Eestlaste luud hõrenevad

Luutihedust peaks igaks juhuks laskma kontrollida üle 50aastased naised. Foto: Andrus Eesmaa

Luuhõrenemine ehk osteoporoos on haigus, mille vastu tuleb ilmtingimata võidelda. Paraku avastatakse see haigus üsna sageli alles luumurru järel.

Eestis diagnoositakse luude hõrenemist aina rohkem. Peamised põhjused on muutused inimeste elustiilis, toitumisharjumustes ja eluea pikenemises.

Kuigi meil on see haigus olnud aastaid aladiagnoositud ja avastatakse sageli alles esimese luumurru järel, põeb osteoporoosi rohkem kui 90 000 naist ja luumurdude arv aina suureneb.

Tartu ülikooli kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku andmetel on keskmiselt iga kolmas üle 50aastane naine juba haigestunud osteoporoosi, kuid ravi saab Eestis neist vaid neli protsenti.

Risk saada elu jooksul reieluukaela murd on ühel naisel kuuest, samal ajal oht rinnavähki haigestuda on ühel naisel üheksast.

Meestel on risk elu jooksul luumurd saada suurem kui haigestuda eesnäärmevähki. Seega on luude hõrenemine vaenlane, mille suhtes on tõsine põhjus valvel olla.

Mis on osteoporoos?

Osteoporoos ehk luuhõrenemine on luustiku süsteemne haigus, millele on iseloomulik luude vähenenud mass ja luukoe ehituse häirumine koos selle tagajärjel tekkiva luude hapruse suurenemise ja suurenenud luumurruohuga.

Ohtlik on, et osteoporoos ei põhjusta vaevusi kuni esimese luumurruni. Liigeste ja luude valu ei viita tavapäraselt luude hõrenemisele. Et haigus ei anna endast märku enne luumurdu, kutsutakse osteoporoosi ka “vaikseks epideemiaks”.

Mis vahe on tavalisel ja osteoporootilisel luumurrul?

Luumurru teke sõltub kahest asjaolust: trauma suurusest ja luu tugevusest.

Tugeva noore inimese luu murdub tugeva trauma korral, mis võib juhtuda ohtlikku spordiala harrastades, kõrgelt kukkudes ning autoavariides.

Osteoporootiline luumurd tekib väikese trauma tagajärjel, milleks võib olla libedaga kukkumine või toas komistamine.

Osteoporoosihaige esimene luumurd on sageli randme piirkonna murd. Tüüpilised murrukohad on veel selgroo lülikehad, reieluukaela ja õlavarre piirkond.

Esimese osteoporootilise murru järel suureneb järgmise luumurru risk 86 protsenti. Kui luumurd on olnud kerge trauma järel ja tekib osteoporoosikahtlus, tuleb kindlasti minna arsti juurde luutihedust mõõtma ja alustada osteoporoosi ravi.

Kellel on suurem risk saada osteoporootiline luumurd?

Tähtsamad osteoporoosi riskifaktorid on geneetiline eelsoodumus, suguhormoonide tootmise varajane katkemine (naistel munasarjade eemaldamine, meestel kastratsioon), teised haigused ja ravimid, mis mõjutavad luukoe ainevahetust.

Inimene saab mõjutada riskifaktoreid, mis puudutavad kaltsiumi saamist toiduga, D-vitamiini omastamist päikesevalguse toimel või toidulisandite kaudu ja igapäevast füüsilist aktiivsust.

Eestis 2007. aastal tehtud uuringus oli 300 uuritavast 73 protsendil talveajal D-vitamiini puudus.

Paljudel uuritavatest ei normaliseerunud D-vitamiini tase ka suvel. D-vitamiini puudus on probleem paljudes maades, mitte ainult põhjapoolsetel laiuskraadidel.

Lõunamaades varjavad inimesed ennast päikese eest usulistel põhjustel, palavuse eest või ka hirmust nahavähi ees ja kannatavad seetõttu samuti D-vitamiini vaeguse all.

Osteoporootilise luumurru risk on suurem inimestel, kes kergemini kukuvad.

Kukkumise põhjused võivad olla lihaste nõrkus, tasakaaluhäired, halb nägemine, ravimid, mis põhjustavad tasakaaluhäireid, ja välised asjaolud, nagu libe tee, libedad jalanõud ja takistused teel.

Kuidas osteoporootilisi luumurde ennetada?

Osteoporoosi on võimalik ennetada, harrastades tervisesporti, tarvitades kaltsiumirikkaid piimatooteid, tagades D-vitamiini korralikud varud suvel päikese toimel ja elades tervislikult, vältides rohke alkoholi tarbimist ja suitsetamist.

Üle 50aastastel naistel tuleks hinnata oma osteoporoosiriski ja vajadusel pöörduda arsti poole luutiheduse hindamiseks ja osteoporoosi ravi alustamiseks.

Kukkumise ennetamiseks tuleb hoida lihased tugevad ja tagada hea tasakaal.

Milline on osteoporoosi ravi?

Ravi eesmärk on ära hoida luumurdu. Ravi alustatakse, kui luutihedus densitomeetril mõõdetuna on väiksem kui –2,5 SD ja/või on esinenud osteoporootiline luumurd.

Lisaks ravimitele, mis mõjutavad luu teket, tuleb hoolitseda kaltsiumi ja D-vitamiini sisalduse eest toidus või tarvitada mõõdukas koguses toidulisandeid.

Kindlasti tuleb alustada või jätkata korrapärast tervisesporti, loobuda suitsetamisest ja vähendada kohvijoomist.

Osteoporoosi riskitegurid

* Vanus. Risk suureneb eriti pärast 55. eluaastat.

* Sugu. Rohkem on ohustatud naised, eriti pärast menopausi.

* Perekondlik eelsoodumus.

* Vähene füüsiline aktiivsus.

* Madal kehamassi indeks, alakaalulisus, habras kehaehitus.

* Alkoholism.

* Varajane menopaus.

* Kaltsiumi vähene sisaldus toidus.

* Ravimid, näiteks glükokortikosteroidide tarvitamine üle kolme kuu.

* Muud haigused: süsteemsed sidekoehaigused, kroonilised maksa, peensoole, pankrease, neerude ja endokriinhaigused.

Allikas: “Osteoporoosi ravijuhis Eestis 2006”