P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hädaabi 112 saab palju asjatuid kõnesid

Elu24
Hädaabi 112 saab palju asjatuid kõnesid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Häirekeskuse päästekorraldaja Leeni Ruusmaa.
Häirekeskuse päästekorraldaja Leeni Ruusmaa. Foto: Elukiri
Siiri Rebane

,

Elukiri

112 on hädaabinumber, kuhu peaks helistama vaid hädaolukorras, kui kellegi elu, vara või keskkond on ohus.


Paraku seda numbrit kuritarvitatakse. Nii võib juhtuda, et samal ajal kui kiirabi mõõdab pisut tõusnud vererõhku patsiendil, kes oleks võinud ise perearsti juurde minna, või aitab tänavale magama jäänud alkohoolikut püsti, pikeneb tõelises hädas olija abiootamise aeg.

Teisalt ei saa soovitada, et mõelge ikka enne, kui kiirabi kutsuma hakkate. On juhtunud, et kiirabi jäetakse kutsumata, kui seda oleks vaja olnud, ning see on kurvalt lõppenud. Parem siiski asjatu kutse kui kutsumata jätmine, millest tekkinud kahju ei saa enam korvata.

"Kui tervises midagi erakordset avaldub, mis tavalise elu piirest välja jääb, kutsuge ikka kiirabi," soovitab häirekeskuse päästekorraldaja Leeni Ruusmaa. Ei maksa oodata, et ehk läheb probleem üle, mõni tervisehäire ei lähe iseenesest üle. Kui aga mure juba pikaajaline, tuleb minna aegsasti perearsti juurde, laskmata haigusel nii kaugele areneda, et kiirabi kutsumine möödapääsmatuks osutub või koguni hiljaks jääb.

Leeni Ruusmaa sõnul peavad 112 kõnedele vastavad päästekorraldajad olema kiire tegutsemisega, otsustusvõimelised ja julged. Tuleb helistajalt info kätte saada ning olla operatiivne - kiire ja otsustav. Aega ei ole raisata, sest keegi võib elu kaotada. Kui ikka maja põleb või inimesel on infarkt, tuleb otsused vastu võtta kohe, nendib Leeni Ruusmaa, kel on alati julgust ja oma arvamus.

Häirekeskuse töös on aastatega palju muutunud. Kui Leeni kunagi ammu kiirabidispetšerina alustas, oli laual vaid telefon ja kõik pandi kirja suurde žurnaali. Nüüd on abiks arvuti ja mitu ekraani.

Palju asjatuid kutseid

Kiirabil on tööd seda rohkem, mida raskem on arsti juurde pääseda. "Kuid kiirabi ei ravi ega kirjuta välja retsepte, ei diagnoosi ega anna nõu. Kiirabi on õnnetusjuhtumi puhul esmaabi andja," rõhutab Ruusmaa. Päästekorraldaja oletab, et kui visiiditasu tõesti 250 kroonile peaks tõusma, nagu räägitud, kasvab kiirabitöötajate koormus järsult.

Ruusmaa tõdeb, et sõna "kiirabi" on mõningatel juhtudel kaotanud oma mõtte, neil kordadel on see pelgalt kodune meditsiiniline teenindamine.

"Tuletõrje ei lähe välja, kui ei põle. Aga kiirabi läheb, kui ka otsest ohtu elule pole. Inimesed paraku kuritarvitavad seda," ütleb teenekas päästetöötaja. Osa väljakutsete puhul on ilmselge, et haige seisund on eluohtlikust kaugel. Siis soovitatakse helistajal perearsti poole pöörduda.

Palju tuleb selliseid kõnesid, kui keegi näeb autoaknast maaslamajat ja helistab 112, küllap arvates ise, et teeb heateo. Kiirabi sõidab kohale, "kannatanu" aga on juba ära läinud või magab lihtsalt peatäit välja. Selline väljasõit on kiirabile asjatu koormus.

Ruusmaa soovitab: kui leiate maaslamaja, minge juurde ja küsige, mis juhtus ja kas on abi vaja. Kui ei söanda päris lähedale minna, küsige eemalt. Kui pikutaja ei reageeri või näete verd või muid ilmselgeid ohu märke, helistage 112. Lihtsalt purjus inimese reageeringud on äratuntavad, tema puhul tuleks helistada politseinumbril 110. Aga ka purjus inimesel võib teinekord arstiabi vaja olla.

Perearsti nõuandetelefoni 1220 töölehakkamine võttis kiirabi koormust veidi vähemaks. Kui helistaja vajab eelkõige meditsiinilist nõuannet, mitte kiiret abi, suunab häirekeskus mõne kõne ise sinna.

