Pärnu pensionär Selma Pilli (75) tunnistab: "Ristisin jah. See oli siis, kui esimest korda 1995. aastal tembu ära tegin - kutsusin ajalehekuulutusega kokku koera-aastal sündinuid. Alla panin nime Pontu. Minuvanused koerad said siis 60aastaseks."
Selma ristis end neliteist aastat tagasi Pontuks
/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
12. detsember 2009, 08:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesele üsnagi tavatule üritusele tuli 15 inimest. Selma ütlust mööda oli ka kolm siga, aga 60 aastat vanad. Kõik olid maskides ja otse Malmö kohviku ees, mida nüüdseks pole enam olemas, löödi tants ja trall lahti. Kohvikus katsuti õnne nööriloteriis, kondinärimises, molli tühjakssöömises, anti välja parima maski auhind.
Tulid suured koerad ja väiksed koerad
Kokkusaamistel avastas Selma, et "koerad" on lustliku loomuga. Näiteks kaks aastat tagasi hauguti taas naeru saatel, lauldi ja tantsiti "Suured, koerad, väiksed koerad, kutsikatel kellad kaelas ...". Kui laul jõudis sõnadeni "löö aga jalga vastu maad", vappus põrand ja tuba kaikus ühisnaerust.
"Haukuge, kuid ärge hammustage," hoiatas Selma. Ise võttis julguse seltskonda kolme haugatusega aeg-ajalt korrale kutsuda. Oi, see oli lõbus!
Üldse oli 2007. aasta jaanuarikuine kokkusaamine Alexi majas aastate suurearvulisim - kogunes 33 koera-aastal sündinut. Peale Pärnu linna tuldi Koongast, Audrust, Sindist, Jõõprest. Osales kolm vanadaami, kes sündinud 1922. aastal, üks neist kirjutas ankeeti, et ta laulab kolmes kooris ...
"Kutsud on rõõmsameelsed, oskavad laulda ja tantsida, koduhoidlikud ja kohusetundlikud, neile meeldib reisida," tuleb Selma lagedale. Tema teab.
Esimesest kokkutulekust 1995. aastal hakkas Selma tähelepanekuid paberile panema, koostas koguni ankeedid. Kokkutulekule olid alati oodatud ka lapsed, kes koera-aastal sündinud.
Tegu on tavatu ettevõtmisega, mis Selma teada Eestis ainus omataoline.
"Miks ma üldse sellist asja teen? Ühel hetkel hakkas mind huvitama, kas see, mis horoskoopides, vastab tegelikkusele. Et olen ise koera-aastal sündinud, tahtsin teada teiste samal aastal sündinute harjumusi-tõekspidamisi, mis meil on ühist ja mis ühist on meil koertega. Muide, tänavu novembris tegin 15. kokkutuleku, huvilisi kogunes viisteist. Detsembris saime taas kokku - inimesi huvitab väga, kes nad on," räägib Selma.
Ta mäletab, kuidas ühel kokkutulekul rääkis noor perekond, mees ja naine, et nad tulid mõlemad ilmale koera-aastal ja klapivad väga hästi - hoolitsevad teineteise eest, on sõbralikud, väga truud. Koerte puhulgi räägitakse truudusest.
Ankeetidest koorus mõnus äratundmine: valdav oli kõigi laulu-tantsuarmastus, aga ka reisimine, meeldis kududa, ristsõnu lahendada. Mis eriti huvitav - tervise üle ei kurtnud keegi.
Pontu paneb kuulutusi ja ostab kingitusi
Pontu Selma on nagu teisedki kutsud rõõmsa meelega ja lauluhimuline. Et ta on Tartust pärit, laulis ta Uno Uiga käe all segakooris Heli, kooli ajal vihtus rahvatantsu. Pärnus on naine töötanud ehituses, kaubanduses müüja ja kaupluse juhatajana, tal on giidipaberid.
Kogu see aeg on teda kiskunud seltskonna poole ja Pontu hobi on puhas oma rõõm. Keegi Selmat ei finantseeri, kui ta paneb ajalehte kuulutuse "Lugupeetud koera-aastal (1922, 1934, 1946 jne ) sündinud. Koguneme ..." Aga kuulutusepanek pole teatavasti odav. Kohtumispaika kokku leppides ei tea kunagi, kui palju inimesi tuleb.
"Eks ma alati loodan, et tullakse. Püüan valida koha, kus mult üüriraha ei võeta, aga kus inimesed saaksid vähemalt tassikese kohvi juua," räägib ta.
Selma tahab, et iga üritus oleks nii täiuslik, kui võimalik. Mõistagi on tal kaasas materjalid, mis varasematel aastatel kogutud ja kirja pandud. Neid tutvustades üllatutakse saalis ikka ja jälle, kui palju ühist kõigil on. Tehtud on isegi ettepanek, et võiks eksisteerida kutsuklubi, liikmemaksuga ja puha. Pontust saaks esimees. Aga Selma pole seda joont ajanud - ikkagi masu aeg ja las olla endistviisi.
Endistviisi teeb Pontu lehes kuulutamise kõrval osalejaile kingitusi, ikka oma raha eest. Kingituste mõttele tuli Selma siis, kui märkas, et teisele kutsude kokkutulekule kogunes seitse inimest teist korda.
"Lihtsalt tundsin, et pean entusiaste meeles pidama - kinkisin südamekujulised lõhnaseebid. Oli nii soe tunda, et üritus huvitab," ütleb ta põhjuseks.
Viimasel kutsude kokkutulekul sellel nädalal, kui koguneti Hansalinna restorani, jäi Pontu Selma kõrvu paitama huviliste lause: "Mis siis, et meid pole väga palju, tuleme ikka kokku!"
Selma unistab, et masu aeg saaks mööda. "Ehk koguneb kord taas 33 kutsut koos laste ja lapselastega. Teeks tõeliselt mõnusa möllu," naerab ta lootusrikkalt.