Eestlased söövad teisiti kui varem

Raivo Vokk. Foto: MARINA PUSHKAR/PM/SCANPIX BALTICS

Siiri Rebane

,

Elukiri

Iseseisvusajal on elu Eestis palju muutunud, päris endised pole isegi toitumisharjumused, mis on läinud nii tervislikumaks kui ka ebatervislikumaks

Elukiri rääkis eestlaste toitumisharjumustest Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi direktori Raivo Vokiga.

Rohkem värsket aedvilja!

Üks muudatus, mis professor Vokile kõigepealt ette tuleb, on toorest köögiviljast rohkem hoolimine. Vanasti kasvatati köögivilja ju ka, aga pidudel seda toorelt küll ei pakutud. Praegu on vähemasti aiapidudel alati laual ka köögiviljavaagen.

Statistika näitab aga, et arenguruumi on meil veel küll, see tähendab, et köögivilja peaks rohkem sööma. "Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmeil sõi 2008. aastal värsket köögivilja 6-7 päeval nädalas ligi veerand naistest ja 15 protsenti meestest, 1998. aastal viiendik naistest ja 12 protsenti meestest.

Protsendid pole kõrged ja muutus pole samuti suur, eriti meeste osas. Mitte kunagi ei söö toorest köögivilja veerand meestest ja 15 protsenti naistest," räägib Vokk ja lisab, et naaberriikidega võrreldes on eestlased kõige väiksemad köögiviljasööjad. Seepärast on väga tervitatav, et on tekkinud komme värsket kraami aiapidudel pakkuda.

Hea on Voki hinnangul seegi, et koolid on hakanud lastele porgandit ja kaalikat pakkuma, nii harjutatakse last köögivilja sööma.

"Kui laps tahab midagi natuke närida ja porgand on võtta, siis ta võtab selle, kui muud pole, ja pikapeale hakkab maitsema," ütleb Vokk. Pakutav peab igal juhul maitsev olema, halva asja pakkumine teeb sellele antireklaami.

Puuviljade ja marjade tarbimine on küll suurem kui köögiviljade tarbimine, aga kasvada võiks seegi. Vähemalt kuuel päeval nädalas sõi eelmisel aastal puuvilju 21 protsenti meestest ja 38 protsenti naistest, kümme aastat varem aga 11 protsenti meestest ja 22 protsenti naistest.

Kümnendik naistest ja viiendik meestest ütles eelmisel aastal, et nad ei söönud terve küsitluseelse nädala jooksul üldse puuvilju ega marju.

Nii mullu kui kümne aasta eest oli naiste seas puuviljasööjaid rohkem kui meeste seas. Vokk oletab, et mehed arvavad, et kui pintsak seljas, ei sobi puuvilja süüa. Üheks põhjuseks, miks naised toituvad tervislikumalt kui mehed, peab Vokk asjaolu, et naised mõtlevad rohkem oma välimusele ja kehakaalule, vahepalaks võtavad nad näiteks ühe õuna, mehed tahavad aga vahepalakski midagi toekat - jupi vorsti või midagi muud soolast.

Kõige suuremat muudatust toitumisharjumustes näitab statistika toiduõli kasutamises. Kui 1990. aastal kasutas toidu valmistamisel põhilise rasvainena õli 24 protsenti naistest ja 18 protsenti meestest, siis 1994. aastal juba 70 protsenti naistest ja 60 protsenti meestest. Sealtpeale on tõus olnud pidev, 2008. aastal oli õli kasutajaid nii meeste kui naiste seas kokku 93 protsenti.

"Kunagi meil müügil olnud rafineerimata päevalilleõli peletas inimesed õlist eemale. Kui märgati, et õlil pole enam seda "poslamasla" maitset, hakati õli kasutama ja harjuti sellega. Muidugi on õli tervise seisukohast parem kui searasv või margariin," nendib toiduteadlane.

Heaolu on kehakaalu kasvatanud

Tervislikust toitumisest rääkides rõhutatakse ikka, kui tähtis on hommikul söömine. Tervisekäitumise uuringu andmeil sööb enamasti hommikusööki ligi kolmveerand meestest ja veidi üle kolmveerandi naistest. Mitte kunagi ei söö hommikuti ligi kümnendik Eesti inimestest. Vokk arvab, et mõned kohe lihtsalt ei ärka hommikul, kuigi peavad juba üles tõusma. Pole midagi hullu, kui siis süüakse alles tööle jõudmise järel. Ei maksa vägisi toitu endale sisse ajada, kui organism pole veel käivitunud.

