Jüri Kraftil ei tulnud midagi kergelt

Jüri Kraft. Foto: Elukiri

Kalju Lomp

,

Elukiri

Pensionil kergetööstusministril Jüri Kraftil, kes pidas seda ametit aastail 1977-1988, ei ole mantlipärijat: kui pole ministeeriumi, ei lähe vaja ka ministrit. Tema enda eelkäijaks oli umbkeelne venelane ja ministeeriumi töökeeleks vene keel. Vaatamata sellele ei läinud asjad hästi.

Tänu Johannes Käbini eestkostele anti ministriamet Jüri Kraftile, kes oli kolm aastat töötanud ministri esimese asetäitjana. Poole aasta pärast oleksid lood olnud ilmselt hoopis teised, sest siis võeti ametist maha Johannes Käbin ja asemele asus Karl Vaino.

Jüri Krafti vene keel oli konarlik, aga ta oli edukalt läbinud ametiredeli alumise poole, olnud õmblusvabriku Sangar asedirektor ja direktor ning pannud elu ettevõttes õigetele rööbastele. Sama oli hiljem sündinud ka Klementi-nimelise õmblustootmiskoondisega, kus Kraftile usaldati direktoriamet. Edu oli tal olnud ka ministri asetäitjana.

Näiteks tuli ta toime asjaga, millega seni polnud hakkama saanud ükski kergetööstusministeeriumi juhtiv töötaja: Jüri Kraft leidis asukoha uuele nahaparkimisvabrikule, mis hakkas Nõukogude Liidu loodepiirkonna jalatsivabrikuid varustama kvaliteetselt pargitud nahaga. Seni polnud ükski Eesti linn ega rajoon olnud nõus oma territooriumile lubama haisvat ja keskkonnakahjulikku ettevõtet. Nüüd muutis Narva meelt. Uus nahaparkimisvabrik ehitati Balti Elektrijaama kõrvale metsa.

Väsimatu rassija

"Ministrina tuli mul esimestel kuudel rohkem elada Moskvas kui Tallinnas, ministeeriumile alluvatele ettevõtetele tuli välja ajada fonde, raha ja seadmeid. Selle kõige ümber käis pidev tants," muigab Jüri Kraft nüüd kaugeid aegu meenutades. "Ma ei saanud lahti harjumusest matta end ülepeakaela töösse. Olin Eestis noorim minister ja minusse suhtuti Moskvas hästi. Juba Sangari asedirektorina varustusküsimustega tegeldes mõistsin, et tol ajal kombeks olnud "määrimiseks" polnud mõtet teha kalleid kingitusi, palju efektiivsem oli püsiv meelespidamine ja tähelepanu. Jätkasin sama joont ka ministrina. Kaunid lilled ja väikesed suveniirid koos südamlike sõnadega avasid nii mõnegi ukse. Sellises käitumises oli annus läänelikkust, mida üllataval kombel vägagi hinnati."

Hakkas sündima huvitavaid asju. Kuri oli karjas Kreenholmi Manufaktuuris, plaanid enamjaolt täitmata. Töötati kolmes vahetuses ja tingimused olid ebainimlikud: tolm, niiskus, lakkamatu meelinüristav müra, tsaariaegsed kuivkäimlad.

Aasta jooksul oli töölt lahkunud 700 inimest. Karl Vaino kutsus Krafti enda juurde ja ütles: "Kui Kreenholm hakkab korralikult tööle, siis jääd ministriks, kui ei, võtame maha."

Moskvas veedetud ajast oli kasu, asjad hakkasid muutuma nii ministeeriumis kui Kreenholmis. Ettevõte elas üle noorenemise, kerkisid uued tootmis- ja olmekorpused ning elumajad, hakati kasutama uusi ketrusmasinaid ja kiireid kangastelgi.

Paras pähkel oli ka Eesti vanim tekstiiliettevõte, Sindi villase riide vabrik. Käitisele oli kümmekond aastat tagasi hakatud ehitama uut viimistlusvabrikut, kuid töö oli mingil põhjusel pooleli jäänud. Uus hoone oli tondilossiks muutumas, kuid ehitust riiklikku plaani ei võetud ega võetud. Jüri Kraft läks ministrite nõukogu esimehe asetäitja Bruno Sauli jutule: importseadmedki juba tellitud, aga ehitus nagu kännu taga kinni - miks?

