Paanikahoog ei anna põhjust paanikaks

Andres Lehtmets. Foto: Elukiri

Ille Grün-Ots

,

Elukiri

Õhku ei jätku - appi, ma lämbun! Süda klopib, rinnus pigistab. Värinad käivad üle kere. Vist hakkan surema... Või vähemasti lähen kohe hulluks! Täielik paanika!

"Ongi paanika ehk tüüpiline paanikahoog, mida kord või paar elus elab läbi üsna suur hulk inimesi," ei näe Eesti Psühhiaatrite Seltsi esimees dr Andres Lehtmets paanikaks paanika pärast üldjuhul mingit põhjust. Juhuslikke paanikahooge võib ette tulla ka täiesti tervetel inimestel, see ei ole tingimata mingi psüühilise haiguse näitaja.

Paanikahäire käib tihti teiste häiretega koos

Lehtmetsa sõnul on enam levinud olukord, kus paanikahäire ei esine mitte üksi, vaid kombinatsioonis teiste ärevus- või meeleoluhäiretega.

Arstidel on oma mõõdupuud, mis aitavad kindlaks teha, kas tegu juhusliku paanikahooga või ollakse juba silmitsi mõne ärevushäire või ka depressiooniga. Mitu tugevat paanikahoogu viimase kuu jooksul või üks hoog, mis on põhjustanud tugevaid probleeme - umbes sealt jookseb kokkuleppeline piir, kus saab hakata rääkima haigusest.

Las diagnoosi panemine jääb siiski tohtrite mureks ning kindlasti tuleks Lehtmetsa sõnul alustada just perearstist - eelkõige selleks, et välistada muud haigused, mis võivad samu sümptomeid esile kutsuda (kilpnäärme-, vere- või muud haigused). "Kui patsient meie juurde jõuab, tahame olla kindlad, et tegu on ikkagi ärevushäirega, see tähendab, et on välistatud mõni muu, kehaline haigus. See eeldab baasuuringute tegemist ja siin on küll perearst tasand, kust alustada," soovitab psühhiaater.

Ärevushäirete all kannatajaid tuleb juurde

Ärevushäireid on USA teadlase professor Ronald C. Kessleri ja tema meeskonna uuringute andmeil kord elus kogenud umbes veerand inimkonnast. Mehed vähem (umbes 20%), naised rohkem (umbes 30%). Kõige rohkem on inimestel tänapäeval sotsiaalärevust - isegi 13-14% inimestest. Järgnevad foobiad (11-12%), neist agorafoobia eraldi võetuna viiel protsendil inimestest.

Klassikalist paanikahäiret on 3,5% inimestest (2% meestest ja 5% naistest).

Lehtmetsa sõnul tuleb ärevushäirete all kannatajaid juurde. Põhjusi on arsti sõnul tõenäoliselt mitu: "Kõige olulisem on ilmselt see, et inimesed on ise teadlikumaks muutunud ja oskavad oma murega arsti poole pöörduda. Aga vahel minnakse arsti juurde hoopis muul põhjusel, sest väga sageli on ärevushäirel ka kehalised sümptomid: südamepekslemine, õhupuudus, tugevad seedehäired. Inimene ei oska neid vaevusi millegagi seletada, ammugi siis psüühilise haigusega.

Teine põhjus ärevushäirete lisandumisel on, et tänapäevane elu toob rohkem välja inimeste tundlikkuse ärevushäirete suhtes (sellel võib olla geneetiline eelsoodumus, kuigi pärilikkuse osas ei ole arstid päris täiesti üht meelt).

Võtame või sotsiaalärevuse, teise nimega sotsiaalfoobia, mis on üks foobseid ärevushäireid. Sotsiaalfoobia puhul esineb tugev ja püsiv hirm suhtlemist eeldava olukorra ees või kartus tegutseda teiste inimeste juuresolekul. Hirmu tõttu hakatakse selliseid situatsioone vältima.

Tänapäeval on aga suhtlemine väga tähtis. Sestap on sotsiaalfoobia all kannatavatel inimestel senisest raskem - eks katsuge leida omale eluviisi või tööd, kus sotsiaalset suhtlemist oleks vähem! Kui selline inimene saaks näiteks üksikule saarele majakavahiks minna või üksi kuskil metsade vahel viibida, oleks sotsiaalärevust palju vähem.

Kolmas, mida võib kindlasti välja tuua: uimastite ja alkoholi kasutamine üha nooremas eas. See toob jällegi välja need häired, mis muidu ehk ei avalduks. Ongi kahtpidi asi: inimesed kasutavad alkoholi ja uimasteid sellepärast, et nad on ärevad, aga võib ka olla nii, et mõnuainete tarbimine just põhjustabki ärevushäire vallandumist."

Psühhiaatri juurde minek pole häbiasi

Nõukogude ajal peljati psühhiaatri juurde minemist koledal kombel. Seevaldis arvel olemisel olid ka omad tagajärjed: autojuhiluba ei saanud, välismaale ei saanud, head tööd ei saanud ja nii edasi. Ja kus selle häbi ots, kui hulluarsti poole pöördud - siis oled kindlasti ikka päris hull valmis!

