Millest sõltuvad head suhted lastelastega

Vanaema ja lapselaps Pärnus lumetormis. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Anneli Salk

, psühholoog/

Elukiri

Maailm on viimastel aastakümnetel muutunud kiiremini kui kunagi varem. Kas see on jätnud jälje ka põlvkondadevahelistesse suhetesse?

Praegused vanavanemad on üles kasvanud hoopis teistsuguses keskkonnas kui nende infoajastu lapselapsed, kes on harjunud internetis surfama ja sealt kõikvõimalikku infot ja meelelahutust leidma. Loomulikult mõjutab see mõlema poole mõttemaailma ja võib raskendada omavahelisi suhteid: nii vanavanemal kui lapselapsel võib tekkida tunne, et teine elab justkui teises maailmas ega mõista teda.

Vanavanemaks ei sünnita, vaid saadakse ning sellele eelneb lapsevanemaks olemise kogemus. Seda elutarkust, mida omandati vanemaks olemisel, on hea kasutada ka oma lapselapsega suhtlemisel. Kui oma täiskasvanud lapsega on suhted olnud soojad ja usaldusväärsed, toob laps heal meelel pisipõnni vanemate juurde hoida.

Kui aga täiskasvanud lapsega puuduvad usaldusväärsed suhted, võib juhtuda, et vanaema või vanaisa ei näe oma lapselast kuigi tihti ning vähetõenäoline on, et suuremaks saades hakkab lapselaps ise vanavanematega sidet otsima. Ootamatult võib lapselapsega suhtlemises määrava sõna öelda hoopis lapse elukaaslane.

Tihti ei osata sellistele asjadele varem tähelepanu pöörata ning arvatakse, et suhted lastelastega kujunevad kuidagi iseenesest. Kuigi suhted on alati kahepoolsed, lasub vastutus heade suhete kujundamise ja hoidmise eest vanemal põlvkonnal, kuna nendel on elukogemuse ja -tarkuse pagas suurem.

Heade suhete kujundamisel lapselapsega on vanavanemal vaja tähele panna ja mõista seda suhetevõrgustikku, milles lapselaps kasvab. Nii saab teha koostööd lapse ema ja isaga ning ühtlustada enda kasvatusstiili ja -meetodeid nende omaga.

Lapselapsega suhtlemisel ei ole kõige tähtsam, kas vanavanem valdab arvutit ning on pädev nüüdisaegses infomaailmas või mitte. Samuti pole heade suhete kujundamisel kuigi tähtis, kas vanavanem püüab pingsalt ajaga kaasas käia ja trendikas olla - selleks on lapsel oma vanemad ja sõbrad.

Vanavanemate rikkus on just nende küpsus ja elukogemus, mis paelub ka lapselast. Heade suhete puhul on võtmeks vanavanema armastav süda ja hooliv suhtumine. Lapselaps tajub alateadlikult, kas vanavanem armastab teda ning tahab temaga koos olla, või on ta vanavanemale tülinaks ning teda hoitakse pelgalt kohustusest. Lapsed on selliste emotsioonide suhtes väga tundlikud.

Et kujundada ja hoida lapselapsega häid suhteid, on tarvis:

•Leida aega temaga lihtsalt koos olemiseks, sealjuures olla lapselapse jaoks psühholoogiliselt kohal (telekast oma seriaali vaatamine ja lapselapsele aegajalt "jah" ütlemine ei ole veel psühholoogiline kohalolek).

•Püüda mõista lapselapse maailma ning kuulata teda hinnanguid andmata. Mõista, mis on lapsele oluline ja väärtuslik ning miks see just nii on. Tihti võtavad vanemad inimesed noorte mõttemaailma ja tegude suhtes jäiga seisukoha, öeldes, et meie ajal oli see nii ja järelikult nii on õige. Siinjuures tasuks mõelda pigem, et küsimus pole selles, mis on õige, vaid selles, kuidas säilitada lapselapsega sooja ja usaldusväärset suhet.

•Vastavalt lapselapse vanusele võtta üheskoos ette eakohaseid üritusi ning jagada positiivseid emotsioone.

•Enne kui oma teemadest rääkida (põdur tervis, elukallidus), mõelda, kui palju need teemad lapselast tegelikult huvitavad. Pigem kõnelda sellest, mis tallegi võiks korda minna. Vanavanemad kipuvad tihti pidama monoloogi sellest, kuidas neil läheb, ning tihti on nende jutt kibestunud ning süüdistav. Selline suhtlemine peletab lapselapse aga vaimselt eemale.

•Tunnustada lapselast sellisena nagu ta on ning anda talle emotsionaalset toetust.

•Kui lapselast ei mõisteta, siis arutada seda tema vanematega ning olla koostöövalmis. Analüüsida oma käitumist ning lahti mõtestada, kust lähevad piirid.

•Lugeda läbi mõni asjalik psühholoogiaalane raamat laste arengust, peresuhetest või käitumisest.

•Vanaema maitsvad pirukad, pannkoogid ja ahjupraed on alati oodatud, sest lapsed on maiasmokad, sõltumata vanusest!

Minu lapsepõlvekogemus oma vanaemaga on väga positiivne. Ta oli üle elanud kaks sõda ning temas oli eluküpsust. Vanemas eas ei jaganud ta suurt midagi ühiskondlikest muutustest, aga ta näitas üles oma hoolivust ja armastust minu suhtes sellisel moel, et ma sellest ka aru sain.

Ta elas minu tegemistele ja toimetustele kaasa ning kui ma talle külla läksin, hoidis ta minu jaoks alati midagi head põskepistmiseks. Tal oli hämmastav võime minusse uskuda, kuigi ega ta alati aru ei saanud, mida ma tegin või ette võtsin. Selline siiras tähelepanu ja hoolimine vanavanema poolt on mulle väga väärtuslik kogemus.

Soovin, et teil oleks südamlikud ja armastavad suhted lastelastega ning ka teie lapselapsed tunneksid siirast heameelt teiega ühiselt veedetud ajast!