Saul hakkas delikaatselt veeretama juttu suurtest raskustest, mis tegi noore ministri väga tigedaks. Ta ütles välja oma arvamuse riigi ja rahva vara raiskamise kohta ja see omakorda tegi Bruno Sauli tigedaks. Mehed läksid rängalt tülli, ehitust ei võetud riiklikku plaani.

Nüüd tegi kergetööstusministeerium ennekuulmatu teo: Sindi vabrik kuulutati löökehituseks. Ministeeriumi iga ettevõtte töötajad pidid vabriku ehitamisel tegema teatud arvu tööpäevi. Enesestmõistetavalt ei jäänud ka minister ja ministeeriumi töötajad kõrvale. Kui asi oli üldsuse silmis juba suureks paisunud, lülitati hoone siiski riiklikku plaani ja ehitust hakkas isiklikult juhtima legendaarne ehitusminister Peeter Palu. Mõne aja pärast anti uus viimistlusvabrik pidulikult käiku.

Kolmas murelaps oli jalatsivabrik Kommunaar Tallinnas Maakri tänaval, mille mitmes suures tootmisruumis võisid toestatud, kuid siiski varisemisohtlikud laed tööd tegevatele inimestele iga hetk kaela kukkuda.

Jüri Kraft lasi toestatud lagedega ruumidest teha fotod ja hakkas neid kõrgetele ametiisikutele näitama. Käinud fotodega kaks ja pool aastat Moskva vahet, lõpuks näkkas: Moskva oli nõus laskma ühel Soome firmal hoone valmis ehitada. Kuid tekkis uus häda: lepingu allkirjastamine hakkas venima. Venis ja venis ning lõppu ei paistnud.

"Palusin viimases hädas Karl Vainot asjasse sekkuda ja saata täiesti salajane telegramm NLKP Keskkomitee peasekretärile Juri Andropovile, kes oli 1974. aastal NSV Liidu julgeolekukomitee esimehena ja poliitbüroo liikmena käinud Eesti NSV-le üle andmas Rahvaste Sõpruse ordenit. Tolle tähtsa sündmuse puhul olid Klementisse kogunenud paljud ülemused, kõik väga ärevil ja närvis. Kui Andropov kohale jõudis, olid kõik nagu kangestuses. Pidin seda paraadi juhtima ja olin samuti pabinas: pöörasin ees minnes sisse valest uksest. See eksitus ajas mind tahtmatult naerma. Pöördusin vabandades Andropovi poole ja ütlesin: "Vale uks!" Kõrge ülemus hakkas samuti naerma ning pinged olidki maha võetud. Edasine sujus lepase reega. Oli kõigiti tunda, et Juri Andropovile meeldisid Klementi töötajad ning sealne vastuvõtt.

Telegramm mõjus, NSV Liidu poolt kirjutati lepingule alla, Juri Andropov aga suri kaks nädalat hiljem. Kahtlane, kas ilma temapoolse soodsa resolutsioonita oleksime saanud uue ja eeskujuliku tehnikaga Kommunaari."

Kui lisada, et Jüri Krafti ametiajal said uued tootmishooned ka õmblusvabrik Sangar ja Klementi-nimeline õmblustootmiskoondis, siis oli kergetööstusministeerium väga suur ehitaja.

Tulistel sütel kõndimine

Uued vabrikud lõid lahedamaid võimalusi, kergetööstus oli muutunud Eesti suurimaks tööstusharuks, andis 25% tööstustoodangust ja 23% eelarvetuludest. Ministeeriumile alluvates ettevõtetes oli ligi 40 000 töötajat. Kõik oli nagu korras, aga nagu polnud ka. Ajalehed ja raadio teritasid ikka veel ministri kallal hammast.

"1981. aastal oli Tallinnas Laevastiku Ohvitseride Majas EKP kongress. Ootamatult valiti ka mind kongressi delegaadiks, samuti sooviti, et võtaksin sõna.

Kõnepuldist rääkisin meil valitsevast olukorrast. Kergetööstus oli pideva kriitika all: me ei tootvat laste sukkpükse, puuvillast pesu, jalatseid ja nii edasi. Tegelikult suutsid meie töötajad toota aastas igale lapsele 16 paari sukkpükse, iga elaniku kohta 15 eset puuvillast pesu, ligi neli paari jalatseid ja 140 meetrit puuvillast riiet. Olime nende näitajatega elaniku kohta maailmas esimese kolme-nelja riigi hulgas.