Sama uuring näitab, et kaalu langetamiseks dieeti pidanute protsent on viimasel kümnendil naiste seas vähenenud - 2000. aastal väitis 22 protsenti naistest, et on kaalu langetamiseks dieeti pidanud, 2008. aastal väitis sama 12,5 protsenti. Meeste hulgas on see arv kogu aeg väike olnud - nelja ja kuue protsendi vahel.

Vokk oletab, et ehk on protsent alanenud seetõttu, et varasemad dieedipidajad on hakanud tervislikult toituma, neil pole vaja enam dieeti pidada. Professor on oma loengutel märganud huvi kasvu toitumise teema vastu ja seda, et inimesed pööravad järjest rohkem tähelepanu sellele, mida nad söövad. Naiste seas oli ülekaalulisi eelmisel aastal 44 ja meeste seas 56 protsenti.

Üks uus asi meie elus on kiirtoit. Vokk leiab, et kiirtoit on omal kohal, kui seda süüakse harva - üksnes siis, kui tõesti on kiire. Kui inimesed ennast ei kontrolli, võivad nad kergesti kiirtoidu "konksu otsa" sattuda.

Halvaks muutuseks peab Vokk seda, et piimajoomise harjumus on vähenenud ja paradoksaalsel kombel just maapiirkondades.

Kalasöömine sai tugeva tagasilöögi kunagiste sunduslike kalapäevade tõttu, see annab tunda praeguseni. "Inimesed ütlevad, et kala võib küll maitsev olla, aga pole harjumust seda süüa ja et olevat kallis," räägib Vokk. "Tegelikult on palju odavat kala müügil. Forelli ja lõhet müüakse 59-kroonise kilohinnaga, kusjuures kalast saab kõik ära kasutada."

Mõnikord kostab arvamust, nagu oleks musta leiva söömine vähenenud. Vokk pole seda täheldanud, küll on aga ilmselt vähenenud üksnes rukkist tehtud leiva söömine, sest enamikule leibadest on lisatud nisujahu. Professori sõnul pole vaja sundida lapsi puhast rukkileiba sööma, see on neile liiga hapu. Lapsel on vaja teraviljatoodet, maitse küsimus, millist ta sööb, ka saiades on kiudaineid.

Suur pinge ja närvilisus mõjutavad ka toitumisharjumusi ja kindlasti mitte tervislikus suunas. Voki hinnangul peaksid eriti mehed tervisele rohkem tähelepanu pöörama. Aga ainult toidu tervislikumaks muutmisega oma tervist ei paranda, alati peavad olema koos toit ja liikumine.

Majanduslangusel on ka üks hea külg, tunnistab Raivo Vokk. "Kuna raha on vähem, mõtlevad inimesed rohkem, mida poest ostavad ja kas nad on nõus maksma lisaraha töödeldud toidu eest või ostavad toore variandi ja töötlevad ise."

Eestile tüüpiline

Vokk ei jaga seisukohta, et tuleks süüa ainult seda toitu, mis on kasvanud piirkonnas, kus elatakse. Nii jääks toidulaud vaeseks ja üksluiseks, eriti perioodil, kui meil midagi ei kasva. Kas on mõni toiduaine, mis on teada ainult Eestis?

Voki sõnul on sellist raske leida, näiteks meie rahvustoitu kama tehakse Soomes ja Venemaalgi. Ehk on sellisteks ainult Eesti toitudeks mõned metsamarjadest või seentest tehtud road, sest erinevates maades korjatakse pisut erinevaid seeni ja kasvab erisuguseid marju.

Vokk oletab, et ehk ei tehta mujal Mulgi putru, ning ta pole ka kusagil mujal kui Eestis kohanud peenikesest Lõuna-Eesti tangust tehtud vorsti. Vürtsikilu valmistatakse mujalgi, lesta kuivatatakse ka Soomes. Samas piirkonnas tehakse üldiselt samu või sarnaseid asju. Aga samas on ka naaberriikides toite, mida üks teeb ja teine mitte, näiteks Lätis populaarne hernepuder pole Eestis levinud.