Kiirabi nuhtlus

Joodikud ja narkomaanid on kiirabile tõeline nuhtlus. Tegelikult kogu ühiskonnale. Iga päev vajab Tallinnas kiirabi mõni narkomaan. Aga kui on saabunud last uut narkootikumi, on see kiirabile kohe näha: siis vajab päevas kiirabi kümneid narkomaane ning Kopli ja Lasnamäe aia- ja nurgatagused on siniseid pikutajaid täis.

Iga uus last toob kaasa üledoseerimist, mis lõpeb ühe-kahe surmajuhtumiga, räägib Ruusmaa. Varem leiti üledoosiga narkomaane peamiselt tänavailt, nüüd kutsutakse kiirabi järjest rohkem kortereisse: vanemad kutsuvad, öeldes, et poeg läks vannituppa, näost sinine. Nad ei tea, mis temaga on, sest nad pole osanud kahtlustadagi, et laps uimasteid pruugib.

Teine grupp noori, kes kiirabi kutsuvad, on ilmselt suurest ületöötamisest ja stressist paanikahäire saanud. "Ma ei tea, mis on noortega juhtunud, need helistajad on täielikus hüsteerias, endast väljas kuni krampideni, süda klopib, õhku ei jätku, näost valged, jutt segane," kirjeldab Ruusmaa. "Noored on pingutamisega üle piiri läinud."

Väga palju peab kiirabi sõitma väljaravimata haigustega vanainimeste juurde, kes tegelikult peaksid perearstide ja teiste tohtrite patsiendid olema.

Samas ei söanda mõni kiirabi kutsuda, kuigi peaks. Kui üks suur turske keskealine mees on pohmellis ja tal on paha olla, õhku ei jätku, rinnus pigistab, ei tihka ta arsti kutsuda. Aga selliste sümptomite taga (õhupuudus ja pigistav tunne rinnaku taga) võib peale pohmelli peituda tõsine terviseprobleem.

On selliseid helistajaid, kes lihtsalt tahavad kellelegi muresid hinge pealt ära rääkida. Mõnikord helistab mõni enesetapu kavandaja, nendega vestlemiseks on vaja kasutada eriti valitud sõnu. Ruusmaal on meenutada vähemalt üks juhtum, kui brigaad sõitis sellise kõne peale kohale, politseinike abiga sisenes lukustatud korterisse ja suutis inimese elu päästa.

Lollitajaid on harva. Peamiselt on need lapsed, kõige sagedamini koolipoisid, kes kontrolltööst pääsemiseks ütlevad, et koolis on pomm. Pommi muidugi pole, aga pommigrupp peab ometi kohale minema. Neid juhtumeid on igal aastal mitu.

Kiirabil on oma nii-öelda püsikliendid, pidevalt helistajad, kes tahavad lihtsalt rääkida ega saa aru, et peaksid lõpetama. Mõni neist käitub süüdimatult, mõni aga on vaimselt haige.

Kuidas helistada?

Kui tegemist on õnnetusjuhtumiga, on helistaja ähmi täis ja erutunud. Ometi tuleks püüda rääkida nii rahulikult kui vähegi võimalik. Mida rahulikumalt ja selgemalt kirjeldada, mis ja kus on juhtunud, seda kiiremini saab häirekeskus õige abi välja saata.

Kõige targem on kuulata, mida kõne vastuvõtja küsib, ja vastata lihtsalt ta küsimustele. Teinekord tundub helistajale, et küsimusi on mõttetult palju, aga need on vajalikud abivajaja seisundi võimalikult täpseks mõistmiseks. Pole vaja karta, et küsimustele vastamisega läheb kaotsi väärtuslikku aega. Kui kannatanu elu on ohus, asub kiirabi teele juba sel ajal, kui helistaja alles päästekorraldajaga räägib. Saadud lisainfo edastab päästekorraldaja juba teel olevale meeskonnale. Ruusmaa on märganud, et helistaja rahuneb kohe, kui saab teada, et kiirabi on juba teel.

Et kiirabi õiget kohta otsides aega ei raiskaks, seletage väga täpselt, kus on sündmuskoht või mis on haige aadress ja kuidas sinna kohale saab. Sageli juhtub, et teel olles teatatakse nähtud liiklusõnnetusest, kuid helistaja ei tea täpselt, kus ta asub, eriti pimedas. Siis soovitab Ruusmaa öelda, kust ta teele asus ja kuhu suundub, mida nägi tee ääres - ka see on abiks asukoha kindlakstegemisel. Lõpuks on kõik sündmuskohad ikka üles leitud, nendib päästekorraldaja.

Linnas on keeruline abivajajat üles leida suurtes majades, kus on palju asutusi. Siis ei piisa ainult aadressi ütlemisest, vaja on ütelda ka korrus ja tulla võimaluse korral uksele vastu.