Saal hakkas naerma ning see polnud hea ja südamlik naer. Läksin närvi, aga jätkasin siiski sõnadega: iseasi on see, kuhu meie toodang läheb. See viiakse Eestist välja.

Saal mügises naerda, kuid mul oli muudki südamel. Maal ei jätkunud naistele tööd, paljud noored tüdrukud läksid seetõttu linna. Noored vallalised mehed ei leidnud enam elukaaslast ja hakkasid igavusest jooma. See tõi kaasa maaelu kängumise. Tegin ettepaneku asutada maale väikeseid tootmisettevõtteid, nagu neid on Lääne-Euroopas. Nii oleks pruudiprobleem olnud lahendatud ja elu maal normaalselt edasi läinud.

Saal naeris ka selle jutu peale. Järgmisel päeval oli ajalehes kongressist pikalt juttu. Mind riivasid Rein Otsasoni ja Olev Luguse sõnad: Kraft tahab Eesti põllumajanduse hävitada... Elasin seda raskelt üle."

1980. aastad olid üldse pöördelised, Nõukogude Liidu majanduse arengus tekkis seisak. Mihhail Gorbatšov pidas küll tulihingelisi kõnesid, kuid tegudeni ei jõutud.

"Mind köitis mõte majanduseksperimendi korraldamisest Eestis ja hiljem kogu Nõukogude Liidu kergetööstuses. Kui eksperimendi alustamiseks vajalikud materjalid kokku sain, anti korraldus kooskõlastada need Eesti võimuladvikuga. See Toompeal käimine kujunes dramaatiliseks. Eksperimendi kohta oli tulnud oma otsusest teatama kümmekond meest, nii minu ametiastme tasandilt kui ka kõrgemalt. Nii suurt põlgust ja ülbust polnud ma kunagi varem kohanud. Kõik hurjutasid, tänitasid, ironiseerisid ja lausa karjusid mu peale. Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Tregubov oli valmis mind isegi ära ostma, et loobuksin sellest hullumeelsest ideest.

Mis siis muidu nii tasakaalukaid ja soliidseid mehi ärritas? Ajast aega on majanduslik võim olnud üks tähtsamatest võimudest, mina aga tahtsin osa sellest võimust kaotada ja see oli kurjast. Meie oma ministeeriumis ihkasime turumajandust, nemad kõik olid selle vastu. Plaanide koostamine oleks jäänud meile, osa kasumist oleks jäänud ettevõtete endi käsutada, osaliselt oleks rakendunud vaba eksport ja osa kaubandusest oleks meile üle antud. See oli nende meeste meelest pühaduse rüvetamine, plaanimajanduse alustalade kõigutamine.

Õnneks arvati Moskvas teisiti. Suur riik vajas majanduse päästmiseks hädasti reforme ja Nõukogude Liidu valitsus võttis vastu määruse Eesti kergetööstuse eksperimendi kohta, vastutus pandi isiklikult minule."

Suhkruvati ere hiilgus

1987. aastal kutsus Karl Vaino Mihhail Gorbatšovi Eestisse, et teenida kiitust uutmise edendamise eest. Inimestele oli tõepoolest antud suuremaid vabadusi, tegutsesid erarätsepad, -juuksurid ja -taksod, igal tänavanurgal müüdi suhkruvatti.

"Minule oli kohtumine Mihhail Gorbatšoviga elu tähtsaim sündmus. Talle oli ette nähtud kergetööstusettevõtte külastamine. Eriti tähtsad isikud käisid tavaliselt ikka Klementis. Seal oli juba suur vilumus neid vastu võtta. Seekord aga palus Marati direktor Ants Kapral tungivalt, et külaline tuleks nende vabrikusse.

Esialgu läks vastuvõtt nagu õlitatult. Marati kolmandal korrusel aga, kus oli toodangust väljas väike näitus, tekkis tõrge. Seal kogunesid Gorbatšovi ümber töölised, vene naised. Algul räägiti tööst ja olmest, siis ütles üks naine: "Mihhail Sergejevitš, mul ei ole korterit, tahan uut korterit!" Seejärel esines sama sooviga teine, siis kolmas, neljas ja viies ning lõpus teatas üks noorem mees, et tema elab hoopis koos vangidega. Hiljem selguski, et ta oli vabakäiguvang.

