub iga vana mehe sõna.

"Mul hakkas vanainimesest kahju. Karli enda sõnutsi ei käi tütar, tütretütar ega väimees Sander teda enam vaatamas, no ja nüüd viin mina süüa, ajame temaga juttu. Karl tuli ise selle peale, et ta tahaks oma korteri hoopis minu lapsele pärandada, ja tegigi ettepaneku notari juurde minna, et testament ringi teha," selgitab Veiko.

Veiko viis Karli notari juurde. Seal selgus aga: korter on ära kingitud ja vaidlustamise aegki möödas.

Kõik on nii, nagu igale osalisele paistab

Karl ei taha oma tütrest ega tema mehest Sanderist enam midagi kuulda. Enamgi: tütar oma mehega näib muutuvat järjest patusemaks.

Karl hakkas väitma, et Sander on tema arvelt liiga palju raha välja võtnud. Sander jälle ei oska seisukohta võtta.

Neil oli äiaga kokkulepe, et too annab osa oma raha ajutiselt talle kasutada ja kuna raha niikuinii äial seisis, maksab Sander selle pikkamööda protsentideta tagasi. See oli suuline kokkulepe kahe hästi läbi saava mehe vahel. Nüüd on Sanderist saanud kurjategija.

Veiko ei räägi Sanderiga, ei küsi ega uuri: äkki vanainimene näeb luulusid? Ta ruttas hoopis Karlile appi maksegraafikut tegema, mille kohaselt Sander peab äia arvelt väljavõetud raha teatud aegadeks tasuma. Sander pidas graafikut vana isa veidruseks ja kirjutas alla.

"Ta kirjutas alla sellepärast, et vanaisa rahustada. Me pidime niikuinii selle raha tagasi andma, poole andsime kohe. Ka mina tean, et Karl ise palus Sanderil raha välja võtta, andis talle pangakaardi ja puha," rääkis tütretütar, kellele vanaisa korteri kinkis.

Tütretütar küsinud vanaisa käest: "Miks selline paber? See on ju vale, et isa võttis omavoliliselt raha, teil oli suusõnaline kokkulepe ..." Tütretütar hämmeldus, kuuldes vastust: "Mis siis, aga ta kirjutas sinna alla."

Väimehed on vastamisi ega suhtle teineteisega. See annab mõlemale võimaluse uskuda just seda, mida nad teavad.

Veiko kinnitab, et korteri pärija ja Sanderi pere ei aita Karli, nad on vana meest üksnes ära kasutanud. "Mul ei ole mingit põhjust Karli mitte uskuda," kinnitab ta.

Sanderi visioon olukorrast on: "Ootamatult väljailmunud Veiko, kes suguvõsaga varem peaaegu üldse ei suhelnud, avastas korraga, et Karli korteri võiks pärida tema laps, kes emata kasvama pidanud. Nüüd on suhted nii sassis, kui veel olla saavad."

"Kus ta varem oli?" küsib Sander. "Ta ei suhelnud Karliga ju üldse. Meie käisime ja aitasime kogu perega. Nüüd ei võta Karl isegi telefoni vastu, kui helistame. Meil ei olnud enne mingeid pahandusi," kordab ta.

Mees on nii nördinud, et lubab isegi Veiko kohtusse kaevata vanainimese "pööramise" eest ja tema pere laimamise eest.

Kus on tõde? Mis toimub vanainimese peas? Kas Karl on "pööratav" või hoopis "mängur", nagu mõni suguvõsa liikmeist on arvama hakanud? Üks sugulastest, kuulnud Karli "ärapööramisest", tahab tulla kohtusse tunnistajaks, kui asi kohtusse läheb, et mehel on tõesti kummalised kombed olemas.

Veiko taandab end kõigest muust ja kinnitab: "Usun, mida Karl mulle räägib. Kõik."

Sander raiub: "Selle usu taga pole muud kui lootus saada vanainimese korter oma lapsele."

Mis toimub omavahel suhtlemise lõpetanud isa ja tütre kodus nelja seina vahel, teavad täpselt vaid need neli seina. Pealegi on Karl tulnud lagedale tütart solvava väitega, nagu ootaks too tema surma. Tütar nutab.

Sander on püüdnud tekkinud sasipuntrasse mingitki valguskiirt tuua ehk kirikut keset küla lükata. Ta tegi Veikole ettepaneku: "Saame kõik Karli juures kokku, räägime asjad selgeks."

Veiko aga ei soovinud sellist kokkusaamist: "Mina ei puutu üldse asjasse! Las Karl lahendab loo ise." Karlgi loobus ühisest suhete klaarimisest sõnadega: "Ma ei taha, et nad tuleksid mind ärritama."