Isegi väikese Eesti ulatuses süüakse erinevates piirkondades erinevaid toite. Rannikul tehakse "äkilist", paljud sisemaal elavad eestlased aga ei teagi, mis see on. Neile teadmiseks: "äkiline" on soola ja pipraga maitsestatud toores kalafilee, mida on 2-3 tundi külmkapis hoitud. Kala liik oleneb piirkonnast, näiteks Pärnu kandis tehakse seda peamiselt vimmast. Siseveekogude kaladest "äkilise" tegemine on praegusel ajal lameussi tõttu aga ohtlik. Muuseas, sama toitu tehakse ka Itaalias, kuid teistest kaladest ja nimeks on sel carpaccio.

Elukiri küsis toiduprofessorilt, mida ta pakuks välismaa külalistele, kes meie toidust midagi ei tea, aga paluvad tüüpilist Eesti toitu.

Joogiks pakuks Vokk kama. "Kama on lisaks maitsele hea ka sellepärast, et see on segatud kokku nii, et erinevad komponendid täiendavad üksteist valkude osas. Kui kamajahu esimest korda kokku segati - pole teada, millal see oli -, siis ei teatud küll midagi ei amonihapetest ega valkudest, ent ometi pandi segu kokku justkui arvestades, et need aminohapped, mis on puudu rukkijahus või teraviljas, on olemas hernes, ja vastupidi.

1985. aastal tehti kindlaks, et on olemas liha-kana-kala-faktor: kui sööme taimset toitu ja selle juures on pisut loomset (näiteks puder võisilmaga, makaronid liha või juustuga ), siis see väike loomne osa aitab taimsest osast omastada paremini valku, samuti rauda, kaltsiumit ja tsinki."

Välismaalaste suhtumine kamasse on erinev: osale maitseb, osale üldse mitte, eriti neile, kes pole harjunud hapupiimatoodetega, teab professor oma kogemustest.

Näidismenüüsse võtaks Vokk tangupudru läbipraetud peki ja sibulaga ning verivorsti kõrvitsa või magushapu kapsaga (värskest kapsast tehtud). Seapraadi hapukapsa ja kartuliga ta ei pakuks, kuigi seda söödaks kindlasti - nimelt on see tuntud teistelgi rahvastel.

Magustoiduks teeks Vokk leivasupi kodumaiste rosinatega - neid saab niinimetatud mägitikritest.

Jõulusööming

Jõululauad on Eestis alati lookas. Vokk soovitab mitte depressiivseks muutuda ega ennast süüdistama hakata, kui kogu selle hea-parema juures kõht ülemäära täis vitsutatakse. "Organismi tervislik seisund ei saa sellest väga muutuda, kui kord või paar aastas endale söömisega liiga tehakse. Kannatab üksnes inimese enesetunne pärast söömingut. Mõne haigusega küll tõesti ei tohi ülesöömist endale lubada, kui ei taheta haiguse ägenemist, aga kui haiged inimesed välja jätta, siis normaalne ülesöömine kahel päeval aastas ei tee midagi," arvab Vokk.

Jõululaud peabki olema rikkalik, lisab ta. See on mõistuse küsimus, kuidas lauas käituda - kõike võib sealt proovida, kas või kümmet magustoitu, aga oleneb kogusest. Kui laual on seapraad kartuli ja kapsaga, siis piisab ehk ühest kartulist, kui enne söödi juba sülti ja verivorsti. "Ja sülti ei pea ka pool kaussi korraga ära sööma, järgmisel päeval saab seda ju ka süüa!"

Vokk usub, et kui ühel päeval süüakse üle, siis järgmisel päeval ilmselt mahub kõhtu vähem. "Ma ei teeks sellest probleemi, rahvas tahab kord aastas ennast vabalt tunda. Tundke siis, aga pidage natuke piiri, sest enesetunne on muidu pärast halb," ütleb ta. Et enesetunne veidi parem oleks, ei peaks kogu aeg laua taga istuma, vahepeal võiks liikuda, õhtu jooksul midagi muud ka teha kui ainult süüa.

"Kui sööte jõululauas palju, siis sööge, aga ärge ennast seepärast süüdistama hakake ega kartke, et nüüd kohe tuleb haigus - ei tule. Aga kui kardate, et tuleb, siis ärge sööge," soovitab professor.