Õhk oli elektrit täis. Virila naeratusega pöördus Gorbatšov naiste poole ja ütles, et tema kui NLKP peasekretär ei tulnud Eestisse kortereid jagama. Pärast neid sõnu hakkas ta kiirel sammul eemale astuma, Eesti juhtkond nördinult järele sörkimas.

Edasisest ringkäigust keeldus riigijuht kategooriliselt. Siiski õnnestus meil külaline suunata saali, kus oli väljas Marati toodangu näitus ning ootas maitsekalt kujundatud suupistelaud. Kõik hoidusid väljavihastatud külalisest eemale, mina aga pidin olukorrast üle olema, kuigi vandusin, et kes kurat sundis mind Kapraliga nõustuma, Klementis oleks läinud kõik ladusalt.

Gorbatšovi ei huvitanud meie seltskond ega Marati toodang, ometi pidin talle vastuvõtuprogrammi järgi tutvustama Eesti kergetööstuse eksperimendi tulemusi. Seisime teineteise vastas, ümberringi poleks teisi nagu olnudki. Pöördusin ta poole palvega istuda. Gorbatšov keeldus. Palusin teist korda väga tungivalt, kuid ikkagi ta keeldus. Võtsin nüüd kokku kogu oma vaimujõu ja palusin veel kord. Nüüd ta nõustus, kuigi väga vastumeelselt.

Esimestel minutitel vaatas ta mind tüdinult, pilk hajameelne. Minu jutt ei jõudnud temani, kuid järk-järgult hakkasid ta silmad elavnema ja näost oli näha huvi. Kogu tema olemus muutus. Miks?

Rääkisin turumajanduse juurutamise esimesest katsest, väikeettevõtete rajamisest, väliskaubanduse arendamisest ja muust. See jutt muutus talle lõpuks nii huvitavaks, et ükski inimene pole mind nii tähelepanelikult kuulanud kui tookord Mihhail Gorbatšov," meenutab Jüri Kraft.

Esimesed vabanemise märgid

1988. aasta suvel lehvisid esimesed sinimustvalged lipud ja õhus oli lootus, et midagi hakkab muutuma.

"1989. aasta veebruari algul helistas mulle Ministrite Nõukogu asjadevalitseja Elmar Matt ja küsis: "Kas saad aidata ja lasta valmis teha sinimustvalge lipu? Tahame selle Eesti Vabariigi aastapäeval Pika Hermanni torni heisata." Lubasin, et saab tehtud.

Selgus aga, et selle tähtsa ülesande täitmine polnudki nii lihtne. Me ei teadnud, millised olid olnud meie vabariigi lipu mõõdud, mis tooni täpselt olid sinine ja must. Muuseumidest saime vajalikud andmed, aga siis selgus, et õiget sinist ei tootnud ükski meie firma. Saatsime ühe agara tütarlapse Moskvasse, et ta just selle õige sealt ära tooks. Muidugi ei rääkinud ta seal, et vajame värvi oma rahvuslipu jaoks...

Otsustasime teha kaks lippu, ühe siidist ja teise villasest kangast, sest asjatundjate arvates peab villane ilmastikuoludele paremini vastu. Villased kangad värviti Sindis, lipud õmmeldi valmis Baltikas. Käisin lippu Toompeale üle andmas koos Baltika direktori Meelis Milderiga.

Lipu heiskamine 24. veebruari varahommikul 1989 oli ülev vaatepilt. Inimestel olid pisarad silmas, ka mina ei suutnud meeleliigutust alla suruda," meenutab teenekas mees pöördelist aega.

Vabad valimised

Samal aastal korraldati NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimised. Pingelises valimisvõitluses ülemnõukogu sekretäri Viktor Vahtiga jäi napilt peale Jüri Kraft.

"Moskvas sai minust eelarvekomisjoni liige. Sattusin inimeste sekka, kellest helgemate peade hulka kuulusid Anatoli Sobtšak, Gavriil Popov ja Nikolai Šmeljov. Kui sisepoliitiline olukord Balti riikides ja Nõukogude Liidus oli ärevaks muutunud, pidin komisjoni ees mitmel korral selgitusi andma, mida eestlased üldse tahavad ja mida kujutab endast IME.