Abivajaja aadress või õnnetusjuhtumi koht peab väga täpselt kirja saama. Ühes linnas võib olla mitu sarnase nimega tänavat, mistõttu ei peaks pahandama, kui päästekorraldaja täpsustamiseks üle küsib või linnaosa teada tahab. Täpsustamine kulutab vähem aega, kui kuluks kiirabi vales suunas teeleasumise peale.

Oma telefoninumbri jätmine häirekeskusele on vajalik selleks, et säiliks side õnnetuskohaga ja vajadusel saaks lisainfot küsida, näiteks siis, kui kiirabi ei leia sündmuskohta.

Juba kõne alguses tuleb öelda, kust linnast või maakonnast helistatakse. Mõni abiküsija on sellise küsimuse peale pahane. Et 112 ei annaks kunagi kinnist tooni, on häirekeskuse töö nii korraldatud, et kui näiteks Tartumaalt helistatakse ja selle piirkonna liinid on hõivatud, suundub kõne piirkonda, kus on vabu liine. Nii võib Tartust helistaja kõne vastuvõtja asuda hoopis Tallinnas. Aga kiirabi saadetakse talle ikka Tartust.

Ruusmaa kinnitab, et liine on piisavalt. Seda ei juhtu, et liin on kinni ja ühendust ei saa. Mõnikord pole aga vaba brigaadi võtta. Kui abivajaja elu on ohus, katkestatakse kergema probleemiga väljakutse ja suunatakse brigaad elu päästma.

Kiirabi kutsudes peab andma kannatanu või haige seisundist nii täpse pildi kui võimalik: kas on teadvusel, kas hingab, kas süda töötab, millised on vigastused. Kriitilises seisundis kannatanutele saadetakse abi välja kohe. Kui seisund ei ole eluohtlik, selgitatakse küsimuste põhjal välja abivajaja seisund ja otsustatakse, kas patsient võiks minna ise perearsti juurde või vajab ta siiski kiirabi.

112 on mitmesuguste õnnetusjuhtumite number

Mõnikord mõeldakse, et numbril 112 helistades võtab kõne vastu kiirabi. Ei, selle kõne vastuvõtjad on häirekeskuse päästekorraldajad. Nad pole meditsiinitöötajad, kuid neil on vastav väljaõpe ning ees lausa juhend, milliste kaebuste korral milliseid küsimusi esitada, et kindlaks teha, millist abi haige või kannatanu vajab ja kui suures ohus ta elu on.

Number 112 ei ole ainult kiirabi väljakutsumiseks, vaid sellelt saab abi igasuguste õnnetusjuhtumite ja hädaolukordade puhul: tulekahjud, liiklusõnnetused ja nii edasi. Politseil on oma number 110, aga kui politsei sekkumist vajades helistate ka numbril 112, pole hullu, sest häirekeskus annab info edasi, pealegi on neis olukordades sageli vaja ka kiirabi.

Ärge lõpetage kõnet enne, kui päästekorraldaja on selleks loa andnud. Teile esitatakse küsimusi seni, kuni on selge, millist abi ja kus vajatakse. Näiteks liiklusõnnetuste puhul tuleb peale kiirabi välja saata politsei ja mõnikord ka päästeteenistus, mõne õnnetuse puhul isegi pommirühm.

Enne numbri valimist püüdke korraks keskenduda ja läbi mõelda, mida rääkima hakkate. Kõige tähtsam on, et oskaksite öelda, mis ja kus juhtus, kas inimesed on kannatada saanud. Ei ole vaja muretseda, kas kõik oluline on ikka meeles öelda, küll päästekorraldaja teid küsimustega aitab.

Leeni Ruusmaa on kiirabiga seotud tööd - nii otse kiirabis kui kõnesid vastu võttes - teinud 50 aastat. Nõnda pikalt on hoidnud teda ses valdkonnas teadmine, et selles töös on temast kasu, ta saab teha midagi inimeste heaks.

Nii kiirabiautoga ringi sõites kui häirekeskuses kõnesid vastu võttes saab kuulda eelkõige muresid, paljud olukorrad on lausa traagilised. Aga mõnikord saab nalja ka. Ruusmaa jutustab, kuidas kord helistas häirekeskusse keegi ja ütles vene keeles, et tualetis on solitjor. Kõne vastuvõtja polnud sellist sõna kuulnud ja palus täpsustada. Helistaja ütles: "No smeja".

Sellest sai vastuvõtja aru: uss, tähendab madu. Saadeti välja päästemeeskond. Tuleb ju teinekord ette, et mõnel, kes lemmikloomana madu peab, on mõnemeetrine lemmik kodunt jalga lasknud. Solitjor on aga paeluss. Mehel oli tualettpotti tükk paelussi välja tulnud. Niisiis läks päästemeeskond paelussiga võitlema.

Märksõnad
Tagasi üles