Lehtmetsa sõnul on olukord läinud aastatega märksa paremaks. "Väita aga, nagu oleks see asi Eestis väga korras, ka ei saa. Praegu näiteks kardetakse seoses e-tervise süsteemiga, et nüüd on kõik kõigile näha, ka see, kui käin psühhiaatri juures. Peljatakse, et see hakkab mõjutama näites mõnda ametisse saamist. Aga see ei ole õige!" Lehtmetsa arvates on tegu pseudoprobleemiga. "Ma ise viskan vahel nalja, et ohtlikud ei ole mitte need, kes psühhiaatri juures käivad, vaid need, kes seal ei käi," muigab Lehtmets.

Tõsisemalt võttes on aga tegu ühiskonna hoiakutega. "Eesti ühiskond on ikka väga ksenofoobne. Meile ei meeldi inimesed, kes ei ole tavapärased, on natukene veidrad. Aga enamik psüühikahäireid, ka väga rasked, ei ole ühiskonnale ohtlikud. Näiteks Põhjamaades on teadlikkus ses osas märksa kõrgem. Inimesed ei pelga psüühilistest probleemidest rääkida, sellel teemal kõneldakse ka meedias palju rohkem."

Meil valitseva üldhoiaku tõttu ei lähe inimene oma murega sageli arsti juurde, vaid pigem püüab haigust varjata. Kui aga haigust varjatakse, siis loomulikult ei saa seda ka ravida. Ravi on samas vajalik iga haiguse, ka psüühilise haiguse puhul.

"Tänapäevane psüühikahäirete, ka ärevushäirete ravi tähendab sageli ravimite kasutamist, aga mitte ainult seda: oma roll on ka psühholoogilisel ravil. Tegelikult võib psühholoogiline ravi olla mõnel juhul isegi tõhusam, mõnikord võib see ka ainsaks raviks olla. Iga inimene on erinev ja nii tuleb ravi määramisel läheneda igal üksikul juhul personaalselt," kirjeldab Lehtmets psühholoogiliste haiguste ravivõimalusi.

Suund on tema sõnul siiski rohkem ravimite kasutamise poole, aga ravimiteks ei tohiks olla ainult rahustid. "Neid tuleks vajadusel võtta lühikest aega, täiendava või abistava vahendina, põhiravimina tuleks kasutada ikkagi neid rohtusid, millel on raviv ehk patogeneetiline toime," rõhutab psühhiaater. "Ärevushäiretega toimetulekul on ikkagi hästi tähtis inimese enda suhtumine ja hoiak, soov probleemiga hakkama saada," võtab Lehtmets oma seisukohad kokku.

Ärevuse sümptomid

Psüühilised sümptomid:
-rahutus, võimetus lõõgastuda
-pingetunne
-ehmumine tühistel põhjustel
-muretsemisest või ärevusest tulenevad keskendumisraskused
-suurenenud erutuvus ja ärrituvus
-hirm kaotada kontroll enese üle, surmahirm
-tunne, et välised objektid on ebareaalsed, eemalolekutunne

Somaatilised sümptomid:
-südamekloppimine
-higistamine
-värisemine, vappumine
-suukuivus
-hingamisraskused (lämbumistunne, õhupuudus)
-valud või ebamugavustunne rindkeres
-iiveldus või ebameeldiv tunne kõhus
-lihasepinge ja sellega seotud valud
-kuumad ja külmad hood
-tuimus või surinad
-peapööritus, ebakindlustunne
-tükitunne kurgus, neelamisraskused

Foobsed ärevushäired

Foobsete häirete puhul on iseloomulik tugev ja põhjendamatu hirm mingi kindla olukorra, nähtuse või elusolendi ees. Foobiad vajavad ravi sellistel juhtudel, kui kardetav olukord on raskesti talutav, seda püütakse vältida ning see põhjustab patsiendile kannatusi, mille tõttu peab ta oma elutegevust piirama.

Agorafoobia on enamasti paanikahäire või üksikute paanikahoogude tüsistus, mille tunnuseks on ebaturvalisena tunduvate kohtade kartmine. Tüüpilisi hirmuolukordi põhjustavad rahvarohked paigad, ühissõidukid, umbsed ruumid ja üksiolemine.

Sotsiaalfoobia ehk sotsiaalärevushäire puhul esineb tugev ja püsiv hirm suhtlemist eeldava olukorra ees või kartus tegutseda teiste inimeste juuresolekul. Hirmu tõttu hakatakse selliseid situatsioone vältima. Eristatakse üldistunud sotsiaalärevushäiret, mille puhul tuntakse hirmu paljude sotsiaalsete olukordade ees, ja piiritletud sotsiaalfoobiat, mis avaldub vaid mõnes kindlas situatsioonis, näiteks avalikul esinemisel.

Generaliseerunud ehk üldistunud ärevushäire korral on ärevus erinevalt paanikahäirest püsiva ja lainetava iseloomuga, kestes kuid ja sageli aastaid. Üldistunud ärevushäire põhitunnusteks on ülemäärane, ulatuslik ja kontrollimatu muretsemine ning pingetunne. Arstile esitatakse sageli kehalisi kaebusi, sest psüühiline pinge ja rahutus on muutunud harjumuspäraseks emotsionaalseks seisundiks, mida patsient seletab väliste tegurite või oma iseloomu nõrkusega. Kaebused, näiteks kiire südametegevus, ebakorrapärane hingamine, seedehäired, higistamine, on seotud vegetatiivse närvisüsteemi püsiva erutusega. Tihti kurdetakse ka roidumuse, kurnatuse, peavalu ja uinumisraskuse üle.

Paanikahoo sümptomid:
- õhupuudus või lämbumistunne
- pigistus või valu rinnus
- südamekloppimine
- iiveldus või halb tunne kõhus
- higistamine