Võtsin osa ka võitlusest, mis käis Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamise nimel. Koos meiega olid Leedu ja Läti saadikud ning vene intelligents. Ametlik seisukoht oli, et mingeid salaprotokolle pole, isake Stalin ei laskunud verivaenlasest Hitleriga mingite sobinguteni. Tuli tõestada, et laskus siiski. Selleks läks vaja originaaldokumentidest tehtud paljundusi. Tänu vene intelligentsi esindajatele õnnestus need kätte saada. Baltimaade saadikute toel tegi erakordse töö ära Aleksandr Jakovlev, kelle poolt 24. detsembril 1989 esitatud ettekande järel möönis Rahvasaadikute Kongress salaprotokollide olemasolu ja langetas MRP suhtes hukkamõistva otsuse.

Eesti saadikute aktiivne tegevus Moskvas oli püsivalt maailma meedia tähelepanu keskpunktis. Vaevalt et eestlastel veel kunagi avaneb võimalus suure impeeriumi langemisel etendada nii olulist rolli. Kahjuks pole meie valitsused seni seda tööd mingil määral hinnanud ega tunnustanud neid inimesi, kes kõige otsustavamal ajal panid Kremlis aluse Eesti uuestisünnile. Usinalt levitatakse müüti, et eestlased laulsid end vabaks. See on ilus legend, aga enne vabaks saamist tuli ikka ka midagi tõsist ära teha."

Kuumad augustipäevad

Nendel pöördelistel aegadel ei olnud enamikul eestlastest raske langetada otsust, millist poolt valida. Erandiks polnud ka Jüri Kraft. Ta isa oli vabatahtlikuna Vabadussõjast osa võtnud ning poeg astus enesestmõistetavalt isa jälgedes.

"1991. aasta 19. augusti hommikul olin puhkusel Keila-Joal ja ehitasin suvilat. Sõitsin viivitamatult linna ja kutsusin kokku kergetööstusettevõtete direktorid. Pidasime edasise üle aru. Otsustasime, et toetame konstitutsiooniliselt valitud valitsust, seega Boris Jeltsinit, kes oli astunud riigipöörajate vastu. Arutasime sedagi, kuidas toimida siis, kui vanameelsed võtavad keskasutused oma kontrolli alla. Et olime regulaarselt korraldanud tsiviilkaitseõppusi, siis teadsime, kuidas käituda vaenlase ootamatu kallaletungi korral. Eriolukorra staabi otsustasime viia Kommunaari hoonetesse Laki tänaval.

Sama päeva õhtupoolikul arutasime Eesti Karate Föderatsiooni juhatuses (olin selle president), kuidas eriväljaõppe saanud mehi paremini kasutada. Juhul, kui Tallinnas oleks tekkinud lähivõitlusi, oleksid need mehed barrikaadidel suutnud palju korda saata."

Olukord oli küllaltki keeruline, sest valitsuse juht Edgar Savisaar oli sõitnud Rootsi, välisminister Lennart Meri aga viibis Soomes. Raadio andis edasi teateid Eesti Ülemnõukogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumise kohta. Paljud poliitikud tunnetasid, et iseseisvuse väljakuulutamiseks on saabunud soodne moment. Aga mõisteti sedagi, et putšistidega võitlejad vajavad hädasti toetust. Ohjad võttis nüüd asepeaministrina oma kätte majandusminister Jaak Leimann, kutsudes Toompeale streigikomitee moodustamiseks tegusaid mehi. Ta rääkis ka Jüri Kraftiga.

"Pärast seda kõnet tundsin, et kui lähen ja kui hiljem kujuneb olukord loodetust vastupidiseks, siis pole Siberist pääsu. Mõtlesin raske südamega oma naise ja poegade peale, aga tundsin, et poolele teele ei tohi peatuma jääda.

Arutasime, kuidas korraldada kõige suurejoonelisemat üldstreiki Eesti ajaloos, et Venemaa seaduslik valitsus mõistaks meie toetust. Samas koostasime streigi läbiviimise üleskutse, mille Vabaduse väljakul Rahvarinde korraldatud miitingul luges ette Talleksi direktor Paul Treier. Väljak oli rahvast ääreni täis ja meeleolu väga isamaaline. Oli palju lippe ja loosungeid ning koore juhatas väliseestlane Roman Toi. Väga hästi võeti vastu Venemaa esindaja sõnavõtt, eestlased soovisid kogu hingest demokraatia võitu Venemaal. Keegi ei teadnud, mis saab meist mõne tunni pärast, sest oli teada, et Pihkvast olid tankid Tallinna jõudmas.

Pärast miitingut täiendasime streigiüleskutse teksti ja otsustasime kaasata ka ametiühingud. Kutsusime streigikomiteesse nende liidri Siim Kallase, kellel palusime üldstreigi üleskutse raadios ette lugeda. Komitee oli nüüd kolmeliikmeline: Paul Treier, Siim Kallas ja mina. Jätkasime streigi organiseerimist, veel hilistel õhtutundidel helistasime Rahvarinde tugigruppidesse ja kutsusime inimesi tänavatele tulema.

20. augustil kümmekond minutit enne keskööd võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest, 21. augustil aga toimuski kahetunnine üldstreik. See oli tõeliselt grandioosne üritus, millest võttis osa umbes 250 000 inimest. Paljud olid tulnud maalt ja teistest linnadest. Vabrikusireenid üürgasid, autod andsid signaali, trammid, bussid ja trollid seisid, telefone vastu ei võetud, inimesed seisid tänavatel loosungitega, millelt oli lugeda "Meie streigime!", "Elagu Jeltsin!" ja nii edasi.

Streik tunnistas veel kord, et rahvas suudab alati õige asja eest väljas olla, meie suur ettevõtmine aga avaldas muljet Jeltsinile. Maailmale oli see kindlasti üllatuseks, kuid Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust."

Tagasitõmbumine

"1990. aastate algul tekkisid tõsised probleemid elanike varustamisel toiduainetega ning Edgar Savisaare valitsus oli sunnitud tagasi astuma. Neil päevil käis grupp saadikuid minu juures ettepanekuga kandideerida peaministri kohale. Keeldusin kategooriliselt, olin poliitikast väga väsinud. Nüüd mõistan, et tegin vale otsuse. Oleksin ehk suutnud midagi teisiti teha.

Majanduse allakäiku ei püüdnud tollal keegi takistada. Kõik vana taheti hävitada ja uutel juhtidel see ka õnnestus. Lausa sihilikult lasti põhja tööstus ja põllumajandus. Elu täielikuks segipaiskamiseks võeti kasutusele erastamine. Skeem oli seejuures lihtne: suurettevõte lasti kõigepealt põhja, siis otsiti ostja, kellele firma naeruväärselt odava hinna eest maha müüdi. Eelistatud olid välismaalastest ostjad, kuna nende käest ei olnud häbi raha vahelt võtta.

Üsna ilmekas on siin Kommunaari käekäik. Hansapank erastas selle ettevõtte 20 miljoni EVP krooni ehk reaalselt 4-5 miljoni krooni eest. Paari aasta pärast müüs pank ettevõtte Singapuri ärimeestele 40 miljoni krooni eest edasi. Kergetööstusministeeriumile läks vabriku ehitamine koos seadmetega maksma ligikaudu 30 miljonit dollarit. Iseloomulik on seegi, et praegu hoones tootmist praktiliselt pole.

Aga ehk oli paremgi, et kõrvale astusin. Nõukogude ajal pidi inimene läbi käima pika kadalipu ja alles siis sai temast juhttöötaja. Vaatan praegusi ministreid ja imestan, sest enamik neist on väga elukauged, nad lihtsalt pole suutelised elu edasi viima.

Tööd ei ole ma siiski jätnud, tegutsen õmblusvabrikutes Sangar ja Mivar ettevõtte nõukogu esimehena. Sangaris on nüüd juhatuse esimeheks minu vanem poeg Gunnar, Mivar aga on endise teadus-tootmiskoondise Mistra üks osa. See ettevõte oli omal ajal väga kuulus, korduvkasutusega kosmosesüstik Buran oli kaetud meie meeste loodud põlemiskindla vaipkattega. Praegu toodame Mivaris tekke, patju, pehmeid aiamööblikatteid, autoistmekatteid ja muud.
Saime vennaga tagasi esivanemate maad Peipsi ääres. Rajasin sinna talu, kus kasvavad lihaveised.

Minu sünnikohas Kasepääl korraldasid punavenelased ja hävituspataljon 1941. aastal vallamaja juures tõelise veresauna. Olen võidelnud selle eest, et süütult hukkunud isikutele püstitada mälestusmärk, aga vallavalitsus lihtsalt keelas mälestusmärki enne valimisi üles panna," jutustab Jüri Kraft. Mees, kes usub jätkuvalt, et raskused on selleks, et neid võita.

Nende sõnadega oleks lühiülevaadet Jüri Krafti tähtsamatest tegemistest ilus lõpetada, kuid pilt jääks väga-väga poolikuks. Tudengipõlves oli ta rahvatantsijana hinnatud ja pole hiljemgi kultuurielule võõraks jäänud. Ta on olnud Tormas korraldatavate puhkpilliorkestrite festivali patroon ja kutsunud sealsesse kirikusse laulma Eesti nimekaid lauljaid. Ta on välja andnud meie kultuuriloos suure tähtsusega raamatuid ja püüab kättesaadavamaks muuta meie paremate ooperisolistide esinemisi. Jüri Kraft on ka mees, kes äratas ellu Eesti Kultuurfilmi. Tema kultuurialane tegevus nõuaks aga tervet omaette peatükki.

*

Jüri Kraft:

Sündinud 6. jaanuaril 1935 Tartumaal Kasepää vallas

Haridus: Mustvee 1. keskkool (1954), Tartu Ülikooli majandusteaduskond (1959)

Pere: abikaasa Marje, pojad Gunnar ja Märt

Töökäik: 1963-1972 õmblusvabriku Sangar direktor, 1972-1974 V. Klementi nimelise Õmblustootmiskoondise direktor. 1974-1977 ENSV kergetööstuse ministri esimene asetäitja ning 1977-1988 minister. 1988. aastast, seoses tööstusega seotud eri ministeeriumide reorganiseerimisega ENSV Riikliku Tööstuskomitee esimehe esimene asetäitja. 1989-1993 riikliku kergetööstus- ja kaubanduskontserni Estar president, 1993. aastast nõukogu esimees.
1992. aastast tänaseni ASi Sangar nõukogu esimees ning 1995. aastast ka ASi Mivar nõukogu esimees.
Jüri Kraft on otseselt või kaudselt läbi oma valdusfirmade omanikuna seotud enam kui kümne peamiselt kergetööstuses tegutseva ettevõttega.
Augustis 1992 asutas ASi Kraft & Pojad: Jüri Kraftile kuulub50% ning kummalegi pojale 25%.
Vanem poeg Gunnar Kraft (sünd 16.03.1964) sai tuntuks 1992. aastal asutatud Investeerimispanga ühe juhina, samuti selle õigusjärglase Optiva Panga nõukogu esimehena aastail 1998-2000 ja seejärel Sampo Panga Balti pangaduse direktorina aastail 2000-2002. Alates 2002. aastast ASi Sangar juhatuse esimehena.
Noorem poeg Märt Kraft (sünd 3.07.1966) tegutses 1991-1998 ASis Estimpeks ning hakkas seejärel riigiametnikuks: 1998-1999 oli EV Kaitseministeeriumi logistika asekantsler ning sealt alates kuni tänaseni on EV Siseministeeriumi kantsler.
Aastail 1995-2005 Eesti Panga presidendiks olnud ning seal alates Nordea Bank Finlandi Eesti filiaali juhtiv Vahur Kraft on Jüri venna Ülo Krafti poeg.
Aastail 1980-1990 kuulus Jüri Kraft ENSV Ülemnõukogu koosseisu, 1989-1991 tegutses NSVL Rahvasaadikute Kongressi liikmena. 1991 oli üks Eesti Koonderakonna asutajaid ning jäi selle liikmeks kuni erakonna likvideerimiseni aastal 2001.
1985 pälvi Jüri Kraft ENSV riikliku preemia. Teda tunnustati kui Eesti kergetööstuses toimunud turumajanduslike refornide läbiviijat. Lisaks autasustati teda Austuse märgi, Rahvaste Sõpruse ja Tööpunalipu ordeniga.
Eesti Vabariigi ajal on ta pälvinud 2005 Valgetähe III klassi teenetemärgi ning 2007 Eesti Kaubandus-Tööstuskoja I klassi aumärgi ja Rahvusvahelise Töösturite ja Ettevõtjate Kongressi II järgi aumärgi.

Allikas: www.eestimajandus.ee